Kunstikooli galeriis rokivad koos Tõnis Mägi ja Kuku

5. veebruar 2016 TEET KORSTEN
Tõnis Mägi.

Tõnis Mägi.

Neljapäeval avati Jõhvi kunstikooli galeriis Ilmar Kruusamäe maalinäitus “Inimene”, kus tantsivad tuntud kultuuritegelaste portreed − Tõnis Mäest Arvo Kukumäeni.

 

Ilmar Kruusamäe populaarsuse kohta on märk seegi, et just enne Jõhvi ekspositsiooni avamist lõpeb tema näitus Türi kultuurikeskuse galeriis.

Näituselt näitusele

Eelmine Kruusamäe näitus kunstikooli galeriis oli 2003 ja Türil oli palju töid, mida tollal Jõhvis nägi − sestap on tegu siiski täiesti erinevate näitustega.

Nüüdsel Jõhvi näitusel “Inimene” on suurem osa töödest viimase kümnendi portreed (“Kui näitusel on loomapildid, on selle nimi “Inimloom”, aga portreede puhul “Inimene”; juba 1993. aastast on nii.”).

Jõhvi näituseks valis autor portreed inimestest, keda hästi tuntakse: literaadid Joel Sang ja Hannes Varblane, näitleja Arvo Kukumägi (rahvakeeli tuntud ka Kukuna), laulja Tõnis Mägi ja muud üllatused.

Aga kuidas leidis Kruusamäe talle firmamärgiks kujunenud fotorealismi − kunstistiili, mis oleks võinud just oma realistliku esteetika tõttu isegi Hitleri-Saksamaale ja N. Liidule sobida?

“Alustasin ülikooli kunstikabinetist ja 1970. aastatel püüdsid kõik just siis USAst Euroopasse jõudnud fotorealismiga tegelda. 1975 astusin ülikooli ja aasta hiljem hakkasin maalima − seega tänavu saab mul 40 aastat maalitud! −, kui Andrus Kasemaa [Tartu ülikooli kunstikabineti juht − T.K.] mulle värvid ja pintsli usaldas. Eks paljud teisedki kunstikabinetis katsetasid fotorealismi − püsivamad jäid sellele truuks. Vaheldumisi teen ka teisi, endale lõbusamaid sürreaalsemaid-sümbolistlikumaid töid,” ütleb autor.

Majandusteadlasest realist

Seega ei vasta kuidagi tõele mõnes kunstikataloogis öeldu, et Kruusamäe on iseõppija, aga kõrgharidust tõendava dokumendi peal seisab tal majandusteadlase pidulik nimetus − teadus, mida ta pärast ülikooli pole eriti viljelnud.

Peale õlimaali Kruusamäe ka joonistab palju ja näiteks teisipäeval avas ta järjekordse joonistusnäituse TÜ meediakeskuses. Autor leiab, et iga taies, kui seda tipptasemel teha, on fantastiline − isegi abstraktsionism. “Aga kui tahad olla realist ja töö ei meenuta kujutatavat… on asi nutune. Esmane on püüd lahendada portreteeritava kujutamine nii, et publik tunneks ta ära ka ilma pealkirja lugemata. Kunstnikule ikka paras pähkel!” räägib mees.

Kruusamäe kasutab maalimisel vahel ka päris fotot − näiteks kui portreteeritav ise viibib parajasti hoopis Tallinnas −, sest anatoomia jaoks peab materjal ees olema: “Ma ei saa ju tagada, et keegi, kes on päevast päeva oma tööga seotud, mulle sobilikul ajal kättesaadav oleks. Või kutsun, et tule nüüd siia, mul on maalimistuhin peal. Ainuke asi on, palju kedagi foto aitab − võib-olla pelgalt sarnasuse hoidmiseks.”

Kurss on õige!

Kruusamäega seondub paljudel salapärase nimega Kursi koolkond − tegu on Eesti kõige pikaajalisema kunstnike rühmitusega pärast Pallast. Selgi nädalal avati Tartus Kursi koolkonna järjekordne näitus, kevadel tulevad suured Kursi päevad Rakveres…

Kursi koolkonna nime kohta ütleb Kruusamäe, et sel on mitu tahku. “1988. aasta alguses peeti silmas suuna elik kursi näitamist. Eestis on ka kolm-neli samanimelist kohta. Kui asutasime Kursi koolkonna, ei hakanud me seda Jõgeva rajooni järgi ristima, vaid pidasime ikka silmas iidset Kursi kihelkonda. Mitmed meie liikmed on selle piirkonnaga seotud, minugi esivanemad on Kursist pärit,” selgitab autor.

Pärast 27 tegutsemisaastat võib küsida lembitukuuseliku tämbriga: “Kas kurss on olnud õige?” Kruusamäe ütleb, et õnnetuseks pole kurss olnud ametlik. “Võib-olla sellest kõik tõkked, mis on elus ees olnud. Koostasime mullu ilusa suure Kursi kunstialbumi, mis hõlmas Kursi loomingut 1988-2014. Kõige paremini tajud kursi õigsust, kui pole aastaid ametlikest kanalitest toetust saanud. Kui saad vastu näppe, adud, et kurss on olnud vale,” muigab Kruusamäe nukramalt.

Kursi-kaaslased, asutajad-isad olid-on peale Kruusamäe Peeter Allik, Albert Gulk ja Priit Parksepp. Pikki aastaid oldi üheksakesi, aga viimastel aastatel käib Allik omapäi.