Linnalinnud − toita või tõrjuda?

5. märts 2016 KÜLLI KRIIS
Iga linna igale haljasalale jagub mõni tuvitädi, kes linnalindudele heldelt nokapoolist puistab.

Iga linna igale haljasalale jagub mõni tuvitädi, kes linnalindudele heldelt nokapoolist puistab.

Linnad meelitavad endasse nii inimesi kui linde, ühist linnaruumi jagades kipuvad aga nende huvid ristuma ja nii tekivadki probleemid − ikka inimestel, mitte lindudel.

 

Praegu linnas elavad linnuliigid olid olemas ka siis, kui Homo sapiens polnud liigina veel tekkinudki. Siis elutsesid tänapäeva inimkaaslevad linnud looduslikes elupaikades: suitsupääsukesed ehitasid pesi puudele ja kaljuseintele, hakid ja kodutuvid kaljupragudesse, mitte pööningutele.

Paljud linnalinnud ongi oma levilat ja arvukust tohutult suurendanud just tänu linnade ja asulate tekkele.

Kajakad on linnaeluga harjunud seetõttu, et neil on katustel head puhke- ja pesitsuskohad. Toitu leiavad nad sealt samuti, kuigi varasemast vähem, sest avatud prügikaste enam naljalt ei leidu.

Tuvid on klassikalised linnalinnud, kes vajavad hakkama saamiseks väga vähe. Tuvidele on vaja poolavatud pesitsemispaika, väga hästi sobivad näiteks majade pööningud. Toituvad nad eelkõige taimsest materjalist, mida leiavad haljasaladelt.

Haki- ja vareseparvi meelitavad linna haljasalad ja eriti kõrgemad puud, mis sobivad hästi nii ööbimiseks kui pesitsemiseks.

Haruldusest tüütuseks

Sada aastat tagasi oli kühmnokk-luik Eestis haruldane eksikülaline, kelle hoidmiseks Muhumaal lausa kaitseala loodi, kui ta seal eelmise sajandi keskel pesitsema asus.

Nüüd on kühmnokk-luiged Eestis täiesti tavalised linnud, kes siin nii pesitsevad kui talvituvad. Üliharuldasest liigist on saanud kohati probleemnegi linnalind.

Veel kakskümmend aastat tagasi ei olnud Eestis valgepõsk-laglesid, nüüd on nende suured parved juba mitu aastat põllumeestele nuhtluseks ning aeg-ajalt satuvad need linnud linnagi.

“Inimese ja looduse suhted on paari viimase inimpõlve jooksul väga palju muutunud,” tõdeb keskkonnaameti looduskaitsespetsialist Tõnu Talvi. “Linnad kasvavad suuremaks, maal jääb inimesi vähemaks ja maastiku muster muutub; lindude ja loomade looduslikud elupaigad on läbi teinud kiire ja järsu muutumise.  Inimeste igapäevane kontakt loodusega on samuti muutunud − see on nüüd paljuski virtuaalne − ja nii kipume vahel hoidma ka seda, mis tegelikult hoidmist ei vajagi; me hoolitseme üle.”

Tuvid süütasid maju

“Linnuprobleemide” temaatika on viimastel aastatel aina rohkem päevakorrale tõusnud,  sest üha enam on esile kerkinud olukordi, kus inimeste ja lindude huvid ristuvad.

“Õigem oleks öelda, et need on olukorrad, mis tekitavad ebamugavust esmalt inimestele, lindudele enestele muutuvad need probleemiks alles siis, kui inimene vastumeetmed kasutusele võtab,” ütleb Tartu ülikooli linnuökoloogia teadur Marko Mägi.

Linnalinnud võivad ohustada inimeste tervist: neil on palju parasiite ja nad võivad levitada ohtlikke nakkushaigusi. Linnud võivad kahjustada inimeste vara: järjepidevalt majaseina toksiv rähn, hoonete seinte ja rõdude reostamine.

“Londonis on tuvid isegi maju põlema pannud,” teab Marko Mägi. “Tuvid nimelt tassivad pesadesse suitsukonisid, sest neis leiduv nikotiin hävitab pesaparasiite. Mõnel juhul on olnud tegemist veel põleva koniga ja nii ongi pesast põleng alguse saanud.”

Peamine põhjus, miks inimesed linnalindude peale kaebavad, on aga häiritud heaolu.

Marko Mägi sõnul on probleemiks näiteks lindude kisa ja kära, roojamine, harvemini inimeste otsene ründamine ning taimestiku hävitamine, seda  just äärelinnade väikestel aialappidel, kus linnud võivad kahju teha. “Tartus on praegu murekohtadeks vareslaste suured ööbimiskogumid ja kevadel majakatustele pesitsema asuvad kajakad,” toob ta näiteks.

Linnalindudel stressi vähem

Linde meelitavad linna peamiselt kolm põhjust: suhteliselt head toitumisvõimalused, kiskjate puudumine ja soodsad pesitsusolud.

“Linnas elavad rasvatihased on talvel paremas seisus ja märksa kopsakamad kui nende metsas elavad liigikaaslased, suvel on asi aga vastupidi, sest suvise toidu kvaliteet on linnas suhteliselt kehv, seda nii saasteainete kui konkrentsi tõttu,” räägib Marko Mägi.

Suurematest lindudest on võrreldud künnivareseid, täpsemalt mõõdetud nende stressihormooni Tartu linna ja Puhja koloonias. Üllatuseks ilmnes, et maal elavad künnivaresed on rohkem stressis.

“Ilmselt on linnas elavad linnud müra ja muude sagedaste häiringutega kiiresti kohanenud ega lase neil ennast eriti segada, maal seevastu on häiringuid oluliselt harvem,” järeldab Mägi.

Tartu linn otsustas linnud kesklinnast minema ajada ja soetas selleks paar aastat tagasi kolm akustilist linnupeletit, mis umbes korra tunnis vareste hädakisa kuuldavale lasevad.

“Esmased tulemused on sellised, et kui 2014. aastal  oli selles piirkonnas 439 varesepesa, siis 2015., esimesel peletiga aastal oli pesi 504 − seega hirmutatud alal pesade arv kasvas. Samas oli neist 504st asustatud ainult 399 ehk 70%.  Võrdluseks võtsime teise, samuti linnas asuva, ent hirmutamata ala − seal olid kõik pesad asustatud.  Järelduste tegemiseks tahame veel kaks aastat andmeid koguda.”

Kuna linnas on rohkem toitu ja talvel soojem, siis linnast välja linde peletitega ajada ei saa, küll aga võib üritada neid sundida linnas  ümber paiknema − sinna, kus nad vähem häirivad.

Ohjeldamise võimalused

Kui linnud kipuvad linnas võimu võtma, tuleb püüda neid ohjeldada − kas mõnes konkreetses piirkonnas või linnas tervikuna.

Lisaks akustilistele peletitele on proovitud näiteks rakette ja ultraheliseadmeid. Viimaste puhul on Marko Mägi küll väga kahtlev: pole tõendeid, et linnud üldse ultraheli kuuleksid.

Visuaalselt hirmutavad linde igasugused helkivad objektid, avamaastikul võib abi olla ka laserist. Kuna linnud õpivad üsna kiiresti ära, mis kujutab neile reaalset ohtu, mis mitte, tuleks eri variante kombineerida.

Lindude haljasaladelt eemal hoidmiseks on kasutatud uimastavaid ühendeid ja repellente, nende katustelt peletamiseks traate, võrke ja piike.

Populatsiooni piiramiseks tuleb mõnikord ka (munadeta) pesi hävitada, viljastumist takistada või  embrüonaalse arengu peatamiseks mune õlitada.

Äärmuslik võimalus on jahipidamine: näiteks Viljandi linnavalitsus otsustas mullu anda kolmele jahimehele  loa linnas lindude arvukuse piiramiseks neid õhkrelvast lasta.

“Maailma praktika näitab, et erilist edu pole sel moel saavutatud: naaberlinnadest tuleb vabaks jäänud kohtadele asendus,” nendib Mägi. “Eduka lahenduse eelduseks on head teadmised konkreetse liigi ökoloogiast − ilma nendeta võib probleemi lahendamise asemel probleeme juurde tekitada.”

Käitumist muuta või leppida

Kõige tõhusamaks, ent samas ka kõige kallimaks ja aeganõudvamaks meetodiks peab ta keskkonna muutmist: “Vareste puhul on kindlasti abi puuvõrade kärpimisest, et nad sinna pesi ei saaks ehitada. Olulisem on aga piirata toidubaasi ehk lõpetada lindude toitmine linnas.”

“Ma saan inimestest aru − see on emotsionaalne tegevus, mida pealegi ei seostata tagajärgedega,” ütleb ta. “Igas majas on oma tuvitädi, aga igas majas on ka korteriühistu, kelle ülesanne on talle asja selgitada. Võib-olla tuleks panna üles lindude toitmist keelavaid silte? Londonis näiteks on sellise tegevuse eest konkreetne trahv ette nähtud.”

Kuna linnalindude peletamiseks pole teada ühtegi tõeliselt head ja mõjuvat lahendit, olekski kõige mõistlikum tegelda inimeste teadlikkuse tõstmisega ja õpetada neid õigesti käituma.

Või siis lihtsalt leppida sellega, et jagame oma linnaruumi arvukate ja tülikate linnuparvedega.