Üksi on raske hakkama saada

31. oktoober 2015 AIVAR SURVA, Jõhvi vallavanem

surva

Jõhvil on olnud tänavu  põhjust tähistada mitmeid juubeleid.

Kevadel möödus 120 aastat esimesest harrastusteatri etendusest Jõhvis ja 150 aastat esimesest kihelkondlikust laulupeost Eestis. Inimestes pidi ikka midagi erilist sees olema, mis tõi neid tol ajal kokku ja pani näitemänguga tegelema ja laulma.

Neid asju ei saa teha üksi − isegi monotükk vajab tegelikult rohkem kui ühte inimest. See miski istub meis kõigis sees ja tuleneb väga lihtsast asjast − me ei saa üksi hakkama. Tänapäeval on sellel moodne nimetus − koostöö. Seda sõna korrutatakse nii enne magamajäämist kui pärast ärkamist.

Oktoobri alguses tähistasime Jõhvi kontserdimaja 10. aastapäeva. Terve nädala jooksul toimunud pidustuste käigus leidis aset põnevaid kontserte ja kohtumisi. Et toimunut kajastas Eesti Televisioon, pälvis Jõhvi ohtralt üleriigilist positiivset tähelepanu.

Meenutuste ja jutuajamiste käigus, kuidas omal ajal kontserdimaja loomiseni jõuti, kõlas taas tihedalt koostöö teema. Ilmselt poleks praegu seda maja Jõhvis, kui Eesti Kontsert, kultuuriministeerium ja tollased Jõhvi võimud poleks selle nimel ühiselt tegutsenud. Kui Eesti Kontserdi poolt oli eestvedajaks legendaarne Aivar Mäe, siis Jõhvi poolt Vallo Reimaa. Paljudele raskustele ja takistustele vaatatamata õnnestus tänu nende tihedale koostööle 2005. aasta oktoobris pidadada Jõhvi kontserdimaja avamispidu.

Ajal, mil kontserdimaja idee idanema hakkas, olin ise kodukandist eemal.  2002. aastal olime Raplamaal saanud hakkama Rapla linna ja valla ühinemisega. Kuidas see õnnestus  ja mis sellega kaasnes,  käis meie juures maad kuulamas ka Jõhvi linna ja valla ühine delegatsioon. Küsiti palju ja  uuriti põhjalikult. Raplakatena julgustasime ja soovisime  südamest edu ning vastupidamist. Me ei varjanud, et ühinemisprotsess ei kujune kergeks, aga kui aus olla, siis midagi paremat ka välja pakkuda ei ole.

Ma ei tea, kui palju tookord kuuldust Jõhvi poolt  üle võeti ja mis sellest arvati, aga igal juhul olid Jõhvi linn ja vald samuti Eestis nende väheste omavalitsuste  seas, kes 2005. aastal ühinesid.

Sel neljapäeval pidas Vallo Reimaa Jõhvi kontserdimajas ühise valla 10. aastapäeva kõne. Ta tõi muu hulgas välja ühe asja, mis tema arvates Jõhvi paremini tegi kui Rapla − siin on  vallavanem  ühtlasi ka linnapea. Imelihtne ja loogiline. Ma ei tea, miks me  toona Raplas selle peale ei tulnud.

Koostöö vajab osapooli, kellel on ühised huvid ja eesmärgid ning võimalikud lahendusedki samasugused. Linnal ja vallal on väga palju erinevusi ja need jäävadki, aga omavalitsuse mõttes on eesmärk ikkagi üks − eluks vajaliku keskkonna tagamine ja selle pidev arendamine.

Nii Raplas kui Jõhvis toimunud  ühinemist soodustas ka väljakujunenud geograafiline paratamatus, kus nii-öelda rõngasvallana ümber linna olev omavalitsus ja linn ise olid juba tegelikult paljudes eluvaldkondades kokku kasvanud. Tuli lihtsalt julgus kokku võtta ja see välja öelda ning otsused teha.

Tegu ei olnud lihtsalt piiride muutmise ja aritmeetika kuldreegliga, et üks pluss üks teeb kokku kaks. Ühinevate omavalitsuste puhul on õige vastuse number oluliselt suurem. See on meeldiv aritmeetiline anomaalia.

See teadmine võiks innustada ka teisi omavalitsusi ühinemisi julgemalt ette võtma. Võin kinnitada, et Jõhvi on sellest vaid võitnud, ja oleme lahkelt nõus ka oma kogemusi jagama. Samas  on Jõhvi avatud uuteks liitumiskõnelusteks naabritega, kes tunnevad, et üheskoos on parem hakkama saada.