Neljapäeval esilinastus Jõhvis väga mitmekihiline “Ema”

8. jaanuar 2016 TEET KORSTEN
Tiina Mälbergil on kindlasti sügavusi, millest ei teata, aga samas ei maksa neid segamini ajada tema tegelaskujuga filmis "Ema", mis esilinastus 7. jaanuaril Jõhvi kontserdimajas.

Tiina Mälbergil on kindlasti sügavusi, millest ei teata, aga samas ei maksa neid segamini ajada tema tegelaskujuga filmis “Ema”, mis esilinastus 7. jaanuaril Jõhvi kontserdimajas.

25aastase staažiga näitlejanna Tiina Mälberg tegi tervikuna Ida-Virumaal üles võetud mängufilmis “Ema” oma esimese suure filmirolli. Põhjaranniku ülesanne pole filmi ümber jutustada, aga me üritame lähemalt aimu saada, kuidas see laterna magica ikkagi töötab, ja sellega ühtlasi veidi kodumaist filmiajalugu jäädvustada.

 

Kas võib öelda, et Ida-Virumaa on üks mängufilmi “Ema” kaastegelasi?

Pigem on tegu mõttelise Eesti väikelinnaga. Eelkõige langes valik võttepaigana Kiviõlile, sest Ida-Virumaal on Viru filmifond, mis oli valmis toetama, ja oli väga meeldiv keskkond, kuhu tulla − siin oli toetus ja hea vastuvõtt. Kindlasti oleks saanud “Ema” ka Türil, Põlvas või Valgas filmida.

Filmis on näha, et maja ning aed aadressil Niine 7, kus tegevus peamiselt toimub, on lakutud-küüritud. Kui emal pole parajasti toas midagi toimetada, on tal vaja näiteks aias tulbisibulatega tegelda.

Tegu on välimuselt isegi samasuguse majaga, kust pärit olen, ainult et sünnikodu Sakus on rohkem funkstiilis. Ka maja planeering on tuttav − sõbrannade või naabrite kodudest.

Stsenaarium püüab kujutada kindlat inimtüüpi. Aga need, kelle maja kasutasime − Endla ja Kalju-Johannes Härm −, on loonud imekauni kodu ja see, et püüame asja näidata kõverpeeglis, küsida, mis on selle kena fassaadi taga, on meie kunstiline mõte. Loodetavasti on perekond Härmil seal ka imeilus elu. Selliseid aedu saab luua vaid hoole ja armastusega.

Mis kallutas pakkumist vastu võtma, kui teid “Ema” peaosasse kutsuti?

Sest see on ääretult meelitav, kui sind filmi kutsutakse. Produtsent Aet Laigu ütles, et juba stsenaariumi luues peeti mind silmas. Armastan ka ise filme vaadata ja mulle meeldib, kui osatäitjat ei saa kohe seostada mõne igapäevase seriaali või reklaamiga. Sel korral tahtis filmitiim n-ö puhtamat lehte. Olen küll üles astunud ka seriaalides − “Waba riik”, “Kättemaksukontor”, “Kelgukoerad”, “Riigimehed”, “Viimane võmm” −, aga episoodilisemalt. Ja päevad, mis olid võteteks planeeritud, mahtusid vahetult enne hooaja algust minu puhkusesse − seega ka võtete aeg sobis.

Filmitiim elas võtete ajal Kiviõli seikluspargi hostelis − kuidas seal ööbida oli?

Oli imetore. Eks ma olin kuulnud, et endisel tuhamäel elu käib ja inimesed on püüdnud seda rakendada, aga see, mida ma seal nägin, oli fantastiline. Praegu tundub mulle nagunii, et see koht on minule kodune ja tähtis − tahaks väga näha, mis seal talvel, kui korralik lumi on maha tulnud, toimub.

Kunagi, kui populaarne oli ansambli HU laul “Depressiivsed Eesti väikelinnad”, püüti välja selgitada, mis kohast võiks olla jutt, ja Postimehe järgi pälvis selle “aunimetuse” Kiviõli.

See laul ütleb kenasti: “Sa justkui häbeneks, kui keegi küsib mõnda neist. Sul on üks saladus, sa oled ühest neist.” Me oleme kõik pärit nendest nn depressiivsetest väikelinnadest − ükskõik kui Tallinnas me ka ei ela.

Kas filmi tegijatel oligi taotlus, et elaksite tiimiga võtete ajal nagu kloostri tingimustes − st koos ja piiratud alal?

Kuna film on madalaeelarveline, ongi oluline, et võtteperiood oleks lühikene ja sellest tulenevalt võimalikult tihe. Ei olnud eraldatuse nõuet, aga see kujunes nõnda välja. Kogu intensiivse tempo juures polnud näiteks minul põhjust  Kiviõlist Rakveresse sõita − see oleks raisanud vaid mu aega ja energiat. Kõik mis mus oli, võis kohapeale jääda. Minusugusele näitlejale selline kord sobib.

Filmi nimi on niivõrd laetud: juba filmi keskel meenus mulle üks Gorki lugu kogumikust “Muinasjutud Itaaliast” − st isegi mitte tema romaan “Ema”−, Strindbergil on “Isa”. Kui teile praegu antaks ülesanne filmile teine nimi panna − mis see oleks?

“Kurbus”?

No jah, aga see ei kõla eriti seksikalt. 

Ega “Ema” seksikamalt kõla.

Alguses reklaamiti “Ema” trillerina. Milleks selline silt?

“Triller” on sõna, mis evib minu silmis veidi õudusfilmi aurat, aga tegelikult see muidugi tähendabki põnevusfilmi. Põnevust ja krimiteemat on selles loos samuti ju piisavalt, sestap võib trilleri nimega nõustuda. Kõikidel kaadrisse tulevatel tegelastel on motiivid ja võimalused olla kuriteo taga.

Peategelase poeg viibib filmi tegevustiku ajal koomas ja see on traagiline teema, nagu teame. Aeg-ajalt võib lugeda vastakaid uudiseid Michael Schumacherist, kes on juba üle kahe aasta koomas. Eestis oli kuulus juhtum, kus meie neiu Milana Kaštanova sai Peterburis katuselt kukkunud jääkamakaga vastu pead ja oli koomas − äsja veel teatati, et nüüd on tal ka ajuvähk. 

Meditsiinis öeldakse, et sellised paranemised on väga pikaajalised ja taastumine pole kunagi lõplik − nagu “Viimases võmmis”, mis on fantaasia.

Kas teie arvates teie filmi pojal on lootust?

Filmis pole poja ebamäärane seisund meditsiiniliselt põhjendatud ja kodusele režiimile siiski selliseid patsiente ei lasta. Pigem on muu seas tegemist allegooria ja sotsiaalkriitikaga meie meditsiini aadressil. Ka ajuspetsialistid ei tee päris elus koduvisiite.

Filmis näeb, kuidas filmitegijad ei maga ja kasutavad kohe ära neile sülle langenud võimalusi. Näiteks kuuleb telerist “Aktuaalse kaamera” heli ja selgub, et just on vahistatud Tallinna sadama juhid Ain Kaljurand ja Allan Kiili. Seega on film kohe päevakajalisem ja ühiskonnakriitilisem.

Loodan küll, et sellised detailid annavad filmile lisaväärtust.

Haiged inimsuhted, olematu meditsiin, korruptsioon riigi kõrgemates sfäärides…

Ebapädev politsei!

Filmist võib leida veel ebaloogilisusi ja ebausutavust − näiteks ei lähe konstaabel ühtegi mõrvas kahtlustatavat üksi arreteerima…

Kunsti ja elu tõde ei pruugi alati kokku minna.

Samas − ehkki “Ema” näol on tegu seda tüüpi filmiga, kus kriitikud peavad olema ettevaatlikud, et nad filmi finaali ei reedaks, hakkas film ka pärast vaatamist peas edasi mängima, uusi küsimusi esitama.

Ma loodan, et nii on, ja see paistis ka stsenaariumi lugedes. Stsenaarium oli samuti üks põhjus, mille tõttu rolli vastu võtsin. Stsenarist Leana Jalukse oli, muide, filmi juures ametis ka võttepäeva graafikute koostajana. Seegi oli tingitud madalast eelarvest − kõik tegid rohkemat, kui tavaliselt tehakse. Samuti tegutses produtsent režissööri assistendina.

Siiani pole me rääkinud filmi režissöörist Kadri Kõusaarest. Kas tema persoon aitas samuti kaasa, et “Emale” jaatava vastuse andsid?

Mõnes mõttes küll − kuna olen näinud tema “Kohtumõistjat”. [Keelatud filmi] “Magnust” pole mul seni õnnestunud näha.

Me teame, et Eestis võib meelelahutuses kohata tibikultust, aga kas keskealisel naisel on Eesti teatris raskem?

Ma arvan, et keskealisel on kergem, sest pole nii suurt konkurentsi [naerab]. 

Veel on kriitikud märkinud, et olete just viimastel aastatel eriti särama löönud.

Sellised hinnangud on subjektiivsed. Mul on tunne, et juba kümme aastat räägitakse: “Kas nüüd on siis saabunud sinu aeg?” Nüüd, kui seda kuulen, mõtlen, et ka eelmised kümme aastat võis olla “minu aeg”, aga siis sellest lihtsalt ei räägitud, see polnud slogan-lause. Las see olla! Mina teen oma tööd, nagu teen − kas see kedagi kõnetab või korda läheb… Eks ta on kõnetanud ka varem, aga olen olnud lihtsalt noorem, tundmatum ja kogenematum näitleja, ning eks siis oli neid, kel sellega seos tekkis, vähem. Üha rohkem olen hakanud leidma, et pikk järjepidevus on järgmine võimalus. Parem kui olla korraks särav täht, kelle kohta kümne aasta pärast öeldakse: “Oi, kui vanaks ta on jäänud!” Teine võimalus on: “Oi, ta oli täitsa lahe juba siis − kuidas ma teda varem ei märganud?!” See perspektiiv tundub isegi ahvatlevam.

Milliseid rolle te praegu oma senisest karjäärist eriliselt esile tooksite? 

Olen selles mõttes igav inimene, et mulle on kõik tööd tähtsad. Kui võtan CV, on see 25 aasta jooksul tohutult pikaks kasvanud. Kord juhtis Hannes Kaljujärv tähelepanu sellele, et kui panna kõrvuti Tallinna teatri ja mõne väikelinna teatri näitlejad, kel on ühepikkune staaž, on meie CVd võrreldamatud − ma arvan, et mul on kolm korda pikem rollide nimistu. Meie tükid pole nii pikalt repertuaaris. Rakvere teatris on palgal alla 20 näitleja − see on midagi muud kui teatris, kus näitlejaid on kaks korda rohkem. Koormus on hoopis teine.

Aga kuidas olete oma emarolliga rahul?

Sellega olen ma eriti hästi rahul; see on lihtsalt suurepärane. Ma arvan, et mul on tohutu õnn ja rõõm olla ema.

Filmist muidugi selgub, et asjad ei tarvitse olla nõnda, nagu välja paistab.

Minul on. Olen lugenud Anatoli Nekrassovi raamatut “Emaarmastus” ja võib öelda, et film “Ema” räägib neist, kes pole lugenud seda raamatut. [Raamatus “Emaarmastus” esitab autor uuelaadse ettekujutuse ema ja lapse suhetest ning ema armastusest lapse vastu. Ta leiab, et emaks saades ei tohi naine kiinduda üksnes lapsesse ja minetada oma rolli naisena − T.K.]

Kas film “Ema” võib Eestis midagi muuta?

Ma väga loodan. Meie elus võib olla pidev südame ja aju vastuolu, ehkki nad võiksid kenasti koos toimida. Millegipärast tekib konflikt ja inimesed ei usalda elu. Raskus või kurbus surub inimesed õnnetusse olekusse, kus nad võivad hakata − ümbritsevaga vastuollu minnes − enesekeskselt õnne, armastust, paremat elu nõudma. Ja samas ei avata end kõigele sellele, et see võiks loomulikul teel saabuda. Äkki mõni naine tunneb ennast ära ses filmis ja see rahustab: ma polegi üksi!

Aga kui kiiresti peaks lahutama abielu, kui see ei tööta?

Filmi ema järgi võiks pigem öelda, et ei tohiks ülepeakaela abielluda. Mina sain 22aastaselt emaks, aga Elsa (filmi ema) sai lapse 17aastaselt.

Mis on teie lemmikfilmid Eestis?

Nad lähevad järjest paremaks. “Sügisball” väärib esiletoomist. Meeldivad paljud filmid, ma pole eriti jäik ega kitsas inimene − meeldivad ka “1944” ja Ivo Felti produtseeritud filmid. Kui “Ema” kõneleb keskealise naise frustratsioonist, siis mulle meeldib väga “Maastik mitme kuuga”, mis kõneleb keskealise mehe teemadest.

Mis on “Ema” suurim tugevus?

“Ema” õnn on väga hea ettevalmistus, läbitöötatus ja tiimi koostöövalmidus. Minule oli selle filmi tegemisel ja on üldse igasuguse töö juures kõige tähtsam, et võtteplatsil tekib usalduslik õhkkond − kus tõesti näed ja tunned, et kõik ajavad täie jõu ja tahtmisega professionaalselt oma asja.