Vene noored uudistasid kultuurifoorumil Silver Sepa naelapilli

25. märts 2016 TIIA LINNARD
Silver Sepp rääkis kultuurifoorumil oma pilli lugu: kuidas võrguhargist sai naelapill.

Silver Sepp rääkis kultuurifoorumil oma pilli lugu: kuidas võrguhargist sai naelapill.

Jõhvi kontserdimajas toimus teine kultuurifoorum, mille korraldajad on võtnud südameasjaks luua juurde ristmikke, kus eesti ja vene kogukond kokku saaksid.

 

Foorumil võimsa kontserdi andnud Narva noored muusikud kogunesid pärast esinemist töötuppa, kus fantaasiapillimängija Silver Sepp jagas lahkesti nõu, kuidas ja miks minna lavale.

Ei olnud Sepp varem vaid vene noortele esinenud ega vene noored Sepast ja tema naela- ja rattapillist midagi kuulnud. Ei mõistetud hästi teineteise keeltki, kuid tõlgi abiga said kõik jutud räägitud.

Võrguhargi ümbersünd

Sepa sõnul on üheks põhjuseks, miks lavale minna, isiklik side, mis siis seotud pilli või esitatava looga, ja selliseid lugusid oli tal pajatada mitmeid.

Tema naelapill − kõige lihtsam pill, mis üldse olla annab −, koosneb vanast puupakust ja naeltest, aga sellel pakul on pikk ajalugu, ulatudes 80 aastat tagasi.

Kui Sepp selle paku vana sauna pööningult leidis, ei osanud ta sellele esialgu mingit otstarvet anda, enne kui ta onu pakule puuduoleva hargi juurde tegi, teades rääkida, et tegemist on võrguhargiga. “Seda oli minu vanavanaisa kasutanud võrkude puhastamiseks ja paikamiseks,” selgitas Sepp. “Aga kuna oli selge, et minust kalameest ei saa, tegin sellest hoopis naelapilli.”

Pööningult leitud vana tööriist ajendas onu Sepale rääkima veel ühte võrguhargiga seotud lugu. “Onu oli siis 10aastane, kui tema vanatädi saatnud ta pööningule võrguharki otsima. Vanatädi oli nimelt saanud sõja ajal Ameerikasse põgenenud vennalt kirja, kust võis ridade vahelt välja lugeda, et selles võrguhargis võib olla midagi väärtuslikku,” pajatas Sepp.

Isiklik side ka klassikutega

“Onu toonudki hargi pööningult alla ning hakatud teist siis uurima. Esmapilgul ei paistnud midagi huvitavat, siis märgati väikest pragu, mida kirvega lahti lüües jõuti süvendini. Vanatädi pistis sõrmed sinna sisse ja tõmbas sealt oma suureks üllatuseks rahapaki välja. See oli korralik rull 100dollarisi. Onu sai vanatädilt kommi ja mina omakorda nüüd onult loo.”

Sepp täpsustab, et tegemist pole siiski selle võrguhargiga, millel tema mängib. Aga põnev on see lugu ikka. “Neid lugusid ma räägin sageli ka oma kontsertidel,” märgib ta, olles veendunud, et noortel muusikutel on võimalik leida isiklik side ka klassikalise muusika paladega, kui asja uurida.

Esimene kultuurifoorum kandis pealkirja “Üheskoos”, seda peeti Narvas ning seal vaeti võimalusi, kuidas Ida-Virumaad ülejäänud Eestile avada.

Jõhvis toimunud foorum keskendus noortele muusikutele, kes said lisaks Silver Sepale nõu ka Viljandi pärimusmuusika aida projektijuhilt Anu Rannult, kes õpetas bändi turundama.

Õpetajatel ja kultuuritöötajatel oli aga võimalus tutvuda Pille Lille fondi, Eesti Kontserdi ja Viljandi pärimusmuusika aida muusikaprogrammidega.

Sojuzmultfilm ja “Kapten Granti lapsed”

“Me näeme järjest rohkem, et selliseid ristmikke, kus eesti ja vene kogukond kokku saaksid, on liiga vähe,” tõdes Jõhvi kontserdimaja direktor Piia Tamm. “Kui vanasti sidusid eesti ja vene lapsi Sojuzmultfilm ja Venemaal toodetud mängufilmid, alates “Kapten Granti lastest”, siis nüüd on neil ühiseid kangelasi vähe, sest ollakse eri meediaruumis.”

Vähe on ristmikke, kus kokku saadakse, vähe on inimesi, keda mõlemad kogukonnad teavad. Vähe on ühiseid kangelasi. “Eestlased on uhked jalgpallur Konstantin Vassiljevi üle, nimetades teda meie Kostjaks, samas kõik venelased ei teagi, kes see Kostja selline on,” sõnas Tamm. “Samasugune lugu on eesti ja vene muusikutega, neid on vaja vastastikku tutvustada. Narva noored andsid foorumil uskumatult hea kontserdi, kuid eesti kogukond ei tea neist suurt midagi. Täiesti tasuks mõelda sellele, et Tartust ja Viljandist paluda siia noori muusikuid ja lasta neil koos meie omadega bändi teha.”

Kolmas kultuurifoorum toimub 22. aprillil taas kord Narvas.