Miks ma hääletan Edgari poolt?

24. november 2015 MARTIN REPINSKI, riigikogu liige, Keskerakond

Martin Repinski.

Kui sai teatavaks, et peale Savisaare kandideerib Keskerakonna esimehe kohale Kadri Simson, arvas suurem osa erakonnakaaslasi, et ma toetan Kadrit. Ma olen fraktsiooni kõige noorem liige, janunen muutusi, Edgariga aga ei seo mind peaaegu miski. Püüan oma seisukohta selgitada.

Keskerakond on viimane lootus igale neljandale Eestimaa elanikule. Keskerakondlastel jäi viimastel valimistel väga vähe võidust puudu. Aga heale tulemusele vaatamata oleme me opositsioonis. Miks nii?

Kõik ju mõistavad, et Keskerakond pole mingi vene partei, vaid Eesti ainus niisugune poliitiline jõud, kes võitleb õigluse ja kõigi elanike õiguste eest, jaotamata neid rahvusliku tunnuse alusel. Teiste erakondade esindajad tunnistavad riigikogu koridorides mõnikord ka tõtt. Seda, et nad ei usu, nagu finantseeritaks Keskerakonda Venemaalt või et keskerakondlased töötaksid Putini heaks. Nad kasutavad niisugust retoorikat eeskätt eestlaste tunnete mõjutamiseks, kuna see on kõige lihtsam meetod, säilitamaks võimu.

Savisaare isik on koalitsioonierakondade jaoks ainult ettekääne. Keskerakonda ei taheta valitsusse lasta, kuna arvestades meie edu Tallinnas, muutume me automaatselt Eestimaa olulisimaks poliitiliseks jõuks. Sellega reformierakondlased enam toime tulla ei suuda! Tuleb tunnistada, et reformierakondlased on väga tugevad turunduses ja suhtekorralduses.

Iga kord enne valimisi on nad ette valmistanud väga asjatundlikke tegevusi, sealhulgas ka Keskerakonna vastu. Samuti on neil head poliitilised analüütikud, kes näevad ette Keskerakonna võitu järgmistel parlamendivalimistel. Ainus võimalus seda takistada on vabaneda Edgarist. Konkurendid ootavad, et me valiksime Kadri, kuna siis saavad nad hakata aktiivselt meie valijatele selgitama, kuidas me Edgari reetsime, ja suur hulk inimesi lihtsalt ei lähe valima.

Me kõik soovime minna valitsusse selleks, et kaitsta meie valijate huve ja täita lubadusi. Aga meil ei ole vaja minna koalitsiooni ministriportfellide saamise nimel, taganedes oma prioriteetidest ja Keskerakonna poliitikast. Vastasel korral ei erineks me millegi poolest sotsiaaldemokraatidest. Praeguseks on selge, et Savisaar on vaid ettekäändeks, tegelikult pole me koalitsioonis seepärast, et meie valijate põhimõtted ja huvid ei lange kokku reformierakondlaste plaanide ja huvidega.

Ma oleksin valmis Kadrit toetama ja ehk tema poolt isegi hääletama ainult siis, kui ta mõistaks, et erakonnajuhtimine ei tähenda mitte ainult fraktsiooniintriige, öiseid istungeid ja koalitsiooni kritiseerimist. Esmajärjekorras on see tõsine töö, mis on suunatud tulemuse saavutamisele. Inimest hinnatakse tema tegude järgi, Edgari töö tulemused on vaieldamatud.

Kui ma aga tutvusin Kadri programmiga, siis sai selgeks, et see on üles ehitatud demagoogiale, kuna suurema osa neist punktidest oleks ta võinud ellu viia ka erakonna esimehe asetäitja ja fraktsiooni esimehena, kelleks ta on praegugi. Kuid kõnelema hakkas Kadri sellest kõigest alles enne valimisi.

Kõik, mis meid ei tapa, teeb tugevamaks. Nii läks ka Savisaarega. Kõik katsumused, mis on Edgarit viimase aasta jooksul tabanud, on antud selle jaoks, et ta võiks saada veel tugevamaks ja näeks, kes on tõelised aatekaaslased ja kes juudased. Raske haigus ja uskumatu surve kõikjalt murraksid ka meist kõige tugevamate tahte, aga mitte Savisaare oma.

Poliitikasse võib mitut moodi suhtuda, kuid on võimatu mitte vaimustuda selle inimese tahtejõust või jätta teda eeskujuks seadmata.