Hirmuga või hirmuta?

12. detsember 2015 HANNO PEVKUR, siseminister

22_ARVAMUS_pevkur

Pariisi terrorirünnak, rändekriis, sõda Süürias… Siinkohal küsivad paljud, kas see ongi see maailm ja Euroopa, milles me soovime elada? Kindlasti mitte. Me soovime elada rahulikul Maarjamaal, saada osa majanduskasvust parema elu ja palgatõusu kaudu. Soovime kindlust, et meie lastel oleks muretu elu. Ja selle tagamiseks ei tohi me lasta tekkida hirmuühiskonnal.

Meil on valida, kas jääme rahvusvaheliste kriiside lahendamisel pelgalt kõrvaltvaatajaks või oleme koos oma liitlaste ja partneritega need, kes aktiivselt tegutsevad. Meie endi huvides on valida just aktiivne roll, pakkuda välja ja osaleda koos terve Euroopa ees seisvate väljakutsete lahendamisel. Vajaduse korral minna missioonidele ja saata oma spetsialiste sinna, kus on abi kõige rohkem vaja. Euroopas üheskoos tegutsedes saame loota, et suured mured meie õuele ei jõua. Piltlikult öeldes ei suuda üks sipelgas metsas millegi märkimisväärsega hakkama saada, ent tuhanded sipelgad suudavad ehitada turvalise kodu kõigile.Just soovist olla ise aktiivne ja osaleda lahenduste otsimises oleme kaasa löönud näiteks rändekriisi lahendamises. Meie huvides on, et Euroopa Liit oleks tugev ja ühtne, kuna kriiside lahendamise kuldreegel on see, et ollakse täpselt nii tugev kui seda on nõrgim lüli. Rändekriisis tundub, et praegu vajab enim tuge just Kreeka: selleks, et saada lõpuks kontrolli alla Euroopa Liidu välispiir, Euroopasse tulevad sõjapõgenikud tuvastada, neilt sõrmejäljed võtta ja nende tausta kontrollida. Seda kõike selleks, et aidata neid, kes reaalselt abi vajavad, ning saata tagasi need, kellel puudub vajadus rahvusvaheliseks kaitseks.

Kui ei ole kontrolli Kreekas, ongi tagajärjeks arutelud, kas peaks taastama Euroopa-sisesed piirid, mis kaotaks inimeste ja kaupade vaba liikumise. See on aga teatavasti üks terve Euroopa Liidu peamisi väärtusi. Piiride taastamisel oleks tuntav mõju Eesti majandusele ja seeläbi ka meie sissetulekute kasvule ning üldisele elatustasemele. Niisiis on Eesti huvides selgelt tugev ja toimiv Euroopa Liit, kus leitakse ühiselt kiired lahendused.

Tugeva ning toimiva Euroopa ideest lähtudes on mul raske mõista inimesi, kes pahatahtlikult levitavad kuulujutte ja vandenõuteooriaid: küll levivad internetis kuuldused, et riik toob juba praegu salaja lennukitäite kaupa pagulasi Eestisse, küll hoiatatakse inimesi postkasti jõudvate lõhnatestrite eest, mis on seotud pagulastega. Valitsusel puudub igasugune vajadus selles valdkonnas midagi salaja ette võtta. Vastupidi, meie kõigi huvides on rääkida asjadest nii, nagu need on, ausalt ja avatult.

Sellest, et viimastel aastatel on meile igal aastal eri põhjustel lühemaks või pikemaks ajaks elama tulnud üle 5000 välismaalase õppima, töötama, äri looma… Need on rahumeelsed ja toredad inimesed, kes on valinud Eesti, kuna siin on turvaline, meil on hea ärikeskkond ja head ülikoolid ja veel palju muud. Mõnisada inimest aastas lisaks ei ole Eestile üle jõu käiv ja meil kõigil on osa selles, milliseks kujuneb Eesti tulevik.

Ma ei taha, et Eestist kujuneks mulje kui väikesest vastikust ebasõbralikust riigist, kes arvab, et eestlaslikult kangekaelsena saame ise kõigega hakkama. Ei saa. Kõige lihtsam näide: me vajame liitlasi oma kaitsevõime ja seeläbi ka iseseisvuse tagamiseks. Seetõttu oli valus lugeda detsembri alguses rahvusvaheliste kaubanduskodade pöördumist murega, et teistest riikidest pärit töötajad ei tunne ennast Eestis turvaliselt. Sest meie elanikud suhtuvad välismaalastesse halvasti. See on oluline ohu märk, sest kui me tahame, et Eesti oleks edukas riik, kellega teised riigid soovivad koostööd teha, ei saa me endale lubada, et meile ei julge tulla välisõppejõud, oma valdkonna tippspetsialistid või rahuvalvajad teistest riikidest. Vastupidi. Eesti edu saab põhineda avatusel, inimestele kindlustunde pakkumisel ja atraktiivsel majanduskeskkonnal.

Ma ei taha elada hirmuühiskonnas, kus kogenud hirmude külvajad suudavad hirme tekitada ka muidu sõbralikes, sallivates ja avatud inimestes. Nii satumegi vaid kukesammu kaugusele hetkest, kus halbades kavatsustes hakatakse kahtlustama kõiki meile saabuvaid välismaalasi. Aga me ei saa igalt tänaval vastu tulevalt välismaalaselt küsida, kas ta on siia rahu tagama saadetud USA sõdur, saatkonnas töötav diplomaat või inimene, kes on pidanud sõja eest  põgenema ja siin endale uue elukoha leidma.

Eesti on väike ja inimeste elujärje paranemine on selges seoses meie valmisolekuga olla avatud, teotahtelised, sõbralikud. Meie huvides ei ole piiride sulgemine ja Eesti isoleerimine Euroopast. Seda nii majanduslikult kui eelkõige julgeolekust lähtuvalt. Meil kõigil on võimalik kaasa aidata sellele, et Eesti oleks jätkuvalt mõnus, turvaline paik, kus tahame ise elada ning kuhu tahetaks rõõmuga tulla − ikka selleks, et ühiskond tervikuna areneda saaks.