Peeter Jõgioja korraldab Purtse jõel Eestis enneolematu lasersõu

30. juuli 2011 TIIA LINNARD

"Kui ma põlema ei lähe või märjaks ei saa, siis mis mõtet sel sõul üldse on," nendib Peeter Jõgioja, kelle esinemine Purfestil tõotab tulla visuaalselt efektsem kui kunagi varem.


“Viie meetri pealt paneb seina põlema nii mis koliseb,” kirjeldab trummar Peeter Jõgioja võimsaid sõulasereid, mida Eestimaa saab esimest korda näha Ida-Virumaal peetava Purfesti ajal.

Kaugel see 19. august enam on, mis toob teid Ida-Virumaale. Täpsemalt Püssi ja veel täpsemalt Purtse jõe äärde ning jõe peale. Teile pole selline esinemispaik aga ilmselt tavatu, kuna teie sõud on varemgi veega seotud olnud.

Jah, oleme publiku ette ilmunud ka vee alt. Igasuguseid imeasju on tehtud. Pirita kloostri müüride peal töllatud, Saku suurhallis trossidega lae alt laskutud – igasugust lollust on saanud teha (naerab).

Purfestil on teie sõurühma lavaks parved, seega mitte just kõige kindlam pinnas. On need ikka ankrustatud või triivivad jõel ringi? Viivad teid veel esinemispaigast minema…

Eks me kohapeal vaatame, kuidas efektsem on. Laserid peavad kindlasti maa peal paigal olema, aga osa poodiume trummidega võiksid ikka liikuda.

Kus on Jõgioja, seal on tuld. Nii saab see olema ka Purfestil?

Ikka, ikka – kuidas teisiti! Ettevalmistused selle nimel käivad.

Kas Eestis on keegi peale teie üldse suuteline midagi sellist korraldama – pürotehnilist trummisõud, kus tuld rohkem kui mõnes tulekahjus?

Ei usu. Pealegi soetasime endile just sõulaserid. Nii võimsaid pole Eestis kellelgi. Käisime Šveitsis spetsiaalsel koolitusel, sest tegemist on ikkagi suht ohtlike asjadega: viie meetri pealt paned seina põlema, nii et koliseb – koolitusel demonstreeriti seda meile. Saime Šveitsis litsentsi, mis lubab meil lasersõusid korraldada nii siinpool lompi kui ka Ameerikas. Purfestil on meil plaanis tekitada jõeveest paar koske ning projitseerida laserid nende peale. Lisaks sellele tegutseb ka pürorühm.

Kui suur teie esinejate meeskond on?

Viiekesi oleme: kolm trummarit, laulja, siis on uus tüdruk, kes mängib torupilli, hiiu kannelt ja viiulit, nii et ka sellist ehedat kraami – maavillast – paneme seekord oma kavasse natuke sisse.

Nii et trummar Jõgioja pakub ka muusika poole pealt enamat kui trumme?

Jah, see saab olema ikka kontserdi moodi ülesastumine. Hittlugusid meil küll pole, kuna ma ei ole hakanud nendega raadiosse trügima. Aga jah – me teeme juba ammu sellist muusika moodi asja ka ning paneme kava kokku vastavalt üritusele. Rokipeol teed rohkem tuld ja peksad trumme puruks, kogupereüritusel – seal on kava seinast seina, et põnev oleks nii lastel kui vanaemadel. Ainult tümakat anda pole mõtet ühelgi vabaõhukontserdil.
Kes teil laulja on?

Nad vahetuvad, olenevalt projektist. Meil on ka klassikalise muusika laulja – Maria Kallaste – Vanemuise primadonna ja pedagoogi Vivian Kallaste tütar. Praegu ei teagi veel, kas Purfestil teeb kaasa Maria või tema ema.

Teie ise ei laula? Mingi plaan teil selle laulmisega ju oli.

Sel üritusel ma ei hakka rahvast kiusama: minu laulmine hirmutaks nad ära (muigab). Minusuguseid nimetati Vene ajal tuletõrje lauljateks, kelle abiga saaks saali ilma paanikata tühjaks, sest rahvas kõnnib lihtsalt minema. Nii et jah – laulmine on mul küll plaanis, kuid mitte seekord.

Mulle väga meeldis ühes intervjuus teie ütlemine, et muusik peab laval ka näitlema, mitte ainult tegelema oma asja näppimisega. Ja et üksteise jäljendamise asemel võiks vaadata, mida annaks hoopis teistmoodi teha.

Nojah, ega mina nüüd ka teab mis suur leiutaja ole – kõik on ikkagi kuskil ära tehtud. Aga üht-teist annab ikka välja mõelda, eriti kui olukord sunnib. Purfestil võtame me näiteks kasutusele ka ehitustellingud ning paneme osa trummareid nende peal mängima. Mina oma liigesehaigusega sinna muidugi ei roni, aga eks ma asjatan siis kaldal rohu sees ja otsin sealt midagi (muigab). Me ei ole veel lõplikult otsustanud, kes meist hakkab maa peal mängima, kes vee peal. Kes saab märjaks, saab märjaks – sellega on ka arvestatud.

Te ei välista, et see, kes märjaks saab, olete te ise?

See see asja mõte ongi! Kui ma põlema ei lähe või märjaks ei saa, siis mis mõtet sel sõul üldse on!

Oh heldust küll…

Kogu aeg peab proovima ning midagi uut katsetama. See on ikka päris suurejooneline sõu, mis meil Purfestil plaanis on.

Ja kõik see mahub kolmveerand tunni sisse?

Nii see plaan on, jah. Eks paistab, kuidas seekord üldse läheb. Vette hüppamine tundmatus kohas kõlab selle, Purtse jõe ääres toimuva ürituse kohta ju eriti hästi (naerab). Igasuguseid asju ju juhtub. Ühel Pärnu veefestivalil Watergate hakkas meie lava uppuma ning oli tükk tegemist, et see pontoon, millega Vene ajal tankid üle jõe sõitsid, koos tehnikaga põhja ei läheks.

Pürotehnika, laserid, ehitustellingud… Seda luksust teil seega pole, et tulete kohale alles tunnikese enne kontserdi algust.
Ei, ei, ei! Kogu selle kaadervärgi ülespanek algab juba sama päeva hommikul. Isegi kui me ööklubis esineme, ei saa me alla nelja tunni hakkama. See oleks suur rõõm, kui saaks minna nagu tavapillimees, et paned trummid üles ja hakkad mängima – meie puhul on see välistatud. Meil on oma abijõud, oma turva – selles sõus peab osale asjadele väga suurt tähelepanu pöörama.

Kui palju trummikomplekte sõu ajal mängus on?

Kõike on kümnetes – trummiplaate on kümnetes, trumme on kümnetes. Iga numbri jaoks on eraldi trummid ning neid numbreid on kümne ligi. On elektroonilised LEDidega valgustatud klaastrummid – täiesti läbipaistvad -, mis võimaldavad valgusefekte. Igasugust elektroonikat ja programmeerimist on. Tavalist trummikomplekti, mille taga inimene istub ja mängib – sellist ei ole meil ühtegi. Kunagi alguses oli ja ma tegin seal igavesti pikki soolosid – 10minutilisi -, aga siis sain aru, et tegelikult läksid sellest 40minutilisest kavast publikule korda viimased kolm minutit, kus käis kõmakas ning trummidele tuli peale. Tagasiside oli selline, et tead, see ülejäänud 40 minutit oli täitsa okei, aga see 3 minutit lõpus – vaat see alles oli midagi. Johtuvalt sellest on kogu meie kava pürotehnikaga pikitud – ei ole nii, et kogu tulevärk toimub alles lõpus. Lisaks püromeeskonnale annan ka mina tuld, aga mina jään oma kuni 35 meetri kõrgusele lendavate asjadega nende kõrval nõrgaks.

Mis te räägite – 35 meetri kõrgust tulevärki loetakse teie kavas lahjaks?

Jah, see tõsine andmine tuleb meie kavas ikka eraldi pürovendadelt. Kõik on nii nagu peab – ega me tule Purfestile nalja tegema.

Nii et kes teie etenduse maha magab, süüdistagu pärast iseennast.

Eks meid saab edaspidigi kuskil näha, aga seekord on jah esimene kord, kus me asja nii suurelt ette võtame. Mul on plaanis ka kontserdi ajal igasuguseid asju põlema panna – mida, ei tahaks praegu ära rääkida. Aga selle põletamisega on mul jõe ääres ju lihtne: kui midagi peaks nässu minema, saan kohe vette hüpata.
Ma loodan, et see kontsert jätab teid ikka terveks. Ja et see liigesevalu, mis teid iga päev saadab, veel hullemaks ei lähe.

Ei ta lähe midagi, kui rohtu õigel ajal sisse nosida. Hullu pole midagi – kõik on kontrolli all.