“Jää hääl” jääb kestma plaadi peal

8. märts 2016 TIIA LINNARD
Viimane "Jää hääl" tõi Toila laulukaare alla üle 200 laulja.

Viimane “Jää hääl” tõi Toila laulukaare alla üle 200 laulja.

Käpikutesse ja karvamütsidesse rüütatud “Jää hääl” tõi viie aastaga Eesti koorimuusika altarile 11 lauluseadet ja kaks uut laulu. “Superluks!” jääb Ida-Virumaa talvise laulupeo korraldaja Ene Raudar joont alla tõmmates rahule.

 

Joone alla tõmbamiseks ja ülevaate tegemiseks on põhjust: laupäeval Toila laulukaare all toimunud viies “Jää hääl” jääb viimaseks. Sedapuhku aitab, aga mine sa tea, mis tulevik toob.

Tänud korraldajatele ja toetajatele

Koorilauljate tahtel läks viimasel peol, kus lisaks uutele lugudele esitati ka “Jää hääle” paremaid palasid, kaks lugu kordamisele: Eesti koorimuusika kullavaramusse kuuluv “Ta lendab mesipuu poole” ja naabermaakonna Lääne-Virumaa muusiku Bonzo laul “Ingel lendab ära”.

“Ingel lendab ära” on üks neid lugusid, mis kõlas “Jää häälel” esimest korda kooride esituses ning sai võimaluse Eesti koorimuusika repertuaaris kanda kinnitada.

Viie aasta jooksul andis “Jää hääl” sellise võimaluse 11 loole.

Viimane pidu on alati veidi nukker ning viies “Jää hääl” polnud selles suhtes erand. “Põltsamaa lauljad tulid lillepotiga ning tänasid kõikide “Jää hääle” pidude eest,” vahendas “Jää hääle” eestvedaja Ene Raudar, kes omakorda oskab hinnata nelja valla – Illuka, Toila, Jõhvi ja Mäetaguse – toetust talvisele laulupeole.

Viimane pidu tõi Toila laulukaare alla kokku, pärast koolisaali Koit Toome kontserdile ning seejärel simmanile 11 koori üle Eesti. “Ega seda ei taheta hästi uskuda, et viies “Jää hääl” jääbki viimaseks, vaid leitakse, et tulevikus võiks peoga edasi minna, võib-olla siis teisel kujul.”

Kuid pidu, millesse panustasid lauljate kõrval ka tantsijad, läks iseenesest korda. “Korraldajate unetud ööd päädivad rõõmuga, mis lauljate silmist vastu plingib,” tõdes Raudar.

Ilmataat hoidis

Kuigi talvise laulupeoga algust tehes oldi valmis, et külma võidakse kogeda ka sellist, mis aiateibadki paukuma paneb, oli ilmataat kõik need viis aastat lauljate vastu armuline.

Viimase peo ajal sadas õrnalt lund ning temperatuur keerles nulli kraadi ümber. “Esimesel aastal oli külm päris krõbe, nii et näpistas ka läbi villaste sokkide ja paksude käpikute, kuid see-eest paistis päike,” meenutas Raudar algust.

Külmakraade, kuid mitte talumatuid, jagus kolmel aastal, kahel viimasel ei hakanud peokorraldaja aga enam koorirahva jaoks mõeldud spetsiaalseid käte- ja jalasoojendajaid välja otsimagi, sest pakase hirmugi polnud. “Paistis, et ilmataadile läksid meie tegemised seal laulukaare all korda,” muheles Raudar, kes pole kuulnud, et “Jää hääl” oleks mõne koorikollektiivi maha niitnud ja dirigendi tõvevoodi saatnud.

Küll aga said dirigendid esimesel peol kingituseks soojad sallid kaela ning juhatasid nende lehvides koore ka järgmistel aastatel.

Dirigente oli “Jää häälel” mitmeid: Hirvo Surva, kes talvise peo korraldamise ideele õla pani, Tiina Dammann, Lauri Aav, Keio Soomelt, Maris Laht, Pärt Uusberg, kes dirigeeris oma laulu “Muusika”, mis kõlas aasta hiljem üldlaulupeol, Valter Soosalu, Elo Üleoja ja Marje Metsis. “Noortele dirigentidele andis “Jää hääl” väikest viisi laulupeo kogemuse, sest tavapärase ühe koori asemel sai siin juhatada üle kümne koori,” tõdes Raudar.

Kaks uut laulu

Lisaks koorikontsertidele pakkus “Jää hääl” alati võimalust nautida mõne tuntud ansambli kontserti. Külalisesinejate repertuaarist valiti mõned laulud, mis sel peol kõlasid, ning tänu Andres Lemba kooriseadetele oli neilegi uks koorimuusikasse valla.

“Jää hääle” esimene külaline oli Jäääär, kellel oli omakorda plaat “Jää-Hääl”, aga sellenimelist laulu polnud.

Pärast “Jää hääle” pidu oli Jäääärel aga nii plaat “Jää-Hääl” kui laul “Jää hääl” – autoriteks Tõnu Timm ja Üllar Saaremäe. Nii sai Jäääär endale uue laulu ja koorid samuti. Lisaks sellele said kooriseade Jääääre repertuaarist “Mu meel unus mägede taha” ja “Vala veini”.

Uus lugu sündis ka järgmiseks peoks – “Jää veel”, autoriteks Tõnu Raadik ja Urve Tinnuri. Toona peol esinenud Kukerpillide repertuaarist sündisid kooriteosteks “Talvevalgus”, “Poiss kadus linna” ja “Sääl kaugel, kaugel merel”.

Apelsiniga koos peetud kolmandal peol jagati publikule aga nummerdatud apelsine nagu loosipalle ning lasti kõlada Apelsini tuntud lauludel “Tuukri laul” ja “Elulaevuke”.

Neljas pidu tõi Toila esinema Kõrsikud ning lisas kooride repertuaari laulud “Tule ja jää” ning “Ingel lendab ära.” “Bonzo oli sellest, kuidas tema lugu “Ingel lendab ära” kooride esituses kõlas, väga liigutatud,” märkis Raudar.

Viimasel peol esines Koit Toome, kelle ülesastumist nimetas koorirahvas ka kirsiks tordil. “Toome oli üllatunud, et rahvas saalis kohe esimesest laulust alates hakkas kaasa laulma,” vahendas Raudar, kel tuli Toomele selgitada, et see rahvas saalis on laulurahvas, kes õues juba täispika kontserdiga esinenud.

Mereaastast inspireerituna lisas viimane pidu koorilauljate repertuaari lood “Meri, mu tuhandenäoline sõber” ja “Mere lapsed”.

Kas Ida-Virumaal veel tullakse kunagi selleks kokku, et talvel laulukaare all üheskoos laulda, ei tea. Kuid “Jää hääl” jääb edasi kõlama plaadi peal, mille tegemine võetakse ette vähemalt kolme kooriga, kes esitavad just neid laule, mis said tänu “Jää häälele” kooriseade või sündisid selle peo tarvis.

Kui kõik läheb hästi, on järgmisel aastal kooridel põhjust plaadi esitluseks kokku tulla.