Kiviõlis voolitakse tulevasi etnokulpe

3. november 2015 SIGNE ROOST
Kas rohkem köidab Eeva jutt või tema imekaunid lokid?

Kas rohkem köidab Eeva jutt või tema imekaunid lokid?

Väikeste ja mitte enam nii väikeste pilli õppivate laste seas üle Eesti on väga oodatud igasügisene Kiviõli pärimusmuusika laager.  Toimumiskoht Kiviõli kunstide kool ning korraldajaks MTÜ Virumaa Muusikud ehk Jaanus Põlder ja Kaarin Aamer. Kirsiks tordil sel korral “lokkis pillikeeled” Eeva ja Villu Talsi.

 

Tüüne laupäevahommik vanas pargis, kus sügisest lehtede langemise sahinat saadavad viiul, mandoliin, kannel, kitarr. Kiviõli kunstide kooli saalis istuvad ringis pisut uniste silmadega lapsed. Kohale tuldi Eesti eri otstest juba eelmisel õhtul ning paistab, et rõõm taaskohtumisest ei ole Une-Matile just palju aega andnud. Päeva alustab Eeva ja Villu Talsi jutu- ja pillimängutund. Peale selle, et Eesti esietnopaar on andekas oma instrumentidel, on nad ka suurepärased lugude jutustajad.

Mandoliini lugu

Need lapsed siin on endale ühe ukse juba avanud − nad õpivad pillimängu. See võib olla esimene samm nende muusikuks saamise käänulisel rajal, kuigi see tee ei pruugi lavale viia. Tüdrukud ja poisid istuvad väga vaikselt ning kuulavad.

Püssi poiss Villu räägib, kuidas ta soovis 10aastaselt hakata sellessamas majas kitarri õppima. Kiviõli muusikakooli oli just asunud tööle noor õpetaja Jaanus Põlder, kes on üks tänase kohtumise korraldajatest. Aeg-ajalt lahvatavad jutu taustal laste naerupahvakud. Villu teeb vahele ühe üle mõistuse virtuoosse pala, millega tema tulevane õpetaja olevat ta mandoliinile maha müünud. Või oli see vastupidi, et  hoopis mandoliin oli poisile ja tema isale maha müüdud.

Kõik argumendid, mis tol hetkel esitati justkui kitarri vastu, realiseerusid hilisemas elus ikkagi, aga siis juba teises kvaliteedis. Villu Talsi õppis Viljandi kultuuriakadeemias džässkitarri ja improviseerib täna siingi Eeva viiuli saateks sellel instrumendil.

Enam ei taha lugu

Jutuks tuleb pillimängu harjutamine. Ei ole vist last, kes poleks ühel hetkel tahtnud kõike pooleli jätta. Jaanus Põlder ohkab elukogenult, et teame-teame. Kohe viitab ta optimistlikult noorimatele kohalolijatele, et osa veel ei tea, aga küll see jõuab tulla. Selliste olukordade lahendamine nõuab vanematelt ja õpetajatelt suurt tarkust.

Eevaga juhtus see neljandas klassis. Mitu päeva pisaraid. “Miks vanem õde võis klaveri pooleli jätta ja miks mina ei või?” tuli viiulimängu õppiva tüdruku suust. Veel pisaraid. Lahendus oli üllatav. Eeva Talsi on siiani tänulik, et ta selle tee lõpuni käis. Alles 16aastaselt tuli tänu õpetaja Indrek Kaldale tema ellu pärimusmuusika ja täiesti uue kogemusena kuulmise järgi mängimine. Just õpetaja Kalda soovitas tal minna Eesti ETNO laagrisse.

ETNO laagri lugu

Eeva ja Villu soovitavad ühest suust: ” Kui te juba nii vanad olete, siis minge kindlasti suvel ETNO laagrisse. Seal on palju muusikuid üle Eesti ja mujalt maailmast. Seal kohtab tulevasi bändikaaslasi ja miks mitte ka tulevasi abikaasasid.” Nemadki nägid teineteist esimest korda suvises laagris. On raske märkamata jätta lokkis juuksepahmakat, kui endal samasugune peas, kuid paar sai neist siiski Viljandis õppides.

Praegust bändikaaslast Taavetit Villu juba tundis, kuid Jalmariga sai ta tuttavaks just ETNO laagris, nagu Eeva kohtus esimest korda just seal Taavetiga. Neil on praeguseks mitmeid ansambleid olnud ja on praegugi. Eeva ja Villu meelest on aus, kui teises stiilis uut asja tehes pannakse bändile ka uus nimi, kuigi nii mõnigi neist nimedest on paari meespoole sõnul puhas petukaup. Talt  on küsitud, kas ansambel Gjangsta on mingi räpparite punt, või uuritud näiteks koolibändi Sininepilveke kohta, mis ei reeda mingil viisil stiili, mida poisid tegelikult tegid. Ning Villu esitabki tükikese kunagisest hittloost “Masinad seisma”.

Kiviõli pärimusmuusika laager on üks paljudest, mida eri pille õppivatele lastele korraldatakse. See on nagu sissejuhatus suurde laagerdamisse, mis omakorda annab väärtuslikke kogemusi ja õppetunde eluks eneseks. Talsid õppisid koos näiteks aasta Rootsis.

Loomingu lugu

Eeva ja Villu küsivad, kes lastest on kirjutanud oma loo, mispeale peaaegu kõik käe tõstavad. Vau! Noorte iidolid kirjeldavad, kuidas käib muusika loomise protsess kummalgi neist ning millised võtted sel sündida aitavad. Eeva kirjeldab: “Hakkan viiulil mängima, ilma et ma ootaks midagi. Kui ma ei oota midagi, siis ma ju aina üllatun. Oo!!! Saan inspiratsiooni sellest, mis hetkel tuleb, mitte sellest, mis mul on juba välja mõeldud. See on seisund.” Seepeale esitab Villu näitlikult humoorika etteaste “Eeva üllatumas”, mispeale lapsed enam naeru pidada ei suuda. Vähem naljakas pole ka anekdoot öökullist.

Kuid üks laul ei ole ainult muusika, vaid ka sõnad. Eeva kirjeldab, kuidas sündisid sõnad laulule “Elumäng”, mis ei olnud algul sugugi mäng. Alles koostöös luuletaja Kristiina Ehinaga peitis end sellesse teksti ära viis eesti rahvamängu, ühendades nelja põlvkonda. Igatahes tõestavad Talsid arusaadavas keeles ja lihtsal viisil, et lugude kirjutamine on arendatav.

Pehme äratus on tehtud ning lapsed ja juhendajad jagunevad klassidesse laiali. Väikesed mandoliinimängijad lähevad koos Villuga, viiuldajad jäävad koos Eevaga ning kanneldajad alustavad hoopis käsitööga. Ees ootab pilli harjutamine eri juhendajate käe all, vaba lava omaloomingu jaoks, õhtune jämm ja järgmise päeva suur finaal avaliku kontserdi näol. Kuigi Villu ütles, et harjutada ei tule, pilli peab mängima.