“Salapärase Eesti” uus trükk juhatab huvilised mõistatuslikesse paikadesse

10. veebruar 2016 TIIA LINNARD
Marko Kaldur tunnistab, et "Salapärase Eesti" kaante vahel on ka üksjagu sellist, mida ta enda mõistus tõrgub uskumast. "Kuid näiteks sellist jama, et Savisaar on reptiil, seal küll ei ole."

Marko Kaldur tunnistab, et “Salapärase Eesti” kaante vahel on ka üksjagu sellist, mida ta enda mõistus tõrgub uskumast. “Kuid näiteks sellist jama, et Savisaar on reptiil, seal küll ei ole.”

Raamatupoelettidele jõudis Jõhvist pärit kirja- ja rännumehe Marko Kalduri “Salapärase Eesti” uus trükk, mis on varasemast kopsakam ning varustatud koordinaatidega ning nutiseadmega loetavate koodidega, mis aitavad huvilistel iseseisvalt salapäraseid kohti avastama minna.

 

On juhtumeid, mille puhul jäävad küsimärgid õhku rippuma, sest mõistuspärast selgitust neile pole. “See raamat annab vastused 73  juhtumiga seotud küsimustele, kuid tekitab ka uusi küsimusi,” sõnas “Salapärase Eesti” autor Marko Kaldur.

Väljaspool reaalsustaju

Raamatus “Salapärane Eesti” on kirja pandud paljudelt inimestelt kuuldud kummalised ja seletamatud kogemused salapärastest ja müstilistest paikadest Eestis. “Nende lugude kogumiseks on tulnud külameestega üksjagu õlut ära juua,” muigab Kaldur, kes on nii mõnegi kuuldud jutu peale esialgu vilistanud, kuid neid kokku pannes jõudnud kummaliste seosteni. “Minuga õnneks seda häda ei ole nagu ufouurijatega, kes seostavad iga salapärase juhtumi ufodega. Mina vaatan asju laiemalt.”

Kaante vahele saanud lood räägivad sellest, mis tundub võimatu, ent on ometi kunagi ja kuskil kellegagi juhtunud. Räägib asjadest, mis väljaspool inimeste reaalsustaju, kuid aeg-ajalt siiski ka inimsilmale nähtavad. Räägib sündmustest, mida ei tohiks kaine arutluse järgi toimudagi, aga keegi on need ometigi läbi elanud. “Öeldakse ju, et kus suitsu, seal tuld,” kostab autor, kelle sõnul on igal pajatatud legendil ja muistendil tõepõhi all ja seosed päriseluga. “Millal lõpeb reaalsus ja kust algab legend, jääb juba lugeja otsustada, kui lood on läbi loetud või kirjeldatud paikades ise kohalgi käidud.”

Raamatust võib leida kõike: õudseid juhtumeid, vaimude ja haldjate vempe või hoopistükkis inimeste kätetööd. “Vaimude maailma ma oma nina sügavale ei topi − selleks on teised inimesed −, kuid mõned kummituslood on raamatus siiski olemas, mõned neist minu enda kogetud,” märkis autor.

Kood ja koordinaadid

Arvukalt on lugusid nõukogude ajast, kui suur salastatus palju spekulatsioone ja kuulujutte sünnitas. Samuti on juttu viimaste aastakümnete jooksul Eestis juhtunud seletamatutest sündmustest, mis on jäänud mõttemeeli painama. Iga juhtumi juurde on kogutud ajaloolisi fakte, teaduslikke hüpoteese või infokildusid, mis aitavad lahti seletada mitme senini saladuseks jäänud sündmuse põhjusi.

Esmatrükiga võrreldes on Kaldur kasvatanud raamatu mahtu kolmandiku võrra. “Neid uusi juhtumeid, mille kohta ühest selgitust polegi, sai tegelikult nii palju, et võiks veel mitu raamatut välja anda,” tõdes ta.

Uues väljaandes on aga üks veelgi olulisem täiendus: iga peatüki juures on koordinaadid ning nutiseadmega loetav QR-kood, mis aitavad huvilistel iseseisvalt salapäraseid kohti avastama minna. “Peatükk peatüki järel kirjeldatud kohtasid külastades saab igaüks koostada endale põneva ja salapäraga täidetud reisi mööda Eestimaad,” soovitab Kaldur oma raamatut ka kui reisijuhti.

Eesti oma “Salatoimikud”

Ida-Virumaaga seotud lugusid on kaante vahel kümme. Üks neist räägib Kukruse mõisa maa-alustest käikudest, mis olevat olnud üks osa tervet põhjarannikut Narvast Tallinnani ühendavast tunnelist mõisate ja kirikute vahel. “Kui Jõhvis hakati kasiinot ehitama, sattuti ka seal kaevetööde käigus käikudele,” kostab Kaldur, pidades “Salapärast Eestit” pigem Eesti “Salatoimikuteks” kui muinasjuturaamatuks.

Ida-Virumaaga on seotud ka üks kummituslugu.  “Seda olen ma kogenud ise, aga ka teised, et Selisoos kummitab selle lauka juures, kuhu Knjazev uputati,” sõnab Kaldur. “Alati võib selle ilmastiku kaela ajada, kuid see on siiski arusaamatu, miks just selle koha peal järsku paks udu tekib.”

Lääne-Virumaaga seotud lugudest annab üks vastuse küsimusele, kas Adolf Hitler on Eestis käinud. “Raamat väidab, et on − Lääne-Virumaal Vihulas,” vahendab autor kirjapandut. “Kui uurida Hitleri ajakava, kui ta käis Helsingis, siis seal on augud, nii et võis täiesti vabalt käia sel ajal Vihulas, kus asus SSi luurekool.”

Kaldur tunnistab, et “Salapärase Eesti” kaante vahel on ka üksjagu sellist, mida ta enda mõistus tõrgub uskumast. “Kuid näiteks sellist jama, et Savisaar on reptiil, seal küll ei ole.”