Carri villa vallutasid Laurentsiuse lilled

10. november 2015 TEET KORSTEN
Laurentsius kahtlustab, et kuulus Briti näitleja Tilda Swinton isegi ei tea, et ta on nõnda võimsalt koos lindudega kuskil Narvas eksponeeritud.

Laurentsius kahtlustab, et kuulus Briti näitleja Tilda Swinton isegi ei tea, et ta on nõnda võimsalt koos lindudega kuskil Narvas eksponeeritud.

Maalikunsti poolest on praegu kahtlemata Ida-Viru kuumim koht Narva kunstiresidentuur aadressil Joala 18. 6. detsembrini saab seal näha Laurentsiuse näitust “4+1″, kus on väljas viis hiigelmõõtudes teost.

 

Küsimusele, miks korraldab Eesti käesoleva aja põnevamaid maalijaid oma näituse just Narvas, vastab mees, et Tallinnas lihtsalt pole sobivaid pindu.

Angry Birds

“Nii palju kui olen teiste kunstnikega rääkinud, kõik oleks tahtnud siin oma töid eksponeerida, vaadata, kuidas need siin, sellises viimase peal kohas välja näevad,” ütleb Laurentsius.

Näituse nimi on “4+1″, sest koosneb neljast “lillemaalist” ja tööst nimega “Fucking Hitchcock”. Autor seletab, et nime tingis see, et maalil on kujutatud hästi palju erisuguseid linde.

Juba töö ise on maalitud Sandbergi tihasetapeedile, mis kumab läbi; siis on seal must, tume vares; luik, mis vihjaks nagu Ledale; hästi on ära peidetud videomängu “Angry Birds” linnud. Töö peategelane on Tilda Swinton, kelle kohta kunstnik ütleb, et sai tema kujutise kaelakee reklaamilt.

Laurentsius kahtlustab, et kuulus Briti näitleja isegi ei tea, et on nõnda võimsalt koos lindudega kuskil Narvas eksponeeritud: “Ta on unelevas poosis, kuidagi äraolev, ja see linnuline keskkond tema ümber…”

Kunstnik ei maini Hieronymus Boschi, aga kindlasti võis tal kuklas kumada tolle enigmaatilise (sama epiteeti kasutab kunstiteadlane Reet Varblane Laurentsiuse kohta näituse kataloogis) XV sajandi kunstniku maal “Maiste naudingute aed”.

Autor tunnistab, et tal endal pole linnupelgu, nagu paljudel on − võib-olla just pärast Hitchcocki flmi. Hitchcocki töö on eksponeerituist vanim: alustatud sai 2013, siis seisis ateljee tagaosas ja tänavu kevadel andis kunstnik sellele viimase lihvi.

Aluse lõi autor ise kokku eri juppidest ja nimetab seda industriaalseks esteetikaks: “Minule väga meeldib! Kuna mul on põhimõte, et segan eri stiile, materjale, tundus, et industriaalne esteetika koos armsa linnutapeediga on päris hea kooslus.”

Kui keegi tööd lähemalt uurib, võib sealt leida aimamisi kumava klassikalise vannipardi. Aga filmidest, kus Swinton mänginud, tuleb Laurentsiusel meelde esmalt Derek Jarmani homoteemaline”Aed” (“Oi, see on hea film, oi-oi!”).

Mapplethorpe’i koletis

Järgmisena näitab autor tööd nimega “Mapplethorpe’i kalla. XL”. Esmalt võib kallat pidada hoopis mingiks Stephen Kingi loodud koletiseks või õudustegelaseks Pink Floydi filmist “The Wall”, aga Laurentsius kinnitab, et see on valminud kuulsa kallafoto järgi. Ainult et tegu on kümneid kordi suurema kujutisega.

“Lillepildid on kõik vaikelud − keskne asi on lill. Huvitav on see, et kõik vaatajad näevad minu kallas koletist… välja arvatud mina ise,” on Laurentsius hämmingus ja meenutatakse Narva promenaadil peesitavaid Aivar Simpsoni lõviskulptuure, mis osale tunduvad Putini nägu. “Kalla” on päris uus − valmis kolm päeva enne näituse avamist.

Utsitamise peale oletab autor, et kuna Mapplethorpe suri aidsi, võib koletis olla nimetatud haiguse vaim. Kõikidel näitusel eksponeeritud töödel on nii palju pisidetaile, et näituse täielikuks nautimiseks ei tarvitse isegi paarist tunnist piisata − ehkki maale on vaid viis.

“Kallalt” leiab veremolekuli (autor ütleb, et see on pulgakomm − “ehkki ei saa välistada, et see on verest”), kõrvaklappidega pealuu − või on see Miki-hiir −, märklaua, tšillipiprakaunad…

Laurentsius näitab “Kalla” peal, et tal on tehniline võte, ainult talle isikupärane, millega rõhutab vertikaali. Vihmasaju, filmilindi kulgemise efekt − tööl oleks kui nähtamatu ekraan, mille peale tilgub mingit lima, mis rõhutab seda vertikaali.

Jällegi torkab maalil nimega “Liilia natüürmort roosa koeraga” silma eriti uhke tapeet.

“Esmalt on mul olemas lill, mida maalin, mille kohta tean, et see sobib kõige paremini minu tehnikaga − peamiselt skulpturaalsed, mida saab 3Ds rõhutada. Siis lähen tapeedipoodi ja vaatan kataloogist, mis selle lillega võiks sobida. Seejärel maalin lille ja järgneb pudi-padi sinna ümber; mingi tegevus, mis töö käigus nagu jutustaks taustaks loo,” kirjeldab taidur protsessi.

Roosa koera kõrval osutab Laurentsius pruunile laigule, kus ta on püüdnud maalida vedelat šokolaadi. Tööl leiab ka pea alaspidi kala, kes vasakult küljelt liilia pungumata õieleheks sulandub, samuti pastelsed õhupallid. Varasematel töödel on pelgalt pallid, et lisada ruumilisust, aga õhupallid on efemeersemad.

20. augustil 1969 Kohtla-Järvel sündinud Lauri Sillak aka Laurentsius lõpetas 1996 Eesti kunstiakadeemia maali osakonna ja on seal pikemat aega ka õpetanud.