Naine, kes juhib vanglat

5. detsember 2015 ERIK KALDA
Anu Möldri sõidab iga päev Sõmerult Jõhvi ja tagasi ligi 120 kilomeetrit, et korraldada Viru vangla tööd. Temale tundub see vahemaa sõltuvalt eluperioodist kord pikem, kord lühem.

Anu Möldri sõidab iga päev Sõmerult Jõhvi ja tagasi ligi 120 kilomeetrit, et korraldada Viru vangla tööd. Temale tundub see vahemaa sõltuvalt eluperioodist kord pikem, kord lühem.

Selle nädala teisipäeval võttis 460 töötajaga Viru vangla juhtimise üle Anu Möldri (40) − Lääne-Virumaal elav õbluke naine, kes vabal ajal armastab teha õmblustööd ja peenra vahel nokitseda. Ta on veendunud, et vanglatöötajatena saavad naised sama hästi hakkama kui mehed. 

 

Kas midagi on sel nädalal olnud teisiti kui eelmisel, mil olite alles direktori asetäitja?

Tegelikult ei ole. Ilmselt pole ma jõudnud veel direktori rolli sisse elada. Täna [eile − E.K.] hakkan alles oma kabinetti sisse kolima.

Ja kabineti korrastamine võtab aega: meeste asjad välja, naiste omad sisse?

Andre [eelmine vangla direktor Andre Lilleleht − E.K.] tegi ruumi ilusasti puhtaks ja saatis asjad lattu ära.

Vangla direktori amet tundub väga mehelik. Või on see stereotüüp?

Ma ei arva, et siin midagi mehelikkuse või naiselikkusega pistmist on. Inimene siin eesotsas peab olema lihtsalt selline, keda kuulatakse ja kelle sõna usutakse. Et see, mida tahad ellu viia, oleks usutav.

Teie eelkäija oli selline suur ja kõva häälega mees, nagu karu, keda oli raske mitte kuulda. Kuidas teie ennast kuuldavaks teete?

Olen ise koolitaja olnud, nii et häält mul on ka, kui seda tõsta on vaja.

Ehkki palju räägitakse võrdõiguslikkusest, on ameteid, kuhu naisi üksi tööle ei saadeta. Tavaliselt pole politseipatrullis korraga mõlemad naispolitseinikud, samuti on pääsekomandodes enamikus mehed, sest töö on füüsiliselt raske. Kas vanglas on selliseid ameteid, kuhu naised ei sobi?

Ei ole. Kõik oleneb sellest, kuidas keegi hakkama saab. Kui juhi positsioonilt vaadata, siis see pigem tasakaalustab. Kui meil on kolm vanglat, siis kaks direktorit on mehed ja üks on naissoost. Me saame üksteiselt õppida: mina näen asju ühest küljest, nemad jälle teisest.

Kui käisin kunagi siin vanglas, siis märkasin, et vangivalvurite seas on silmapaistev hulk naisi, ja mind üllatas, et kuidas nad siin meestevanglas hakkama saavad, sest kontingent pole ju kõige kergem?

Jah, aga ega siis neil siin iga päev jõudu pole tarvis − nõu ületab ikkagi jõu. Kõik sõltub sellest, kuidas sa käitud ja missugune on sinu hoiak kinnipeetava suhtes.

Aga nad hakkavad tihti ju vastu?

Suurem osa ikkagi ei hakka. Millele nad peaksid vastu hakkama? Nad elavad siin, me pakume neile peavarju ja süüa, nad peavad oma kambris elama, koolis käima.

Aga miks nad sageli oma kambreid põlema panevad?

See on jah pigem noortega seotud probleem, ja õnneks on viimasel ajal seda vähemaks jäänud. Algul oli see tegevus neil väga populaarne.

Miks?

Ega nad ise ka ei tea. Eks me oleme neile rääkinud ja selgitanud, mis võib juhtuda, kui keegi õigel ajal kambrit avada ei jõua.

Kui palju on praeguses Viru vanglas tunda veel seda nõukogude laagri tüüpi vanglate subkultuuri, kus olid oma võimuhierarhia ja kindlad kombed?

Üldjuhul sellist asja pole. Eraldi kambris elaval vangil polegi selle subkultuuri reeglitega midagi peale hakata.

Aga selline lugu oli teil hiljuti küll, kus üks vang kuulutas välja peaaegu näljastreigi, kuna tema andmetel oli toidujagajaks seksuaalvähemuste hulka kuuluv vang, kelle käest toidu võtmine oli talle vastuvõetamatu.

Me kohtusime isegi selle kinnipeetava emaga ja tema arvas, et ta poeg ei sõidaks väljaspool vanglaseinu selliste inimestega isegi ühes bussis. Nii et nende peres oligi selline arvamus ning vangla subkultuuriga pole siin midagi pistmist.

Mina küll ei usu, et te väikese tüdrukuna unistasite vangla direktoriks saamisest.

Ma ei unistanud üldse mingist töökohast. Ma ei teadnud isegi keskkooli lõpetades, mida teha või kuhu minna. Nii et mul oli aasta varuaega, kus ma õppisin masinakirja ning autojuhtimist. Sisekaitseakadeemiasse sattusin kogemata. Sõber hakkas sinna minema ja kutsus, et tule kah katsetele. Ma ütlesin algul, et nalja teed või. Aga läksin ja ei jõua ära tänada.

See kõlab nagu klassikaline lugu teatrikooli astumisest, mida tuntud näitlejad tihti räägivad, kuidas sõber kutsus katsetele ja siis juhtus nii, et sõber sisse ei saanud, aga tema, näe, ootamatult sai. 

Me saime mõlemad sisse ja ma olin katsetel seal kusagil täitsa eesotsas, mis pani mind eriti imestama.

Kui vanglatöötajad tööle tulevad, siis nad tulevadki vanglasse, kus neil on mitmed piirangud alates mobiiltelefonide keelust ja lõpetades sellega, et nad ei saa igal soovitud hetkel akent avada või välja minna. Pluss veel see kriminaalne kontingent. Kuidas seda tööd on võimalik nautida?

Kui ma tulin siia tööle, siis mulle öeldi, et on olemas inimesed, kellele sobib vangla töö, ja need, kellele mitte. On eriline sort inimesi, kes on selle väljakutse vastu võtnud ja jäänud siia. Esimese paari kuuga sa tunnetad ära, kas sulle sobib see töö või ei.

Kes on teie hoolealustest kõige keerulisem kontingent?

On kaks sihtrühma, kellega tahaks tugevamalt tegelda. Kõigepealt noored. Kuidas muuta neid nii, et nad oleksid lõpuks vabanemiseks valmis. Teine mure on psüühiliste probleemidega kinnipeetavad. Need pole küll psühhiaatriliselt haiged või kui ongi mingi diagnoosiga, siis on ikkagi süüdivad. Nendele on see keskkond väga raske taluda, aga me ei saa neile ka teist keskkonda anda. Selle kontingendiga tahaks rohkem tegelda.

Aga on veel üks kontingent − need, kes vanglat pidevalt kohtusse kaebavad. Kas see on teile peavalu või olete sellega harjunud ja võtate kui igapäevatöö lahutamatut osa?

Üks osa ongi kindlasti neid, kelle peale ei tasu väga palju energiat panna. Teiselt poolt on jällegi eesmärk muuta suhtlemist vangiga, et poleks nii palju kirjavahetust ning probleemid saaks lahendada vahetu suhtlemise teel. Ehk siis poleks neid kaebamisi nii palju.

Kas vangla on pigem karistusasutus või on eesmärk eelkõige inimesi ümber kasvatada?

Kui vanasti hoiti vanglas inimesi kinni ja midagi ei tehtud, siis mina lähtun sellest, et vabadusekaotus ongi vaid üksainus piirang ja ülejäänu peab inimesel kõik olema. Esimene eesmärk on see, et valmistada vangi ette vabanemiseks tema esimesest vangistuspäevast peale.  Norra vanglas on moto, et mõtle sellele, et kinnipeetav on järgmisel hetkel sinu naabriks. Millise inimesena sa sel juhul tahad, et ta vabaneks? Sama põhimõtte peale võiksime ka meie oma igapäevatöös mõelda.

Kuidas vanglatöötajad saavad oma stressi ja pingeid maandada?

Sellises raskes keskkonnas töötades tekib väga tugev meeskonnatunnetus ning töötajad on üksteisele heaks toeks. Peale selle on meil hästi palju sportimisvõimalusi, mida vanglaametnikele tasuta võimaldatakse. Nädalas saavad nad valida 5-7 treeningut.  Paljud käivad Eesti riigiametnike klubis, mis Jõhvis tegutseb.

Olete öelnud, et tunnete ennast vanglas turvalisemalt kui väljaspool seda. Mida see tähendab?

Ma ei tea iial, kes mul Selveris järjekorras selja taga seisab ja millisel hetkel ta närvi läheb.

Naisi peetakse enamasti meestest empaatilisemaks. Kas teil mõnikord kinnipeetavatest inimlikult kahju ka on? 

Muidugi on. Aga ma ei istu ega põe selle pärast, pigem paneb see mind tegutsema. Eriti kui vaadata noori, mõni on veel täitsa pisike. Üks poiss oli siia tulles 140 sentimeetrit pikk, nii et meil polnud temast pildi tegemiseks isegi nii madalal mõõdulinti. Siis hakkadki mõtlema, et kuidas ta küll siia jõudis ja kust ta tulnud on. Aga see ei tähenda, et ma lähen talle nüüd pai tegema, vaid istusime meeskonnaga kokku, et arutada, kuidas teda nii aidata, et ta välja minnes ei kukuks uuesti sellesse auku.

Kas teie töö eripära ei kipu teie kodust elu mõjutama, et seal kah veidi vangla kord kipub sisse tulema või nii?

[Naerab.] Kodus on pigem vastupidi. Seal paneb 3aastane tütar asju paika. Vanglas olen lühikese jutuga: kuulan osapooled ära ja teen otsuse. Aga kodus arutame asjad ikka pikemalt läbi.

Elate ise Lääne-Virumaal Sõmerul ning sõidate iga päev töö ja kodu vahet. Kas aastatega on see vahemaa lühemaks jäänud?

Vahepeal muutub ta lühemaks, siis jälle hästi pikaks. Kui ma algul siia tööle tulin, siis tundus vahemaa päris mõnusalt paras. Aga kui hakkasin jääma lapsehoolduspuhkusele ning kui sealt naasin, tundus see vahemaa päris lõputu. Aga mulle meeldib see, et kui hakkan Jõhvist sõitma, siis sõidu esimesel poolel “pakin” tööasju kokku, ja kui Purtse august läbi saan, olen juba koduste asjade lainel.

Kas teil on hobisid ka?

Olen kunagi olnud enda arvates kõva peotantsija. Pikki aastaid olen tantsinud ka Tarvanpää rahvatantsurühmas, mida juhendas Maie Orav, kellelt olen väga palju õppinud juhtimisega seonduvat. Aga kui hakkasin Jõhvi vahet sõitma, siis tulin ära, ei jõudnud enam õhtuti proovidesse.

Nädala lõpus kindlasti jooksen kolm kilomeetrit, et pea tühjaks saaks. Teen ka joogat ja võimlemist. Samuti meeldib mulle vanema tütrega tantsuvõistlustel käia, tema on nüüd minu asemel võistlustantsija. Kodus olles õmblen või teen peenraid.