Miks me sallime sallimatut?

6. jaanuar 2016 KALLE KUUSIK, Jõhvi politseijaoskonna juht

PEETER LILLEVÄLI

Sallivus või tolerantsus on inimese või ühiskonna võime taluda harjumuspärasest erinevat. Viimastel aastatel on meie inimesed muutunud järjest sallivamaks. Ja osaliselt see ongi õige, et me sallime meie jaoks teistsuguseid asju. Üha sallivamaks on aga inimesed muutunud ka selliste tegevuste suhtes, mille tolereerimine ei ole tegelikult õige. Sallivusest vaid üks samm edasi on ka selliste asjade suhtes ükskõikne olemine.

Käesoleval juhul räägin ma inimeste suhtumisest kuritegevusse. Nii palju kui on inimesi, on meie ümber ka erisuguseid tõekspidamisi ja väärtushinnanguid. Väärtushinnangud saab inimene kaasa perekonnast, kuid peale selle mõjutab neid ka keskkond, milles elatakse. Kuigi esmapilgul tundub meile võimatu olukord, kus inimene aktsepteerib kuritegude toimepanekut, tuleb politseinikel sellega kokku puutuda iga päev. Just see salliv ja ma-ei-taha-sekkuda käitumine on see, millega aidatakse väga palju kaasa sellele, et korrarikkujad saavad oma teod lõpule viia. Samuti mõjutab see süütegude avastamist, kuna mitte kogu infot ei jagata politseinikega.

Tolerantsus ja sallivus on iseenesest positiivsed. Teistsugused tegevused ja inimesed rikastavad meie ühiskonda. Kuid kas sallima peab kõike või on olemas mingid piirid, millest tuleks lähtuda? Tuleb tõdeda, et ka tolereerimisel on oma piirid, kuid neid seab igaüks ise. Näiteks mõni inimene helistab iga kord hädaabinumbril 112 ja teatab võimalikust joobes juhist või abi vajavast inimesest. Samas aga leidub ka inimesi, kes on seisukohal, et selline teatamine on ebavajalik, kui mitte öelda mõttetu. Kuigi iga inimese sallivuse kriteerium on erisugune, on sellegipoolest hulk asju, mille suhtes on raske tolerantne olla. Näiteks narkootikumide müük ja tarvitamine. Peale selle, et narkodiiler teenib selle pealt musta raha, rikuvad uimastid väga paljude noorte elu. Samuti inimeste silme all toimuvad vargused ja vägivallajuhtumid.

Võin rõõmuga öelda, et järjest rohkem pöörduvad inimesed politsei poole ja annavad oma tähelepanekutest teada, kuid siiski on jätkuvalt ka neid, kes hoiavad kõike enda teada. Isegi seda, kui nad läbi korteriseina kuulevad, et joobes mees peksab oma naist või last. Sellise olukorra puhul ei saa me rääkida sallivusest, sest inimene mitte ei lepi sellise tegevusega, vaid tal on lihtsalt ükskõik. Just ükskõiksus on see, mis paneb mind muretsema.

Inimeste ükskõikse suhtumise üks põhjus on kindlasti avalik ruum: ajakirjandus, sotsiaalmeedia, internet. Väga paljusid juhtumeid kajastatakse seal enesestmõistetavalt ja inimeste kommentaaridest võib tihtipeale välja lugeda õigustusi. Näiteks kui narkomaan sooritab kuriteo, siis teeb ta seda ju selleks, et endale vajalik doos saada, et tal parem hakkaks. Samuti võrreldakse näiteks joobes juhtimist välisriikidega, kus teatav promill on lubatud. Kui välismaal võib, siis miks Eestis ei või? Kui sel teemal kõva häälega sõna võtta, siis saadakse aru, et tegemist on väära teoga. Samas ei näidata taunitavat suhtumist välja ega reageerita. Hiljem tekib aga suhtumine “ei kuule, ei näe, ei huvita”.

Vaadates mitmesuguste uuringute tulemusi ja jälgides meediat, hakkab teravalt silma see, et rahvas peab politseinike ja kohtunike määratavaid karistusi leebeteks. Samas peetakse iseenesestmõistetavaks teatud liiki kuritegusid. Kõige rohkem tekitab küsimusi joobes inimese rooli lubamine. Mis põhjusel ja kuidas põhjendavad inimesed seda, et nad enda lähedase sõbra või tuttava, kes on ebaadekvaatne, sõidukit juhtima lubavad? Või näiteks miks on mõni inimene nõus istuma sõidukisse, mille roolis on joobes juht? Selliseid küsimusi saab esitada veel väga paljude valdkondade kohta, kuid tegelikke vastuseid on raske leida.

Teiste tööd kritiseerida on lihtne, kuid minu soov on asju parandada. Ma tahaksin, et meil oleks turvaline elada ja me oskaksime üksteist hinnata. Kindlasti ei sünni ükski muutus üleöö. Kuid minu soov oleks, et inimesed märkaksid ja aitaksid üksteist rohkem. Kui puudub soov või julgus ise sekkuda, siis korravalvurile teatamine võiks olla üks võimalikest sammudest. Näed kedagi maanteel üleni mustas kõndimas, siis loovuta talle oma helkur või helista 112 ja anna sellest inimesest teada. Pigem anda sellistest juhtumitest teada ja tunda rõõmu, et oled midagi head teinud, kui hiljem kahetseda, et oled olnud ükskõikne.

Parema kogukonna ja riigi heaks saame me kõik midagi ära teha. Iga väike ennetustegu aitab kaasa turvalisuse loomisele.