Tallinna vanalinnas avati Aleksander Igonini mälestusnäitus

15. detsember 2015 TEET KORSTEN
"Näitus pakub hea võimaluse jälgida Aleksander Igonini loomingu arenemist nii sisult kui vormilt," ütles Haus galerii galerist Triinu Soikmets, kellele endale oli näituse ülespanek esimene tutvus kunstnikuga.

“Näitus pakub hea võimaluse jälgida Aleksander Igonini loomingu arenemist nii sisult kui vormilt,” ütles Haus galerii galerist Triinu Soikmets, kellele endale oli näituse ülespanek esimene tutvus kunstnikuga.

Tallinna vanalinnas Haus galeriis avati peamiselt Ida-Virumaal oma mitmekülgset talenti avanud Aleksander Igonini (1939-2013) 25 õlimaalist koosnev mälestusnäitus ja ühtlasi esitleti temast kõnelevat rohkete illustratsioonidega kõvakaanelist albumit.

 

Kui Ida-Viru kultuurisõpradele Aleksander Igonin eraldi tutvustamist ei vaja, siis Haus galerii galerist Triinu Soikmets ütles, et talle oli näituse ülespanek ühtlasi esimene tutvus Igoniniga.

Paljudele avastamata

Soikmets arvas, et  näitus on kõneväärne esiteks eesti-vene kultuuriruumi seisukohalt – Vene kunstnike ühendus Eestis on Igonini näitusega alustanud oma kunagistele liikmetele pühendatud näituseseeriat ning loodetavasti see jätkub.

“Mis puudutab aga Igonini loomingut ennast, siis näitus pakub hea võimaluse jälgida selle arenemist nii sisult kui vormilt. Igonin on kujutanud nii maastikke ja vaikelusid kui portreid ja akte, ta on kasutanud nii realistlikku kui impressionistlikku laadi. Sellest mitmekülgsusest lähtuvalt on kujundatud ka näitus, kus kõrvuti asuvad võimsad rannavaated Ida-Virumaalt ja õrnad daamid, suvised pilved ja unistavad saunanaised. Ning kindlasti on ilusaks täpiks i peal kunstniku viimasest loomeperioodist pärinevad tööd, mis rohkem intuitsiooni kui silmi kasutades on muutunud mõtlikumaks ja rahulikumaks,” ütles Soikmets.

Jõhvi kunstikooli direktor Mati Rautso sai Igoniniga tuttavaks, kui asus 15aastaselt Jõhvi kunstikoolis õppima ja too õpetas talle skulptuuri. “Aleksander oli koos Peeter Somelariga meie esimene õpetaja. Vene kursusel õpetas ta maali, joonistamist ja kompositsiooni. Õpetajana oli ta see, kes õpetas suuresti ettenäitamise varal: hästi energiliselt ning emotsionaalselt žestikuleerides ja pliiatsiga vehkides näitas ette ja sattus ise hoogu,” meenutas Rautso.

“Aleksandri kirg oli kujutada, ta oli tohutult produktiivne – ta tegi hästi palju ja kuna ta nii palju tegi, oli seal igasugust hulgas. Nüüd, kui tema paremad tööd kvintessentsina kokku võtta, näeb seal ikka väga häid töid. Eriti portreedest meeldivad mulle need, mis pole liigselt viimistletud. Ta töötas kiiresti ja spontaanselt, kui tal tekkis inimesega hea side, sündis väga häid asju,” räägib Rautso.

Rautsole meeldib aga üle kõige Igonini viimane periood, kus kunstnik oli peaaegu pime – silm ei seletanud enam kontuuri, vaid pelgalt värvi-, valgus- ning heleduslaike.

“Elukaaslane Niina andis talle värve ette ja ütles, millega on tegu. Sündisid väga maalilised tööd. Ka Ninel Ziterova hindab tema viimase eluperioodi loomingut, aga võibolla neile, kellele Igonin oli eelkõige realistlik kujutaja, meeldib see periood vähem,” arvab Rautso.

Oma vao kündja

Osa Eesti kunstnikke, ERKI-kaaslasi näiteks, ei olnud valmis Igoninit tema albumis kommenteerima. “Aleksander oli autsaider, tema looming ei haakunud nn Eesti kunsti diskursusega – ta jäi oma realismi, mis baseerus suurelt osalt sotsrealismil,” arvab Rautso.

Miks ikkagi suur ja soliidne seltskond inimesi – Dmitri Smirnov, Juri Horev, Mati Rautso, Margarita Ostroumova, Kalev Prits, Aleksandr Dusman ja Aivar Rihkrand – võtsid oma südameasjaks välja anda korralik album Igonini mälestuseks? “Tegime seda eelkõige austusest tõsise kunstniku vastu, kes oli kunstnik iga toll, kes oli professionaal, lisaks hea tuttav ja soe inimene. Austan teda kui Jõhvi kunstikooli õpetajat, kes on siin 20 aastat töötanud,” ütles Rautso.

Ziterova ei hinda eriti moodsat lääne kunsti ja Rautso sõnul oli Igonini suhtumine umbes sama. Seda iseloomustava pildikesena jutustas Rautso loo, kuidas saabuti Outokumpu kunstilaagrist Soomes ja kõik see mees suundus sealt tagasi, sõites Salmela kunstikeskusesse Lahti kandis.

“Läksime seltskonnaga Soome kaasaegse kunstiga tutvuma, aga Aleksander oli kirglik kalamees – näiteks veel viimase jääni käis ta Peipsi peal kalastamas -, tema suundus selle asemel minu poja Rasmusega kõrval asuva järve kaldale kalastama, öeldes: “Äh, seal on mingi moodne jama.” Pärast istusid kurva näoga pingil, sest polnud näinud silti, et seal on kalapüük rangelt keelatud – tegu oli kaitsealuse järvega,” meenutab kolleeg.

Igor Tambovtsev, kes oli Igonini väimees, rääkis, kuidas tõi tööd näituse jaoks kunstniku tütre ja poja Rita ning Artur Igonini ja kunstniku õpilase Dmitri Smirnovi isiklikust arhiivist.

Näituse avamisele oli saabunud kümneid inimesi Ida-Virumaalt – kaasa arvatud Igonini viimane teekaaslane ja lapselapsed. Lisaks palju külalisi üle Eesti.