Haldusreform on otsustava aasta lävel

23. detsember 2015 ERIK GAMZEJEV

 

Arto Aas.

Arto Aas.

Reformierakondlasest riigihalduse minister Arto Aas usub, et haldusreformist on abi kohaliku ettevõtluse arendamisel ja see omakorda pidurdab elanike väljarännet. 

 

Üks oluline regionaalse arengu näitaja on kinnisvara hind. Millest see kõneleb, et Eesti suuruselt viiendas linnas Kohtla-Järvel maksavad korterid 12 korda vähem kui pealinna kõige odavamas rajoonis Lasnamäel?

See kõneleb rahvastiku protsessidest. Hind kujuneb pakkumise ja nõudmise vahekorrast. Praegu on nii, et Eestis on vaid kaks maakonda, kus elanike arv kasvab: Harjumaa ja Tartumaa oma suure tõmbekeskusega. Sinna on elamispinda juurde vaja ja inimestel on ka tööd, et selle eest maksta. Regionaalses mõttes on kõige olulisem tegur töökohad.

Kas ja kuidas on võimalik pöörata protsessi, et üha rohkem Eesti elanikke koondub Tallinna ja Tartusse?

Me üritame seda protsessi tasakaalustada ka haldusreformiga. Tahame anda maapiirkondadele rohkem võimekust, et suuremad ja tugevamad omavalitsused suudaksid pakkuda paremaid teenuseid ja luua ettevõtluskeskkonda ka Tallinnast kaugemal. See hoiaks inimesi rohkem kohapeal.

Mis peaks haldusreformiga väljaspool Tallinna paremaks muutuma?

Haldusreformiga omavalitsuste investeerimisvõimekus kasvab ja seeläbi luuakse atraktiivne elamiskeskkond. Mõte ongi ikka selles, et midagi läheb inimestele paremaks, mitte niisama uute piiride tõmbamine.

Kui kaks nõrka omavalitsust ühinevad, siis sellest ei sünni veel iseenesest tugevat. Selleks peaksid muud meetmed ka kaasnema.

Me kaalumegi muid meetmeid, nii rahastamismudeleid kui ülesannete muutmist. Aga tegelikult on kogemus näidanud, et ka kahe väikese valla liitumisel ikkagi mingi efekt ja sünergia tekivad.  Kas või haldamiskulud vähenevad. Osa sellest rahast, mis läheb praegu valitsemise peale, saab suunata investeeringuteks.

Väga oluline pluss suuremate omavalitsuste puhul on aga see, et ametnikele saab maksta konkurentsivõimelist palka ja ametnikud saavad spetsialiseeruda, mis kindlustab ka teenuste kvaliteedi tõusu.

Praegu ei ole suur osa omavalitsustest ehk ligikaudu 80 protsenti ettevõtluse arendamisest otseselt huvitatud, sest kui tulumaksu ka laekub mõnevõrra rohkem, siis väheneb edaspidi riigi poolt tasandusfondist makstav osa. Kas tulumaksust peaks suurem osa jääma kohapeale?

Enamik omavalitsusjuhte muidugi ütleb, et neid huvitab ettevõtluskeskkond. Ettevõtlusorganisatsioonid räägivad samas natuke teistsugust juttu.

Oleme mõelnud sellise lahenduse peale, et siduda omavalitsuste rahastamine seal loodatavate töökohtadega. Loodame, et lähima poole aasta jooksul jõuame debattidega nii kaugele, et saame sellise rahastamismudeli ära otsustada.

Millised võiks olla need motivaatorid, et ettevõtted oleksid huvitatud investeerima rohkem Tallinnast väljapoole? Maksuerisuste tegemise on praegune võimuliit tõrjunud, põhjendades, et Eestis poleks see tõhus, kuna ettevõtte registreerimise ja tegutsemise kohad võivad erineda.

Riik suunab päris palju vahendeid pealinnast välja. On olemas regionaalpoliitika. Kümned, sajad miljonid eurod nii maksuraha kui ka Euroopa Liidu investeeringuid liigub regioonidesse, et arendada taristut ja keskkonna poolt.

Väiksemate piirkondade eelis on see, et töötajaskond on lojaalsem. Olgugi et sealsed inimesed nõuavad võib-olla ka väiksemat palka kui pealinnas, mis võib olla ettevõtjale argument. Ma arvan, et maapiirkondades oskavad inimesed hinnata oma töökohta rohkem ja selline lojaalsus on oluline ka tööandjale.

Mis saab haldusreformi käigus nendest omavalitsustest, kes ise kellegagi liituda ei soovi, või siis ka nendest, keda teised eriti endale ei ihka: Ida-Virumaal näiteks praegu Kohtla-Järvele kuuluvad, kuid teistest omavalitsustest ümbritsetud Viivikonna ja Sirgala asula?

Ei ole midagi teha, kui need omavalitsused, mis kriteeriume ei täida, kellegagi liitunud ei ole, siis tuleb need 2017. aastal kellegagi ühendada. See ei ole kindlasti lihtne. Aga selle sammuta jääks haldusreform poolikuks.

Kas see tähendab, et neile, kes on tublilt ise liitunud, võidakse vägisi veel kedagi juurde liita?

Äärmuslikel juhtudel võib ka seda ette tulla. Muidu jääksid meil kaardile üksikud valged laigud omavalitsustest, kes ei täida kriteeriume.

Kuivõrd tugevasti te tunnetate, et haldusreformi läbiviimisel toimivad ratsionaalsete argumentide kõrval ka poliitilised tegurid, mille puhul hinnatakse erakondlikke positsioone ühinevates omavalitsustes? Näiteks kui mõni Kohtla-Järve läheduses olev väike vald peaks ühinema temaga, siis on üsna kindel, et ka sinna saabub pikaks ajaks Keskerakonna võim?

Ma ei ole  reformi ette valmistades selliseid parteipoliitilisi küsimusi kaalunud. Oleme püüdnud lähtuda kindlatest kriteeriumidest. Pigem ma arvan, et kui leivad panevad kappi neli-viis omavalitsust, siis poliitilised jõujooned tasakaalustuvad ja probleem ei ole nii terav.

Järgmine aasta on otsustav ja selle lõpuks näeme, kes on suutnud vabatahtlikult otsused ära teha. Võib-olla siis tulevad ka uued poliitilised jõujooned selgemalt välja.

Praegu julgustaksin päevapoliitikat unustama. Teeme otsuseid vähemalt kümneaastase perspektiiviga. Igal pool kinnitatakse, et häid inimesi on kõikjal puudu. Mitte ükski teotahteline ja särasilmne kohalik inimene ei jää rakenduseta ka pärast omavalitsuste ühendamist.

Millal hakkab Reformierakonda huvitama see, mis toimub Kohtla-Järvel, Sillamäel ja Narvas?

Kogu aeg huvitab.

Huvi puudumist näitab, et viimastel valimistel ei pannud te neis Eesti suurtes linnades isegi oma nimekirja välja.

Loomulikult peame sellega tegelema. Peame igal pool väljas olema, Ida-Virumaal samuti, see on olnud meie kasutamata potentsiaal.