“Venemaa arengule on takistuseks religioon ning liig suur territoorium”

19. detsember 2015 TEET KORSTEN
Niina Hruštšova: "Kremlinoloogia USAs on praegu ajast veidi maha jäänud, sest Putin on paljuski nõukogude poliitik, kel on paljuski traditsioonilised vaated Venemaa seisule, Venemaa positsioonile maailmas. Aga ta pole ainult nõukogude − ta on lisaks veel Vene."

Niina Hruštšova: “Kremlinoloogia USAs on praegu ajast veidi maha jäänud, sest Putin on paljuski nõukogude poliitik, kel on paljuski traditsioonilised vaated Venemaa seisule, Venemaa positsioonile maailmas. Aga ta pole ainult nõukogude − ta on lisaks veel Vene.”

10. detsembril Tallinnas toimunud inimõiguste aastakonverentsil õnnestus Põhjarannikul intervjueerida USAs elavat Niina Hruštšovat, kes kasutab oma kirjandusalaseid teadmisi tänapäeva Venemaa lahtimõtestamisel. Muu põneva seas saame teada, et tema N. Liitu juhtinud vanaisa ei tagunudki saapaga ÜRO istungjärgul kõnepulti.

Teil on Moskva ülikoolist kirjandusalane haridus ja sama ala doktorikraad Princetoni ülikoolist. Kui palju te praegu võrdlevale kirjandusteadusele pühendute?

Kirjandusega tegelen praegu vaid seda poliitikaga ühendades. Kuna Venemaal on kunst poliitika defineerimisel olulisem kui politoloogia. Näiteks kunsti vaatenurgast on Putinit poliitilise karakterina palju hõlpsam iseloomustada kui poliitika omast. Ent olen kirjutanud ühe raamatu kirjandusest ja poliitikast − “Imagining Nabokov: Russia Between Art and Politics” (“Mõtteline Nabokov: Venemaa kunsti ja poliitika vahepeal”, ilmus USAs 2008. aastal  T.K.).

Olete USAs see, kes kommenteerib Venemaad, aga millised on sel juhul teie allikad, kust saate infot? 

Esiteks ei pea kommentaator tingimata istuma selle sees, mida ta kommenteerib. Kommentaator on see, kes analüüsib küsimusi, mida talle esitatakse, ja tegeleb sellega professionaalselt. Lisaks sellele on mul loomulikult Moskvas sidemeid ja inimesed, kellega pidevalt suhtlen − nemad ongi minu allikad. Mõned neist asuvad Kremlile väga lähedal, mõned on samasugused vaatlejad nagu ma ise.

Nõukogude Liidu ajal tegid USA sovetoloogid järeldusi muu seas selle põhjal, kuidas poliitbüroo seisis oktoobripühade paraadi ajal.

Mäletan N. Liitu veel piisavalt hästi, teadmaks, et see oli õige lähenemine analüüsile − see ei tohiks lihtsalt olla ainus analüüs. Kremlinoloogia on USAs praegu ajast veidi maha jäänud, sest Putin on paljuski nõukogude poliitik, kel on paljuski traditsioonilised vaated Venemaa seisule, Venemaa positsioonile maailmas, aga ta pole ainult nõukogude − ta on lisaks veel Vene.

Ta läheb sügavale − ja räägib sellest ise −, kuni Vladimir Püha ajani Hersoneses 988. aastal. Seda USA poliitikud ja kremlinoloogid paraku ei taipa ning on jäänud siiani nõukogude ideoloogiavalemi juurde pidama, aga Putin oma on haardega palju enamat. Ta ei opereeri väga hästi pelgalt Nõukogude ajalooga, vaid kogu Venemaa ajalooga.

Kas ta ise mõtleb need paraboolid välja  nagu lugu Hersonesega seoses?

Ei, muidugi mitte ise, aga need mõeldakse välja tema olulisel osalusel − Putin tõesti näeb end ajaloolasena, ta näeb ennast messianistliku poliitikuna; ta leiab, et tema toob Venemaa tagasi juurte juurde, mille Nõukogude liidrid kustutasid, aga venelased ei suutnud tagasi tuua. Isegi kui ta ei mõtle täpset sõnastust ja taktikalisi samme välja, on ta kahtlemata selle protsessi tohutu osaline.

Ühes teiega astub inimõiguste aastakonverentsil üles Žanna Nemtsova. 27. veebruaril oli hirmus  adusin seda mina ja adus seda kogu ilm, see osa maailmast, mis Venemaad mõista püüab. Kuidas see ikkagi võimalikuks sai ja millega oli Boriss Nemtsovi mõrva näol tegu?

Vastust pole kellelgi peale nende, kes seda tegid.

Nemtsova ütleb, et Putin on süüdi juba seetõttu, et roim sai üldse võimalikuks.

Olen Žannaga nõus. Kui 2006. aastal tapeti Anna Politkovskaja, kirjutasin artikli, kus ütlesin, et isegi kui Putin pole otseselt mõrvaga seotud, lasub süü ikkagi temal. Juhtides riiki, mida ta ise nimetab demokraatiaks, peab ta vastutama süsteemi eest, mille on ehitanud. Ja olen kindel, et Putin mõtleb oma isikliku lõpu peale, sest iga kord, kui vaatan praegust Putinit, mõtlen Lavrenti Beriale. Beria rajas N. Liidus sellise KGB-liku süsteemi, et see süsteem sõi ta enda ära. Putin vahest pole seda rajanud, ent ta on süsteemi nõnda täiustanud, et see ei suuda teda ära süüa. See seletab väga paljut tema poliitikas.

Kuidas juhtus nõnda, et te elate USAs ja isegi väljendate end paremini inglise keeles?

Juhtus Mihhail Gorbatšov. Kui ta sai esmalt peasekretäriks ja hiljem presidendiks, ta ütles: “See on vaba maa − tehke, mida tahate!” Meile öeldi varem, et see on vaba maa, aga me ütleme teile ise, mida peab tegema. N. Liidus oli kunst ainuke, mida tasus õppida. Tegeleda poliitikaga, millega kogu aeg tahtsin tegeleda, või isegi ajakirjandusega, polnud tollal mõtet. Selle tõttu õppisin nagu paljud inimesed kirjandusteadust. Kui Gorbatšov ütles “vaba maa”, mõtlesin, et see on väga hea ja et võin teha kõike, mida tahan. Otsustasin astuda doktorantuuri ja minu esimene valik oli Princetoni ülikool USAs.

Ülikoolis ilmselt teati, et olete sellesama Hruštšovi lapselaps, kes saapaga…

Ta ei kopsinud, muuseas, saapaga. Ta tagus ja vibutas rusikatega ning karjus.

Olete seda Stingi lugu kuulnud, kus ta laulab: “Mr. Krushchev said we will bury you/I don’t subscribe to this point of view“?

Muidugi. On väga palju lugusid. Saabas seisis laual. Lugu on kummaline ja räägib palju USA propagandast − propaganda on kõikjal. Kui Hruštšov oli teel kohale, kus istus N. Liidu delegatsioon, astuti talle jalale ja saabas tuli jalast. Hiljem tõi stafi hulka kuulunud naine saapa, mis oli salvrätikuga kaetud, ja Hruštšov ei teinud sellest välja − ta oli karjumisega ametis. Ta oli emotsionaalne siis, kui tal oli vaja seda olla − tegu oli poliitilise performance´iga.

Järgmisel päeval kirjutas Wall Street Journal, et Hruštšov karjus seal ja et oli saabas. Kuna teostasin uurimise, tean, et kahe nädala pärast kirjutas seesama ajaleht, et Hruštšov kopsis saapaga. See on murdekoht propagandas − teil on olemas vaenlane, ta ei tule veel tankidega teie peale, aga teil on vaja, et tuleks, sest muidu ei saa te omaenda tanke käiku lasta. Seetõttu loodi see saapakujund.

Saan aru, et olete Venemaa suhtes “optimistlik”?

Tehniliselt jääb Putin ametisse 2024. aastani. Mõned aastad tagasi ütlesin “kindlasti” − nüüd ütlen “võib-olla” − võib teda tabada Beria saatus. See, kes tuleb tema järel, ei tarvitse Venemaad paremaks muuta, sest kuni Venemaa on nõnda suur, ei saa ta muutuda − tema imperiaalne teadvus hakkab aina ennast taastootma. Kuni Venemaa pole pelgalt õigeusu maa, vaid ka fundamentaalselt õigeusklik, ta ei muutu.

Õigeusk on niigi üldiselt kristluse fundamentalistlikum osa. Kui vaadata kolme kristluse haru, siis nad on samastatavad kehaosadega: katoliiklus on süda ja Jumal-Isa, protestantism on mõistus ja Jumal-Poeg ning õigeusk on Püha Vaim. Aga Püha Vaim ei asu kuskil − te asute pidevas virtuaalsuses; olete kõikjal ja ei kuskil. Kuni see kestab, on Venemaal väga raske muutuda − teda segavad usk ja territoorium.

Alustasime kirjandusega ja lõpetame samuti. Kes on tänasel Venemaal teie lemmikautorid?

“Lemmikut” ei tea, sest Nabokov ja Gogol on minu autorid ning ükski tänapäeva autor ei küüni nendeni. Leian, et Tatjana Tolstaja on väga suur kirjanik. Tema romaanidesse võib erisuguselt suhtuda, ent ta on suur − mitte nii suur kui Tolstoi, sest juba aeg on teine, suuri žanre praktiliselt enam pole. Viktor Pelevin on uskumatult andekas. Ja Boriss Akunin on uskumatult andekas kirjanik, ehkki − ta saab olema üllatunud − minu vaatepunktist aitas ta kõvasti käesolevat riiki ja süsteemi.

Andrei Sahharov rääkis kogu aeg, et petlik on tunne, et kui süsteemi vaid veidi teenida, ei juhtu midagi hullu. Aga süsteem suudleb teid, jahvatab peeneks ja jätab ei kuskile vedelema; võimu suudlus on surmav. Akunin kirjutas romaani “Riiginõunik” ja see lõpeb nõnda, nagu peab lõppema − st õigus pole riigil, vaid indiviidil, kes ei tunnista riigi ülimuslikkust. Mihhalkov palus luba filmi teha, Akunin pikka aega keeldus, aga Mihhalkov käis peale. Viimaks pidi Akunin stsenaariumi lõpu ümber kirjutama − riik jääb peale ja peategelane Fandorin kohandub riigiga. See oli tohutu viga ja isegi reetmine Akunini poolt.

Pärast Akunin seletas Pjotr Vailile (1949-2009): “Sa ei kujuta ette, milline oli surve.” Mis surve? Mida oleks olnud Akuninil kaotada? Ta poleks saanud neid miljoneid, mis ta sai selle filmi eest, aga oleks ära jäänud koostöö Mihhalkoviga. Hiljem, kui Akunin oli suur osaline Putini-vastastes protestides, tundus see mulle silmakirjalik. Selles on Venemaa probleem − te teete väikse sammu riigile vastutulekuks ja… midagi ei muutu paremuse suunas.