Haigla sidus 93aastase memme voodi külge kinni

21. jaanuar 2016 TIIA LINNARD
93aastase memme lapselaps pole nõus sellega, et ta vanaema seoti Ida-Viru keskhaiglas voodi külge kinni, ilma et eelnevalt oleks temaga ühendust võetud ning teda probleemist teavitatud.

93aastase memme lapselaps pole nõus sellega, et ta vanaema seoti Ida-Viru keskhaiglas voodi külge kinni, ilma et eelnevalt oleks temaga ühendust võetud ning teda probleemist teavitatud.

Ida-Viru keskhaiglas ravil viibivat vanaema külastama läinud lapselaps leidis ta palatist eest voodi külge kinniseotuna. 

 

Hingamisraskustega 93aastane Sillamäe elanik viidi möödunud reedel kiirabiga Ida-Viru keskhaiglasse, kus ta toimetati pulmonoloogiaosakonda ravile. “Läksin teda järgmisel päeval kell kaks vaatama ning mulle avanes palatis järgmine vaatepilt: 93aastasel haigel vanainimesel olid mõlemad käed randmetest voodi külge kõvasti kinni seotud,” rääkis Põhjarannikule vanainimese lapselaps Merike Männi. “See oli minule šokk.”

Kus see kirjas on?

Männi sõnul oli vanaema paanikas ja ütles, et on kinniseotud olnud terve öö. “Ta käed olid nii tugevasti seotud, et ta ei saanud isegi liigutada, käed ja keha olid kanged,” kirjeldas lapselaps olukorda. “Vanaema ütles, et on siin elus palju üle elanud, aga sellist kohtlemist pole isegi sõja ajal olnud. Ta küsis minult, pisar silmis, et mis ta küll teinud on, et ta kinni seoti, kas ta on vang. Pöördusin kohe vanema meditsiiniõe poole, kes oli ka paanikas, et ma neile peale sattusin. Hakkas kohe käsi lahti siduma, öeldes samas, et sedasi tehakse, kui kliendid on ebaadekvaatsed. Küsisin konkreetselt, kus see kirjas on ja kes sellise käsu andis. Nendele küsimustele ei osanud õde vastust anda ning tema reaktsioon muutus: hakati vabandama ja paluma, et ma kaebust ei kirjutaks.”

Kaebus sai ikkagi kirjutatud ja haigla juhtkonnale saadetud.

Kõige rohkem hämmastas lapselast aga telefonivestlus pulmonoloogia osakonna vanemarsti Veronika Iljinaga. “Ta ütles mulle rahuliku südamega, et see on täitsa normaalne, et kliente seotakse voodi külge kinni ja hoitakse nii ööpäev ringi,” vahendas Männi toimunud vestlust. “Küsisin, kust ma seda infot saaksin vaadata, et kui ma haiglasse tulen, võidakse mind voodi külge siduda. Sellel küsimusele ma vastust ei saanud. Kordagi ei kuulnud ma kahetsust või vabandust tekkinud olukorra pärast. Mainisin ka seda, et kindlasti pöördun õiguskantsleri poole, sest on rikutud inimõigusi. Tundub, et jutud meie haiglates ja hooldekodudes toimuva väärkohtlemise kohta on tõesed, olen ise selle tunnistajaks.”

Lapselaps ei mõista, miks haigla temaga probleemi tekkimise korral ühendust ei võtnud. “Mu vanaema on täiesti adekvaatne inimene, mitte märatsev hull psühhiaatriahaiglas. Ma oleks kohale tulnud, kui mulle oleks helistatud, ning talle selgitanud, et need protseduurid, mis tahetakse teha, on hädavajalikud, ja teda julgustanud. Ta on ju oma pika eluaja jooksul ainult üks kord varem haiglas olnud. Pealegi − kui ma poleks juhuslikult peale sattunud, kui kaua nad oleks vanainimest niimoodi kinni hoidnud? Kui ma järgmisel päeval teda külastasin, oli tal kanüül omal kohal ning hapnikumask samuti, kuigi käed polnud enam kinni seotud. Järelikult on ju võimalik inimlikult hakkama saada. Aga ei, minnakse kõige lihtsamat vastupanuteed − vanainimene voodi külge kinni ja valmis.”

Põhjarannik pöördus Ida-Viru keskhaigla juhtkonna poole päringuga, miks vanamemm kinni seoti, milliseid meetmeid rakendati patsiendile raviteenuse osutamiseks enne kinnisidumise kui äärmusliku abinõu kasutusele võtmist, millisel seadusandlikul alusel patsient kinni seoti ning miks haigla ei võtnud probleemi tekkimise korral ühendust vanamemme lapselapsega, kelle kontakttelefon oli haiglal olemas. Ja kas kinnisidumine üldraviasutuses ongi normaalne nähtus või siiski äärmuslik abinõu?

Ida-Viru keskhaigla ülemarsti Aime Keisi sõnul seoti vanamemm kinni, kuna ta keeldus vältimatu abi vastuvõtmisest.

Seadusandlus ei reguleeri

“Tervishoiuteenuse osutamises eksisteerib vältimatu abi mõiste. See on abi, mille andmata jätmine võib põhjustada surma või püsiva tervisekahju,” selgitab Keis Põhjarannikule antud kommentaaris. “Seadusandlus ei reguleeri situatsiooni, kus patsient keeldub vältimatu abi vastuvõtmisest. See on seadusega reguleeritud psühhiaatrilise abi osutamise korral.

Somaatilised haigused ja vananemine võivad põhjustada ajutiselt sellist seisundit, kus patsient ei ole võimeline ümbritsevast aru saama. Sellisel puhul tõlgendatakse patsiendi otsust ravist keelduda mitteratsionaalseks. See tähendab, kui järgida patsiendi keeldumist, järgneb terviseseisundi halvenemine, mis võib lõppeda inimesele traagiliselt.

Analoogia võib tuua laste ravimisega ja protseduuride tegemisega vastu lapse soovi. Süsti tegemisel hoiab ju vanem last kinni, mis on ka ohjeldamine elu ja tervise huvides.

Konkreetne juhtum puudutab delikaatseid isikuandmeid, mille avalikustamiseks puuduvad haiglal volitused. Ohjeldamismeetmeid kasutati vältimatu abi korras, mis ei võimaldanud patsiendi lähedastega nõu pidada. Vältimatu abi osutamise korral lähtutakse patsiendi eeldatavast tahtest. Patsiendile osutati abi, mille tulemusena tema seisund paranes ja võimaldas ta haiglast välja kirjutada.

Haigla jaoks saab see olema pikk ja põhjalik õppetund, mis sunnib üle vaatama eri ohjeldamismeetmete kasutamise praktikat vältimatu abi olukorras ning pöörduma haiglapoolsete ettepanekutega sotsiaalministeeriumi poole selle seadusetühimiku täitmiseks.”