Uskumatu lugu

23. jaanuar 2016 

Mullu märtsis avaldas Põhjarannik Jõhvi vallavalitsuse sotsiaalteenistuse endise juhi, volikogus opositsioonis oleva Kairi Soomeri arvamusartikli, kus ta kritiseeris teravalt koalitsiooni väidetavat moraalitust ning kahepalgelisust. Ta kirjutas muu hulgas: “Ka mulle pakuti kena summaga valitsusliikme kohta, aga ma loobusin. Mulle on olulisemad väärikus ja ausus.”

Meile pole täpselt teada, kas juttu aususest ja väärikusest kirjutas Soomer, istudes tugitoolis või diivanis, mis ta vallavalitsusest pihta pani, või ei. Kuid igal juhul oli talle juba siis teada, et tema ei lahkunud vallavalitsusest sugugi väärikal ega ausal moel. Muidugi peab Soomeri teole hinnangu andma eelkõige politseiuurimine, sest mööbel, mille ta poolteist aastat tagasi avalikult ja päise päeva ajal ära viis, kuulus Jõhvi maksumaksjale. See, et omanik oma vara lõpuks tagasi sai, ei tee tegu olematuks ning ametnik ei tohi sel kombel oma ametiseisundit ära kasutada.

Soomer ei soovinud ise kuidagi oma tegevust avalikkusele põhjendada, vastates konkreetsetele küsimustele umbmääraste vastusüüdistustega. See lapsik lugu tema käsutuses olnud vallale kuuluva mobiiltelefoniga, mille ta lõpuks juskui kogemata kusagilt riiuli tagant “leidis”, kinnitab vaid seda, et enda ja võõra vara segiajamine oli mingil ajal Jõhvi vallavalitsuses vähemalt osaliselt aktsepteeritav.

Selle küsimuse tõstatas ka Kairi Soomeri oponent volikogus Allan Mänd, keda ennast saatuse irooniana kaitsepolitsei süüdistab korruptsioonikuritegudes. Aga Mänd pole Soomerile lihtsalt poliitiline oponent, vaid ka lihane vend. Seetõttu pole tal ilmselt väga lihtne neist asjust rääkida, kui ta tõi esile, et kui Jõhvi endised vallajuhid eesotsas Tauno Võhmariga ametist lahkusid, võeti kaasa ka vallale kuuluvad sülearvutid.  Loodetavasti teevad Jõhvi praegused võimud sellest kõigest järeldused ning suudavad kehtestada korra, kus maksumaksja vara labane vargus oleks välistatud.