Eesti põhiseaduse autor koostas paarkonna seaduse eelnõu

9. veebruar 2016 TEET KORSTEN
Jüri Adams.

Jüri Adams.

Vabaerakondlane ja riigikogu õiguskomisjoni liige Jüri Adams tutvustab oma seisukohta olemasoleva kooseluseaduse suhtes. Lisaks töötas ta välja paarkonna seaduse eelnõu, mille peamine eesmärk on näidata, et samasooliste paaride kooselu vormistamiseks on võimalik juriidiliselt vähem segane vorm.

 

Viimase aja pressikajastuste järgi võiks arvata, et Eesti riigi kõige olulisem küsimus on kooseluseadus ja selle rakendusaktide vastuvõtmine. Millest selline olukord on tekkinud?

2014. aasta viimases kvartalis võttis riigikogu eelmine koosseis vastu seaduse nimega kooseluseadus. Selles lubati, et veel enne 2016. aasta algust tuleb sellele lisa või järg, mille nimetusena kasutati väljendit “rakendusaktid”. 2015. aasta lõpu poole esitati riigikogu menetlusse rühma rahvaesindajate algatusena kooseluseaduse rakendamise seaduse eelnõu. Seda viimast aga ei ole praeguseni suudetud viia vastuvõtmiseni. Miks? Sest pooldajad ei suuda kokku saada vajalikku arvu hääli riigikogus.

Kas praegu kooseluseadus ikka kehtib? Ja mis juhtub, kui asjakohaseid rakendusakte vastu ei võeta?

Kooseluseadus jõustus 1. jaanuarist. Selle tekstis oli jõustumise kuupäev ja president oli seaduse välja kuulutanud. Kehtetuks seda tunnistatud ei ole. Kui nn rakendamise seadust vastu ei võeta, siis ei juhtu midagi, tähendab jätkub praegune olukord. Praegune olukord on aga selline, et alates 1. jaanuarist on mitme notari juures läinud käima asjakohaste lepingute sõlmimine, mida nimetatakse 2014. aasta seaduses kasutatud nimetusega “kooseluleping”.

Praeguseks peaks selliseid lepinguid olema sõlmitud kümmekond ja neid lisandub 1 − 2 lepingut nädalas. Enamiku lepinguid on sõlminud samasoolised paarid, aga olen kuulnud ka vähemalt ühest lepingust, mille sõlmisid mees ja naine. Kõige ilmsem vastuolu on selles, et tegelikus elus toimuv ja riigikogus toimuv ei puutu omavahel justkui kokku.

Vabaerakonnal on teie valmistet retsept, kuidas patiseisust väljuda − paarkonna seadus. Võite seda lühidalt tutvustada?

Erakondadest rääkimine selles kontekstis on liigne lihtsustamine. Riigikogu kuuest fraktsioonist neljas ei ole sugugi üksmeelt. Vaid sotsiaaldemokraatide fraktsioonis ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) fraktsioonis paistab seni veel olevat üksmeel, kuigi ollakse risti vastupidistel seisukohtadel.

Paarkonna seaduse eelnõu algatamise algatusele kirjutas alla nii Vabaerakonna fraktsiooni kui Keskerakonna fraktsiooni liikmeid − kokku kümme saadikut. Selle esitamise peamine funktsioon oli ja on küll selles, et näidata, et saaks ka hoopis teist moodi, et tekstid ei pea ilmtingimata olema pikad ja segased. Seepärast on eelnõu tekst sihilikult võimalikult lihtne ja lühike. Objektiks on vaid samasoolised paarid. Sisu on tegelikult sama, mis praegu notarite juures lepingute kirjutamisel toimub. Eelnõust võiks saada hulga parema seaduse kui praegune kooseluseadus, selle võimalikust “rakendamise seadusest” rääkimata.

Kõige suurem paradoks aga paistab olevat selles, et notarid saavad asjakohased lepingud sõlmida ka ilma ühegi n-ö spetsiaalse seaduseta. Ainus, mida tegelikult on vaja, on mõned väiksemad kohendamised notarite tööd ja riigi registreid käsitlevates seadustes.

Miks teised sellega kaasa ei tule, ehkki eelnõu kõlab arukalt?

Hulk rahvaesindajaid elab ikka edasi 2014. aasta lärmakates vaidlustes. Nad on seotud sellega, et andsid oma algataja-allkirja kooseluseaduse rakendamise seaduse eelnõule, olles veendunud, et nii teevad nad oma parima. Aga nad ei lugenud seda 50-leheküljelist teksti ja nüüd on neil raske vastata küsimustele, kas seda üldse on vaja või miks peab Eesti seadustes tegema just niisugused muudatused, nagu see eelnõu pakub. Aga eelnõu ideoloogia on selles, et kehtestada samasooliste abielu.

Teine osa rahvaesindajaid on veendunud, et nad teenivad oma valijate huvisid sellega, et on otsustavalt eitaval seisukohal. Pehme kompromissi mõtte aeg ei ole veel saabunud, võib-olla ei saabugi.

Põhiseaduse assamblee (1991 – 1992) redaktsioonikomisjoni esimees Liia Hänni juba pahandas Isamaa ja Res Publica Liiduga (IRL), kes võttis ette isegi katse põhiseadust kõnealuse kemplemise käigus täiendama hakata. Kas tegu on vaid ühe sümptomiga või on sel katsel veel tahkusid?

Põhiseaduse muutmise eelnõu esitamiseks on vaja vähemalt 21 riigikogu liikme allkirju. Kui IRLi fraktsiooni liikmed tahaksid seda algatada, siis neid on 15, kuus allkirja leiaksid nad ikka lisaks. Siis saaks selguse, mida põhiseadusele soovitatakse lisada ja kuhu täpsemalt. Seda, mis seni on räägitud, nimetaksin mina küll vaid tühja tünni kõminaks. Ei ole selge isegi see, kas IRLi fraktsiooni liikmed oma esimehe ja tema paari lähema kaaslase ideekest toetavad.

Ennustamine on tänamatu töö, aga kuidas prognoosite selles küsimuses riigikogus edasi minna?

Alates vähemalt X koosseisust on riigikogu hakatud iseloomustama “kummitemplina”, kuna kujunes välja rutiin, et valitsuse pikad eelnõud võeti vastu kiiresti ja süvenemata, tihti ilma ühegi muudatuseta. Kooseluseaduse rakendamise seaduse eelnõu puhul eeldati sellesama rutiini jätkumist, kuigi algatajatena esines suur rühm riigikogu liikmeid. Siiski oli eelnõu tekst esialgu koostatud paari justiitsministeeriumi ametniku poolt.

Aga eeldatud “templilööki” ei tulnud. Veel eelmisel nädalal toimunud ümarlaual kuulutas Reformierakonna fraktsiooni esindajana kohal olnud Valdo Randpere, et midagi arutada ei ole põhjust, kuna neil olevat vajalikud 51 häält olemas. Mulle kui opositsiooni liikmele paistavad asjad küll pigem nii, et ei ole koos vist isegi lihthäälteenamust, et suudetaks vastu võtta rakendusseaduse mingisugune kärbitud variant.