Naine nagu püss

18. jaanuar 2016 SIRLE SOMMER-KALDA
OÜ Fortaco Estonia tehases võib näha kraanade detaile, aluseid, haaratseid ja teisi masinate komponente. Ettevõtte direktor Larissa Shabunova tunneb end mehelikus keskkonnas mugavalt.

OÜ Fortaco Estonia tehases võib näha kraanade detaile, aluseid, haaratseid ja teisi masinate komponente. Ettevõtte direktor Larissa Shabunova tunneb end mehelikus keskkonnas mugavalt.

“Püss naine,” kutsutakse OÜ Fortaco Estonia direktorit Larissa Shabunovat äriringkondades. Ülimalt naiseliku kesta sees on raudne sisu − kuidas muidu ohjata 400 töötajaga metalliettevõtet ja teha seda veel silmapaistvalt hästi? Firmajuhi ameti kõrval võttis ta endale sellest nädalast palgata kohustuse, asudes Soome aukonsuliks Narvas.

 

Kui palju teate Eestis naisi, kes juhivad tööstusettevõtteid?

Ma pole seda eraldi uurinud, aga pole ühestki kuulnud. Tean küll naisi, kes on kõrgel positsioonil, nagu välisminister Marina Kaljurand või meie presidendi uus naine Ieva Ilves, kes tegutseb samuti üsna mehelikul alal [Läti kaitseministeeriumi kõrge ametnik toim.], aga tööstusettevõtete eesotsas ei tule mulle pähe ühtegi sookaaslast.

Minugi puhul alati üllatutakse. Kui mind 2014. aastal direktori ametisse määrati, oli see väljakujunenud mentaliteedile suur väljakutse, sest ajast aega on tööstusettevõtteid juhtinud mehed, kes pidid olema tehnikavaldkonna asjatundjad, samm-sammult karjääri teinud ja alumiselt astmelt üles liikunud ning niimoodi direktori ameti välja teeninud.

Teie olete samuti liikunud kõige alumiselt astmelt päris tippu välja, ainult et teid võib “süüdistada” lisaks naiseks olemisele veel humanitaartaustas.

Jah, mina lõpetasin esimese haridusena Narva kõrgkooli õpetajana [TÜ Narva kolledži eelkäija toim.].

Alustasin Fortaco eelkäijas Balti ESis juhi assistendi ja inglise keele tõlgina. Ettevõtte ostsid ära taanlased ja mind võeti tööle selleks, et omanikud pidid kuidagi kohalikega suhtlema: tõlkisin, aitasin paberimajandusega, kontaktide loomisel tarnijatega. Iga päev pidin rääkima inglise keeles, nii et õhtuks pea valutas, aga see andis väga hea praktika ja pärast sellist aktiivset kasutust ei kao keel enam kuhugi.

Seejärel liikusin juhtima personaliosakonda. Kui lõpetasin 2012. aastal EBSi [Estonian Business School toim.], anti mulle lisaks finantsid.

Kui pakuti direktoriametit, oli väike hirm, kuidas mind selles rollis vastu võetakse. Vähe sellest, et siin on eesotsas olnud alati mehed, puudub mul ka tehniline haridus.

Eeliseks oli ilmselt see, et teid tunti kollektiivis − olete töötanud ühes ja samas kohas ligi 20 aastat?

Jah. Peab ütlema, et ühe osakonna juhtimine erineb terve ettevõtte juhtimisest. Kui osakonnas on spetsialistid, kes on juhile vaikides lojaalsed, siis kõik osakonnajuhid on tugevad isiksused ning oma ala professionaalid. Nende seas on raskem autoriteeti saavutada. Minu kõige olulisem ülesanne on leida õige lähenemine, kuidas saada omavahelised suhted laabuma.

Austus tuleb välja teenida ka lihttööliste hulgas ja teie rootslasest mentori hinnangul on see teil õnnestunud. Millise nipiga?

Tundub, et lugupidava suhtumisega inimestesse. On olnud igasuguseid aegu. Olid ajad, kui firma poliitika oli väga jäik. Olid eri direktorid ja tuli pidevalt kohaneda. Sellisel jäigal juhtimisel on oma plussid, aga ka miinused. Kui kasutada ainult selliseid juhtimisvõtteid, siis töötajate lojaalsust ei võida.

Praegune juhtimisstiil on inimlikum ja lugupidavam. Püüame inimest mõista, leida kompromisse. Me võime nõuda, aga sel juhul peame midagi vastu andma. Viime igal aastal läbi töötajate rahuolu küsitlust ja kui 2013. ja 2014. aastal oli rahulolu enam-vähem samal tasemel kui varem, siis mullu tõusis töötajate rahulolu näitaja märgatavalt.

Praeguseks on kolletiiv tervikuna ühtne ja me töötame viljakalt, millest kõnelevad ka meie tulemused: lõpetasime eelmise aasta väga hästi. Paranenud majandusnäitajad on kindlasti ka üheks töötajate rahulolu suurenemise põhjuseks. Loome uusi töökohti, ametiühingutega käivad läbirääkimised suuremate soodustuste üle, tõstame palka jne.

Teisest küljest teeb heameelt, et tsehhide juhatajad ja meistrid suhtuvad töötajatesse paremini. Inimest ei hoia tööl üksnes palk, vaid ka see, kuidas ülemused temasse suhtuvad, kas nad saavad pidevalt infot ja tagasisidet, arengu- ja eneseteostuse võimalusi. Minu ülesanne on häälestada keskastme juhte sellisel viisil, et nad suhtuksid oma töötajatesse austusega.

Samal ajal kui mitmed tööstusettevõtted koondavad töökäsi, on OÜ Fortaco Estonia neid viimasel ajal kümnete kaupa juurde palganud. 

Jah, eelmisel aastal võtsime 80 uut töötajat. Sel aastal on plaanis 30-40.

2012. aasta alguses ja 2013. aastal tegelesime väga palju uue töö otsimisega. Leidsime mitu head tarnijat ja arendasime uusi tooteid.

Varem kuulus tehas Cargotecile [Soome kontsern, mis toodab kaupade ja konteinerite laadimisseadmeid toim.], kuhu läks kogu meie toodang. Aga kui saabus majanduskriis, siis tellimuse mahud vähenesid ja otsustasime lõpetada sõltuvuse ühest tellijast. Otsisime asendust ja leidsime mitu suurt tarnijat. 2014. ja 2015. aastal hakkasime tundma selle efekti. Tunneme end tänu sellele kindlamalt.

Samal ajal on ka meie peamisel tarnijal Cargotecil toimunud suured ümberkorraldused ja nõudlus nende toodangu järele on kasvanud, mistõttu on suurenenud tellimused ka meie tehasest.

Fortaco Narva tehases valmivad n-ö pooltooted, millest saab valmistoodang mujal?

Jah. Me paneme kokku komponente ja teeme n-ö pooltooteid, mille edastame tarnijale, kes teeb valmis lõpptoodangu. Tehases võib näha kraanade detaile, aluseid, haaratseid…

Olete väliselt väga naiselik ja malbe naine, aga kas teate, kuidas teid äriringkondades kutsutakse?

Ei.

Püss naine, või kui soovite, siis raudne leedi. Väga konkreetne, teab, mida räägib… Võtate omaks?

Tahaks loota. Selleks, et siin ellu jääda, peab tõepoolest olema konkreetne. Metallitöötlemine on selline ala, kus sul peab endal ka olema raudne sisu, usk oma sisemisse jõudu. Niipea kui inimesed tunnevad, et annad järele ja lased lõdvaks, tallatakse sind maatasa. Selleks, et saavutada püstitatud eesmärke, peab olema raudne sisu.

Et juhite ettevõtet, mida võiks nimetada põhjanaabrite lipulaevaks Ida-Virumaal, olite loogiline valik Soome aukonsuli kohale. Kui teile seda ametit pakuti, kas olite kohe nõus?

Ei, mitte kohe. Minule oli oluline mõista, mida minust tahetakse ja mida see amet endast kujutab. Selleks, et paremini mõista, võtsin ühendust Katri Raigiga, kes on endine Rootsi aukonsul Narvas, ja Ahti Puuriga, kes peab seda ametit praegu.

Suhtlesin korduvalt ka Soome suursaadiku Kirsti Narineniga ja mõistsin, et saan seda ühendada oma tööga − olen aktiivne inimene.

Minu peamine roll on arendada ärikontakte, tunda kohalikku ärikeskkonda ja inimesi. Nii et peamiselt esindusfunktsioon. Loodan, et tulevad ka reaalsed tulemused ning saan vahendada Soome investoritele meie tööstuspargi võimalusi ja soovitada ettevõtjaid, kellega võiks ärikontakte sõlmida. Maavanem loodab, et taastub Sillamäe ja Kotka vaheline laevaliin − võib-olla saan ka sellele kaasa aidata.

Ütlesite aukonsulaadi avamisel, et tahate selle ameti kaudu rohkem panustada regiooni arengusse, et Ida-Virumaa puhkeks õitsele ja noored ei jookseks siit laiali. Kas teie pole kunagi tahtnud oma kodulinnast lahkuda ja mujal õnne otsida?

Ausalt öeldes ei. Mulle on väga oluline, et siin on minu vanemad, sõbrad ja juured. Kui sõidan komandeeringusse või puhkusele ja naasen, siis tunnen, et olen jõudnud koju.

Minu elu on kujunenud nii, et mul on Narvas pere ja töö, on, kuhu tagasi tulla. Kui tööd poleks, siis võib-olla mõtleks samuti lahkumisele.

Sel nädalal käisin Sillamäe kutsekooli uuenenud õppehoone avamisel. Suhtlesin seal infotehnoloogia õpilastega, et teil on siin nii suurepärane õppekeskkond − mida te pärast lõpetamist teete? Noored vastasid, et sõidavad Ameerikasse, sest ei näe siin mingeid perspektiive.

See on kurb, sest investeeringud, mida riik teeb, on selleks, et ühiskond saaks võimaluse haritud inimestega edasi areneda, aga vastuefekti saab Eesti väga vähe.

Kunagine Soome aukonsul Narvas Jaan Lust sai hiljem linnapeaks. Kas teil ei ole selliseid ambitsioone?

Minu arvates on poliitika väga keeruline.

Keerulisem kui äri?

Arvan, et jah. Kui sa lähed poliitikasse, siis mulle tundub, et see on tohutu vastutus. Inimesed ootavad sinult tulemusi, eriti praegu, kui Ida-Virumaal pole võib-olla parimad ajad, aga neid on piiratud rahastamise juures raske anda.

Teil on suvekodu Narva-Jõesuus. Kas seal saavad akud laetud?

Suvel elamegi seal. Üritame võimalikult palju rattaga sõita ja kepikõndi teha, sest Narva-Jõesuus on selleks kõik tingimused olemas: mets, rand. Kui tuleme töölt, haarame kasvuhoonest paar värsket tomatit ja teeme kümnekilomeetrise ringi.

Selle energia, mille tööle jätan, ammutan niimoodi tagasi. Pärast värskes looduses viibimist tunned, et oled uus inimene, ja näed kõike positiivses valguses. Talvel, kui on lumi, käime Pannjärvel suusatamas.

Armastan ka lugeda. Õhtuti aitan pojal koolitükke teha. Kuna mees õpib praegu EBSis ja omandab sama haridust, mis on minul [abikaasa on G4Si Virumaa regiooni tehniline direktor toim.], palub tema ka vahel abi.