Metsamees, kellest sai muuseumi direktor

2. veebruar 2016 TIIA LINNARD
Marko Vinni: "Aga hundiga juhtus nii, et  ma jäin teda lihtsalt pikalt vaatama, kuidas ta langi pealt tuli. See oli nii äge, et kui mulle lõpuks meelde tuli, et olen ikkagi jahil, ei jõudnud ma tabavat lasku enam teha ja ta pääses."

Marko Vinni: “Aga hundiga juhtus nii, et ma jäin teda lihtsalt pikalt vaatama, kuidas ta langi pealt tuli. See oli nii äge, et kui mulle lõpuks meelde tuli, et olen ikkagi jahil, ei jõudnud ma tabavat lasku enam teha ja ta pääses.”

Mida plaanib Iisaku kihelkonna muuseumi uus juht Marko Vinni seal muuta? Tahab ta kuulipilduja ekspositsiooni tuua või vadja naise luukere ekspositsioonist välja viia? Tema eelkäijatel on olnud igasuguseid plaane. Ja kirglik jahimees nagu ta on − kuidas ilves paari nädala eest ta käest pääses ja miks on niimoodi juhtunud ka ühe hundiga? 

 

Sa oled ilmselt ainuke muuseumidirektor Eestis, kel on kirvekäsitsemine nii hästi käpas, et võid siinsamas korraldada kiirkursuse, kuidas lõhkuda õigesti küttepuid. Ma nägin Postimehe veebis videoklippi, kus sa seda kunsti õpetasid. Kust selline oskus?

Ma arvan, et see oskus on kõigil olemas.

Looda sa. 

Ma olen hariduselt ja hingelt metsamees ning see oli Fiskarsi õppepäev, kus aitasin ühel soomlasel, kes seda kaubamärki Eestisse toob, koolitust läbi viia. Selline videoklipp on tõesti olemas.

Metsamehe tööleasumine muuseumisse on üsna ebatavaline. 

Jah, ka mu tuttavad olid üllatunud. Aga mul on juhtimiskogemus olemas. Ma töötasin viimati Jõgevamaal Luua metsanduskoolis, kus on kolm osakonda ning iga osakonna juht on oma valdkonnas ühtlasi direktori parem käsi, vastutades nii õppeprogrammide kui kutseeksamite, õpilaste praktika ja võistluste korraldamise eest ning tehes koostööd sponsorite ja huvirühmadega. Ma olin kõige suurema, metsanduse valdkonna juht ning eelmisel aastal sai oldud ka Euroopa noorte meistrivõistluste peakorraldaja.

Kui enne võis mõelda, kas üks metsamees saab ikka muuseumidirektorina hakkama, siis nüüd tekib vastupidine küsimus: kas see ametikoht pole sulle mitte liiga väike väljakutse? Väike väljakutse väikeses muuseumis.

Kui mastaape võrrelda, siis jah, näiteks Euroopa noorte meistrivõistluste eelarve oli suurem kui Iisaku muuseumi terve aasta eelarve.

Aga ma ei suutnud Jõgeva maakonda oma koduks pidada, vaid ma tahtsin Ida-Virumaale tagasi, sest siin elab mu laps. Kui hakkasin uut töökohta otsima, sain metsanduse valdkonnas väga häid pakkumisi asuda juhtivale töökohale, kuid need olid paraku väljaspool Ida-Virumaad. Iisaku muuseumi direktori konkursil osalema julgustas mind aga teadmine, et üleminekul vallamuuseumist sihtasutuseks võib minu korraldamise oskusi vaja minna, ning see ongi läinud sujuvalt, suuremate valudeta. Ma panustan oma töösse, nii palju kui suudan ja oskan. Kindlasti ei plaani ma sel kohal aga pensionini töötada.

Iisaku muuseumis on vahva loodusetuba ilvese, hundi ja karu topistega. Sina kui metsamees, aga ka jahimees − ega sa oma direktori kabinetti sinna üle kolinud? Loodusele lähemale.

[Muigab.] Kahjuks ei mahu ma sinna nende huntide, karude ja ilveste vahele ära. See on tõesti tore tuba, kahjuks ajale natuke jalgu jäänud, tahaks värskenduskuuri saada. Muuseum vajab laiemalt investeeringuid, paraku on eelmised direktorid jätnud kasutama võimaluse saada raha Euroopa fondidest. See on valus tõde. Praegu antakse toetust n-ö pehmetele asjadele, kuid suuremate investeeringute rong on läinud. Aga egas midagi, tuleb oodata teiste projektivoorude avanemist ning seal osaleda, aga kaotatud aega on raske tasa teha.

Millest Iisaku muuseum üldse elab ja hingab?

Kultuuriministeerium on igal aastal toetanud 65 000 euroga ning teeb seda ka käesoleval aastal. Kas me saame toetust tulevalgi aastal, pole veel teada, taotlus selleks on tehtud. Peale selle on omavalitsus andnud toetust vahendite soetamiseks ja on väiksemad projektitoetused ja on piletitulu. Nüüd, kui omandivorm on muutunud, jääb tulu muuseumile, varem läks valla ühiskassasse, kuid see tulu pole suur. Nii et elame päev korraga, suuri investeeringuid sihtasutus seega teha ei saa. Loodan, et vald toetab meid ka edaspidi, sest projektiraha saamiseks on vajalikud ka omaosalussummad.

Üks sinu eelkäijatest plaanis Iisaku muuseumis rõhuda militaarajaloole ning tuua kapist välja kuulipilduja. Tegemist oli aga noore mehega ning peagi oli ta läinud, sest maailm tahtis avastamist. Mida sina plaanid?

Muuseumis öeldi mulle, et ma olen esimene direktor, kes ei taha hakata kohe kõike maha lammutama. Jah, keegi olevat tahtnud kuulipilduja üles panna, keegi luukere välja tassida. Mina olen pigem võtnud fookusesse turustamise, sest muuseumi külastajate arvu on vaja suurendada.

Te asute Tartu maantee läheduses, suvel voorivad seda mööda tuhanded ja tuhanded inimesed Peipsi äärde puhkama. Samas olen ma kohanud inimesi, kes pole kordagi oma jalga üle Iisaku muuseumi lävepaku tõstnud, kuigi neil on Peipsi ääres suvila ja nad on käinud seal juba lapsena. 

Jah, kindlasti on neidki, kelleni pole teave Iisaku muuseumi olemasolust üldse jõudnud. Ka Kohtla kaevanduspargil-muuseumil on uus direktor ning ma olen teinud talle ettepaneku koostööks, kus Iisaku muuseum reklaamiks kaevandusmuuseumi ja vastupidi ning töötataks välja ühine turismipakett. Midagi pole teha, kaevandusmuuseum on suurem ja tuntum − üks on suurem, teine väiksem veli − ning Iisaku muuseumile tuleks koostöö suurema vellega kasuks.

Iisaku muuseumis elavad kaks poluvernikut, tegemist on siiski elusuuruses nukkudega, kuid nüüd, kus muuseum on kihelkonna muuseum − ehk tasukski poluvernikute teemale rõhuda. See ju igati ainulaadne rahvakild, mis tekkinud venelaste ja vadjalaste segunemisel ning kelle järeltulijaid elab praegugi Iisakus. Näiteks vanausuliste teema toob ju pidevalt Peipsi äärde turiste. 

Ma olen sellega nõus, aga erinevalt vanausuliste kultuurist pole poluvernikute omast enam suurt midagi alles. On küll vanemaid inimesi, kes kasutavad oma kõnes sõnu, mis sellest kultuurist pärit, kuid midagi enamat ei tea nemadki. Üks mõte on olnud, et Iisaku laadapäeval võiks pakkuda poluvernikute sööke ja jooke, sest mõned retseptid on säilinud, aga ma pole kindel, kas keegi nende järgi enam teha mõistab, nii et tulemuseks oleks maitsev kaerakäkk, mitte lihtsalt käkk.

Eesti tuntuim vaibakunstnik Anu Raud, kes oma töid, kuhu on põimitud arhailised mustrid ja ornamendid, mullu Iisaku muuseumis eksponeeris, ütles muuseumi kohta vaid kiitvaid sõnu ning leidis, et need vaibad sobisid sellesse keskkonda.

Eks Iisaku muuseum ole ka selline natuke arhailine. Samas on see omamoodi huvitav, kui kõik pole pandud ühte patta, vaid on eraldi loodusetuba ja pritsumeeste tuba ja koolmeistrituba, see võimaldab kulgeda ühest ajastust või siis keskkonnast teise.

Ja see vana puutrepi nagin, kui teisele korrusele minna… Täiesti autentne!

Jah, seda kõike pole mõtet lõhkuda.

Praegu, kus muuseumid rõhuvad interaktiivsuse peale ja sa pead külastajana kogu aeg nuppe ja puutetundlikke ekraane vajutama… Iisaku muuseum on sellest trendist ringiga maas, kuid võib ju juhtuda, et inimesed tüdinevad sellest interaktiivsest plinkimisest ning sel juhul pole te mitte ringiga maas, vaid teiste ees.

Jah, kuna muuseum on projektivoorudest maha jäänud, siis meil polegi olnud võimalust seda interaktiivset plinkimist teha. Samas võiks uus tehnoloogia asuda vana ekspositsiooni seda lõhkumata toetama. Näiteks võiks loodusetoas olla võimalus kuulata ka nende loomade ja lindude hääli, kes on seal topistena esindatud.

See on küll hea mõte!

Muuseumi on võimalik ajakohastada ka nii, et olemasolevat pole vaja lõhkuda. Uus ja vana võivad käia käsikäes.

Sa oled kirglik jahimees ning jahimeeste käest küsitakse ikka, oled sa ka karu küttinud. 

Ei ole. Ei ole ka hunti ega ilvest, kuigi võimalust selleks on olnud. Mulle küll väga meeldib jahil käia, kuid ma pole hingelt verejanuline, ma üldse ei põe, kui saaki kätte ei saa. Küll viib mind endast välja see, kui ma pole suutnud esimese lasuga looma kohe surmata ja ta on pidanud natukene kannatama. Aga möödalask on möödalask, see mind ei häiri. Loomal vedas ning järelikult pidigi nii minema. Paar nädalat tagasi pääses mu käest ilves, viie meetri pealt. Ta oli must lihtsalt kavalam ja kiirem. Üks jahikaaslane ikkagi tabas ta mõned minutid hiljem. Aga ma pole sellepärast kade. Jah, ma pole varem ilvest küttinud ning ei saanud ka seekord, aga mul pole selle vastu midagi.  Palju neid inimesi ikka on, kel on õnnestunud ilvest looduses näha ja veel nii lähedalt. Minu mälupilti jääb see ilves veel pikaks ajaks.

Aga hundiga juhtus nii, et  ma jäin teda lihtsalt pikalt vaatama, kuidas ta langi pealt tuli. See oli nii äge, et kui mulle lõpuks meelde tuli, et olen ikkagi jahil, ei jõudnud ma tabavat lasku enam teha ja ta pääses.

Kuid ma olen ühel hooajal kolm põtra küttinud, sel hooajal ka mõne sea lasknud. Ja mis mulle väga meeldib, on koprajaht. Teda püütakse ka raudadega, kuid minu meelest on see brutaalne. Ma olen 16 kobrast küttinud. Teda on põnev jahtida, kuna ta on väga ettevaatlik ja kaval. Tema tabamiseks peab olema palju kannatust. Samas võimaldab koprajaht loodust omaette nautida ning sel ajal ka oma mõtteid korrigeerida. Mul on elus õnnestunud ka hirve lasta, aga jah, karu, hunt ja ilves − nemad on minust kõik veel metsa jäänud ja las nad toimetavad seal edasi.