Eesti põlevkivitööstuse rasketest aegadest läbivedaja

5. jaanuar 2016 ERIK GAMZEJEV
Hando Sutteri hinnangul on järgmisel aastal 100aastaseks saaval Eesti põlevkivitööstusel kogunenud rohkesti oskusteavet, mida on võimalik märksa rohkem ka välismaale müüa ja Eestile raha teenida.

Hando Sutteri hinnangul on järgmisel aastal 100aastaseks saaval Eesti põlevkivitööstusel kogunenud rohkesti oskusteavet, mida on võimalik märksa rohkem ka välismaale müüa ja Eestile raha teenida.

Hando Sutteril on tulnud esimesel aastal Eesti Energia juhatuse esimehena seista vastamisi erakordselt madalate elektri ja õli hindadega. Ometigi usub ta, et keerulised ajad aitavad karastuda ja põlevkiviajastu lõpu kuulutused on põhjendamatud ning Ida-Virumaa kõige suurem ettevõte annab siinsetele inimestele tööd kogu käesoleva sajandi jooksul.  

 

Kuidas teie paarile tuhandele lambale Saaremaal tänavune erakordselt soe jõuluaeg meeldib?

Ma ei tea neist kahjuks palju. Pean lootma nende inimeste peale, kes nendega toimetavad. Kui hästi läheb, siis jõuan aasta lõpus tänavu alles neljandat korda Saaremaale. Ega mul Eesti Energia kõrvalt muudele asjadele palju aega jää. Vaba aeg, mis tekib, kuulub perele.

Aga ma arvan, et lammastel on ilmast suhteliselt ükskõik. Nad on nagunii juba katuse all.

Kui tugevasti näpistab soe talv Eesti Energia tulusid? On see madalate hindade kõrval veel üks tänavune nöök?

Me toimetame juba aastaid avatud turul ning see on hoopis teine olukord kui vanasti, mil olid pikalt ette teada tootmismahud ja hinnad. Kui hind ei katnud kulusid, küsiti kõrgemat hinda. Nüüd kujuneb hind nõudmise ja pakkumise vahekorrast ning sellega tuleb kohaneda.

Kui varem mõjutas ilm väga selgelt tarbimist, siis praegu on elu läinud selle võrra keerulisemaks, et ka tootmine sõltub ilmast. Pühade ajal on paljud tööstused kinni ja tarbimine kukub ära. Väljas on viimase saja aasta kõige soojemad ilmad. Suured tsüklonid Atlandilt toovad kõvasti tuult. Selle tulemusel muutuvad elektri hinnad Taanis, Lõuna-Rootsis ja Saksamaal negatiivseks.

Mida see tähendab  tavatarbijate arvele raha ju ei maksta?

Tegelikult hulgikauplejatele makstaksegi raha peale, kuna turul on nii massiivne elektri ülepakkumine. Tuumajaamu ei panda lühikeseks ajaks seisma, edasi töötavad ka koostootmisjaamad, sest soojusenergiat on vaja, väga suure panuse annavad ka tuulejaamad. Nii Saksamaal kui Taanis ei ole tuulest energiatootjad motiveeritud mahtu  vähendama isegi siis, kui hind on turul negatiivne, sest tootes saavad nad dotatsioone, mis kaalub selle üles.

Millised on sellistes oludes põlevkivienergeetika ellujäämise võimalused?

Arvestades hetkeolukorda turul, tuleb meil koormata oma Narva jaamu nii alla kui võimalik. Ma viskasin kolleegidele nalja, et ega te kodus ju sularahaga ahju küta. Katsume Narvas ka seda vältida. Tehniliselt ei suuda me küll Narva jaamu päris seisma panna, aga mida väiksemas mahus me madalate hindade juures elektrit toodame, seda parem ärilises mõttes meile on.

Pikemas perspektiivis on Narva jaamadel oma koht elektri tootmises jätkuvalt olemas. Me peame olema paindlikud ja valmis kiiresti ka tootmist suurendama, kui turuolukord seda soosib. Me peame väga palju panustama efektiivsusesse. Iga euro, mille võrra suudame elektrit odavamalt toota, võimaldab meil rohkem turule pääseda.

Meist endist sõltub põhimõtteliselt kaks asja: see, milliseks kujuneb meie põlevkivi omahind ning kui madalana suudame hoida jaamade muutuvkulusid. Saame oma konkurentsivõimet tõsta vaid efektiivsuse suurendamisega.

Eriti murranguline efektiivsuse suurendamine põlevkivitööstuses toimus sajandivahetusel, kui Eesti Põlevkivi juhiks tulnud Mati Jostov pani kinni mitmeid kaevandusi ja koondas tuhandeid kaevureid. Mille arvelt ja kui palju annaks praegu veel kulusid kokku hoida?

1990. aastate keskpaigas töötas kaevandustes suurusjärgus 10 000 inimest. Toodeti aastas 15-16 miljonit tonni põlevkivi. Praegu töötab meil alla 2500 inimese, kes teevad ära sama mahu.

Ma arvan, et Eestis ei ole teist tööstusharu, kus efektiivsus või inimtööjõu asendamine tehnoloogiatega oleks nii kiiresti sellises mahus toimunud. Ma olen väga erisugustes valdkondades töötanud, aga midagi sellist ei ole ma kuskil näinud − see on uskumatu. Kuid ma arvan, et meil on veel varu.

Kas see tähendab, et näiteks viie aasta pärast läheb 15 miljoni tonni kättesaamiseks vaja vaid tuhat inimest?

Võib-olla päris mitte nii, aga kindel on, et selles osas on veel kasutamata võimalusi. Kaevandamistehnoloogiad arenevad päris kiiresti.

Kui Pariisist tuli teade kliimaleppe sünni kohta, siis hakkasid Eestis järgmistel päevadel levima suured pealkirjad, et nüüd on põlevkiviajastul lõpp käes. Mida see lepe põlevkivitööstuse tuleviku kohta teie hinnangul tähendab?

Loomulikult oli Pariisi kohtumine väga märgiline ja oluline, aga sellest tulenevaid järeldusi on tehtud liiga emotsionaalselt.

Ma soovitan huvilistel kliimaleppe veidi rohkem kui 30 lehekülje pikkuse teksti ise läbi lugeda ning uurida, milles siiski tegelikult kokku lepiti. Seejärel peaks iga mõtlev inimene mõistma, et põlevkivitööstusele on lõppu veel väga vara kuulutada.

Oluline on teada, et Euroopa Liit on kliimasoojenemisvastases protsessis teerajaja ning siin lepiti väga ambitsioonikad eesmärgid riigijuhtide tasandil kokku juba 2014. aasta oktoobris. Muu hulgas lepiti kokku, et 2030. aastaks vähendatakse CO2 emissioone 1990. aastaga võrreldes 40 protsenti ja 2050. aastaks 80 protsenti. Need on igal juhul suuremad eesmärgid, kui nüüd Pariisis kokku lepiti.

Eesti Energia plaanid on Euroopa Liidu poolt seatud eesmärkidega täiesti kooskõlas. Nende täitmisega pole mitte mingit probleemi, me saame hakkama. Meie jaoks ei ole Pariisi leppega mitte midagi muutunud.

Samas tuleb aru saada, et eelmisel aastal tuli Euroopast vaid 9 protsenti kogu maailma süsinikdioksiidi heitmetest. Praegu on selle suurimad emiteerijad Hiina ja India.

Globaalset pilti vaadates on väga oluline, et nüüd võtsid ka need riigid endale teatud eesmärgid. Varem oli see eksklusiivselt Euroopa Liidu nii-öelda erahobi ahistada oma tööstust.

Seega pealkirjadel, et Pariisi leppega on nüüd põlevkivitööstusega automaatselt lõpp, tegelikkusega mingit seost küll pole. See on vastutustundetu emotsionaalne hõige.

Emotsionaalset poolt ei saa sugugi eirata, sageli reageerivad ka turud just nimelt emotsioonidele, aga mitte ühe või teise dokumendi sisule. Kuivõrd see lepe võib signaalina mõjutada Eesti Energia reitinguid, turuväärtust, noorte huvi siduda oma tulevik selle tööstusharuga ja veel paljusid olulisi asju?

Minu arvates on täiesti vale võtta Eesti Energiat fossiilina. Küsitakse, kas kodanik Hando Sutter on Eesti Vabariigi viimane fossiil. Ei ole. Eesti Energia on kogu Baltikumi suuremaid taastuvenergia tootjaid. Põlevkivi kõrval oleme me Baltikumi suuruselt teised tuulest energia tootjad, meil on piirkonna kõige nüüdisaegsem prügipõletusjaam, meil on Eesti suurimad hüdroenergia võimsused.

Kõik on õige, aga lõviosa rahast teenib Eesti Energia praegu siiski põlevkivi kasutamisega.

Seda küll. Aga me ei ole taastuvatest allikatest tulevat energiat sugugi tagaplaanile jätnud. Palju on juttu olnud biomassi kasutamisest energeetikas. Me võiksime praegu toota 3 teravatt-tundi konkurentsivõimelist taastuvenergiat, see on peaaegu pool Eesti aastasest elektrienergia tarbimisest.

Maailm liigub fossiilsete kütuste kasutamise juurest taastuvate kütuste poole. Aga energeetika on hästi pika vinnaga majandusharu ja siin ei saa teha muutusi üleöö. Põhimõtteliselt muidugi saab, aga see oleks ühiskonnale väljakannatamatult kallis. Mõttekas on teha uusi investeeringuid muutusi arvestades. Vanadel tootmisvõimsustel on otstarbekas lasta oma elukaar lõpuni elada, mitte visata neid prügimäele.

Täpselt samamoodi tegutseme me ka Narva jaamadega. Kui need on kunagi rahva raha eest rajatud, siis las nad teenivad meid lõpuni välja.

Meil on pikaajalised plaanid olemas. Elu läheb edasi ja muutuste protsess on pikaajaline. Ei ole niimoodi, et kaevuritel pole vaja esmaspäeval tööle tulla, kuna Pariisis oli kliimakonverents.

Kas söandate ka kaevuri pojale kinnitada, et tal tasub seda ametit õppida ning 15 aasta pärast, kui ta täismeheks sirgub, on selle tööga Eestis midagi peale hakata?

Fakt on, et põlevkivi on Eesti põhiline loodusvara. Seda on sada aastat kaevandatud ja teda jätkub veel vähemalt sajaks aastaks. Üle miljardi tonni on arvele võetud ja kaevandamisväärset põlevkivi veel maa sees. Küsimus on, kas me oskame temaga midagi mõistlikku peale hakata järgneva saja aasta jooksul.

Eesti Energia plaan on panustada üha rohkem põlevkivist õli, gaasi ja elektri koostootmisesse. See annab oluliselt parema energiaefektiivsuse. Lisaks on sel juhul ka süsinikdioksiidi emissioonid väiksemad.

Vaatame näiteks Norrat. See on üdini rohelise kuvandiga riik, kus kogu energia tuleb taastuvallikatest, aga samas on ta konkurentsitult Euroopa suurim fossiilide tootja. Võib-olla kasutame sedasama Norra eeskuju, et muutume ise rohelisemaks, aga ekspordime oma fossiilse kütuse välja ja teenime Eesti majandusele raha.

Neli aastat tagasi kinnitasid tollased Eesti Energia juhatuse liikmed Sandor Liive ja Harri Mikk väga enesekindlalt, et alates 2016. aastast toodab Eesti Energia miljon tonni vedelkütuseid aastas. Tegelikult olete sellest praegu veel väga kaugel. Kas arvestades praeguseid ootustele sootuks vastupidiseid õlihindu turgudel on teil ehk põhjust rõõmustadagi, et see esimene uus õlitehas Enefit280 on nii pikalt jonninud ja järgmiste peale pole tulnud sadu miljoneid eurosid kulutada?

Ma arvan, et fundamentaalselt õli nõudlus kasvab jätkuvalt, olgugi et loodetust aeglasemalt. Praeguste hindadega ei ole võimalik pikaajaliselt nõudlust ära katta. Küsimus on, milline see tasakaalupunkt on − kas näiteks 60-70 dollarit barreli kohta − ja millal see võiks saabuda.

Liikumine elektri ja õli koostootmise poole on põhimõtteliselt õige asi. Et see loodetud tempoga pole õnnestunud ja investeeringuid pole tehtud nii palju kui kavandati, on praeguses turuolukorras võib-olla tõesti isegi hea.

Kuid me jätkame selle tehnoloogia arendamist. Ma arvan, et kui järgmine suurem investeering põlevkivi baasil töötavatesse varadesse üleüldse tehakse, siis on see ikkagi järgmine Enefit, aga mitte elektrijaam.

Olukorras, kus nafta maksab 36 dollarit barreli kohta, oleme jätkuvalt õli tootnud ja vältinud seejuures negatiivset rahavoogu. See on kergemat sorti ime.

Millal võiksid tulla otsused, et Eesti Energia hakkab ehitama järgmisi õlitehaseid, ja millest see oleneb? 

Praegune Eesti Energia juhatus ei lähe järgmist investeerimisotsust tegema enne, kui meil on Enefit280 niinimetatud lastehaigused välja ravitud. Me oleme sellele väga lähedal, sest tehas töötab juba päris korralikult.

Küsimus on töötsükli stabiilsuses?

Just. Ta on töötanud meil projektvõimsustes, aga praegu on küsimus pigem töökindluses, et katkestusi tuleks vähem. Kui meil on selle tehase käikuandmise kogemus täielikult kaante vahel ning õli hind sobiv, siis oleme valmis uueks investeerimisotsuseks.

Teine pool on muidugi turuhinna väljavaade. Sellega tuleb loomulikult arvestada. Praegu on ka tulevikutehingute hinnad suhteliselt madalad, aga võib-olla juba poole aasta pärast on kõik teistmoodi.

Olete Eesti Energia kvartaliaruannetes esile toonud, et senine kasumlikkus püsib suuresti tänu efektiivsuse suurendamisele ja varem sõlmitud soodsatele tulevikutehingutele, mis võimaldab õlimüügist teenida märgatavalt rohkem kui kehtiv turuhind. Ent järgnevate tulevikutehingute hinnatase on juba märgatavalt madalam. Kuidas siis veel nina vee peal hoida?

Sel aastal oleme tõesti üsna hästi hakkama saanud tänu sellele, et meil oli päris palju müüki ette tehtud ja oleme kulusid koomale tõmmanud. Aga 2016. aasta peale ontulevikutehinguid tehtud vähem ja 2017. aasta peale veelgi vähem. Kui nüüd õli või elektri puhul ei toimu turu taastumist tasemele, kus tasub võtta tulevikutehingute positsioone, siis on tõesti keeruline.

See tähendab, et kui viimase kümne aasta jooksul on Eesti Energia väga tublilt riigile dividende maksnud, siis nüüd on tulemas ajad, mil sellega riigieelarve koostamisel eriti arvestada ei tasu?

Kuna 70 protsenti meie tuludest tuleb väga dünaamilistelt ja konkurentsitihedatelt turgudelt, siis loomulikult turuolukord meie kasumlikkust ning dividendide maksmise võimet mõjutab. Siin ei ole üldse mingit kahtlust.

Hetke turuolukord on keeruline meie vaatevinklist, aga tarbijatele on see väga hea. Bensiinijaamas näevad kõik, millised erakorralised mõnusad hinnad on. See omakorda hoiab inflatsiooni madalal ja madal energiahind on olnud toeks paljudele majandusharudele. Jätab peredele tarbimiseks rohkem raha kätte. Suures pildis on positiivset päris palju.

Ida-Virumaal on põlevkivitööstuse käekäiguga otse ja kaudselt seotud kümned tuhanded töökohad. Kuivõrd võib turul toimuv piirkonna elu mõjutada?

Poolteist aastat olid energiahinnad hästi kõrged ja võis jääda mulje, et nad saavad vaid tõusta. Kellelgi kadus võib-olla reaalsustaju ära ja investeeriti mõnes kohas üle. Kuid praegu, kui oleme madaltsüklis, ei ole mõtet depressiooni langeda ja teha plaane sellelt tasemelt pikkadeks aastateks. Seda, kus me oleme poole aasta või aasta pärast, ei oska keegi öelda. Või kui oskaksime, siis oleksime väga rikkad.

Praegu on hinnad sellised − me peame nendega hakkama saama ning tegelema efektiivistamise ja kulude kokkuhoiuga. Katsume selle raske aja pea püsti läbi käia. See teeb meid tugevaks. See on hea aeg enda sisse vaadata ja uurida, millise kivi all veel mõni vähk peidus on. Kui me selle kõik ära teeme, siis oleme ka headeks aegadeks paremini valmis.

Väga dramaatiliselt ulatuslikku töötajate koondamist te 2016. aastaks ei kavanda?

Kui tegutseme turumajanduses ning turud on ühel päeval väga head ja teisel ei ole nii head, siis peame sellega kohanema ning see toob kaasa ka töötajate arvu muutusi.

Oleme välja kuulutanud, et 2016. aasta jooksul koondame 150 inimest Narva karjäärist. 6500 Eesti Energia töötaja hulgast ei ole see protsendina väga suur number, aga neile 150 inimesele ja ka juhtidele, kes peavad selle läbi viima, on see paratamatult emotsionaalselt väga raske.

Uuest Auvere elektrijaamast on räägitud, et see polnud majanduslikus mõttes ratsionaalne investeering, vaid tegu oli pigem julgeolekupoliitilise otsusega, et kindlustada Eesti varustuskindlust elektrienergiaga. Kuivõrd raske kivina see investeeringukulu − 640 miljonit eurot − majanduslikus mõttes teil praegu kaelas on?

Seda Eesti ajaloo suurimat tööstusinvesteeringut võib vaadata mitut pidi. Praegune juhatus loomulikult võtab seda kui tehtud otsust ja me läheme siit edasi. On selge, et meie asi on panna see tööle ja omanikule raha teenima nii hästi kui võimalik. Fakt on, et see on meie kõige efektiivsem, nüüdisaegsem ja kõige väiksemate heitmetega tootmisüksus. Kui me üldse millegagi elektrit parajasti toodame, siis Auvere on meie parim üksus.

See 300megavatise võimsusega tootmisüksus suudab Eestis elektrit toota järgmise 40 aasta jooksul, kasutades erisuguseid kütuseid − põlevkivi kõrval ka turvast, biomassi, põlevkivigaasi ning põhimõtteliselt ka kivisütt. Ma arvan, et 2015. aasta detsembris on ilmselgelt vara öelda, et see oli üks täiesti mõttetu investeering. Sellest jaamast saavad Eestis elektrienergiat veel kaks põlvkonda inimesi. Võib-olla 10 või 15 aasta pärast võib midagi öelda ka majandusliku tasuvuse kohta.

Lähimate kuude jooksul tahame jaama korralikult tööle panna ja ehitajalt vastu võtta. Praegu ta juba toodab elektrit, testimised kulgevad suhteliselt ilusasti. Kuid selge on tõesti see, et seda investeeringut ja kapitalikulu on praegustelt turgudelt 100 protsenti tagasi teenida suhteliselt keeruline.

Olete nüüdseks juba pisut rohkem kui aasta aega Eesti Energia juhatuse esimehe ametis olnud. Kogenud jahikaptenina merele minnes olete küllap ikka ilmaprognoose uurinud. On need prognoosid, mis Eesti Energiat puudutavatel turgudel vastu vaatasid, osutunud kardetust veelgi tormilisemaks?

Tänu varasemale tööle [Hando Sutter töötas neljal eelneval aastal Põhjamaade suurima elektribörsi Nord Pool Spot Baltimaade ja Venemaa regiooni juhina] olin valmis selleks, et turgudelt võib mida iganes oodata. Aga tõsiasja kohta, et me oleme korraga nii õli kui elektri hindade poolest praegu nii all, võiks ju küsida, miks see just nüüd juhtus ja mulle kaela pidi sadama. Aga see on elu ja sellega peab hakkama saama.

Loodan, et oleme aastaga nüüd Eesti Energiaga vastastikku tuttavaks saanud. Sisseelamise etapp on läbi. Praegune juhatus ei saa enam öelda, et ühed või teised otsused tehti enne meid ja see meid ei puuduta.

Juhtimise poolest on see olnud väga-väga huvitav aasta. See on ju Eestimaa suurim ettevõte, väga siiruviiruline, tegeleb hästi paljude asjadega. Selles ettevõttes töötab väga palju professionaalseid inimesi ja ma ütlen alati, et see on selline ettevõte, kus sa võid valida endale kõige paremaid professionaale.

Olgugi et ümbritsev keskkond on väga raske, oleme siiski päris korraliku äritulemuse teinud. Vahel rasked ajad liidavad ning on aidanud ka mul ja uuel meeskonnal paremini sisse elada.

Mis saab Eesti Energia Jordaania projektist?

Mul oli plaan, et Jordaania projekt võiks jõuda nii-öelda kaante vahele selle aasta lõpuks. Ma ei saa praegu veel kõike välja öelda, mis ja kuidas, aga oleme sellele väga lähedal. On jäänud formaalsused.

Eesti Energia jaoks saab läbi see etapp, kus tuli projekt ette valmistada, investorid leida ja siis oma aktiivne roll üle anda ning osalus maha müüa. See ongi nüüd see, milleni me peaksime jõudma.

Siiani on Jordaania projektist palju räägitud ning on selge, et inimestele on jäänud mulje, et ongi vaid suured jutud ja midagi ei teki. Oleks väga äge, kui see projekt õnnestuks loogilise lõpuni viia.

Eesti põlevkivitööstus saab järgmisel aastal 100aastaseks. Mitte ühelgi teisel riigil maailmas ei ole sellist põlevkivi majanduslikult mõtteka kasutamise kogemust nagu Eestil. Meil on oskusteavet päris palju ja selle vastu tuntakse maailmas huvi. Kui me suudame maailmas seda realiseerida ja Eestile ka raha teenida, siis mis saab veel paremat olla.

Üks isiklik küsimus: miks sai Hando Sulevist ühel hetkel Hando Sutter?

Minu isa on sündinud Madis Sutterina. Paljud Eesti suguvõsad elasid eelmise sajandi 30ndate aastate lõpus üle nimede eestistamise maania. Arvati, et Sutter ei ole piisavalt eestipärane, kuigi saksa keeles ei tähenda ta ka midagi. Minul oli vana nime tagasivõtmiseks ka väga praktiline põhjus. Nii lasteaias kui koolis aeti pidevalt mu ees- ja perekonnanime segi. Kui mu esimene laps sündis, siis ma mõtlesin, et ma ei taha oma lapsele samasugust saatust. Nüüd ma olengi siis Sutter.

Küsisin seda tagamõttega, kas Eesti põlevkivitööstuse 100. aastapäeval võiks Eesti Energia Kaevandused saada tagasi oma ajaloolise nime Eesti Põlevkivi, mis on inimestele lähedane ja mis siiani tegelikult ka rahvasuus käibel on.

Ma arvan, et kui nimevahetus aitaks meil konkurentsivõimet tõsta, siis võiksime ettevõttele ükskõik millise nime panna.

Kui kellelgi on mõni ilus nimi välja pakkuda ning see inimeste motivatsiooni parandab ja silma särama paneb, siis mul ei ole selle vastu mitte midagi. Aga kindlasti ei ole see mu töölaual ei number üks ega number kaks mure.