Kooljad ja rebased arheoloogilistel kaevamistel Illuka kandis

30. oktoober 2015 TEET KORSTEN
Anu Kivirüüt näitab tulevastele Indiana Jonesidele muinasaegset mobiiliantenni. Või siis midagi muud?

Anu Kivirüüt näitab tulevastele Indiana Jonesidele muinasaegset mobiiliantenni. Või siis midagi muud?

Põhjarannik veetis arheoloogidega iidset kalmistut uurides põneva päeva, sai teada, mida tähendab osteoloogia arheoloogias, ja uuris, mis täpsemalt paneb tudengineiudel-rebastel silma särama, kui nad oma esimese pealuu maa seest välja kaevavad.

Kui jaheda ilmaga ühe Illuka valla põllu peal passida ja uurida, kuidas arheoloogid maad kaevavad , võivad päevale sära lisada kaks Tartu ülikooli (TÜ) ajaloo eriala rebaseneiut: Anett Lass ja Gerda Ruuser.

Rebased

Noored peaksid oskama siiralt vastata küsimusele, mis ikkagi toob inimesi teaduse juurde, mis on näiteks ühe Eesti tuntuma arheoloogi Aivar Kriiska osundusel üks mõttetumaid − seda eelkõige materiaalses mõttes (vt valdkond: arheoloogide naljad). Sest arheoloogia koos oma õe antropoloogiaga pidavat juhtima seda edetabelit, mis on kuskil koostatud.

Saaremaa päritolu Gerdale on Illuka vallas asuv oletatav muinaskalmistu, kus parajasti oleme, täiesti esimene objekt − käsi saab valgeks. Mida ta objektile tulles lootis?

“Eks ma lootsin midagi leida ka. Vahetu kogemus, seda pole varem olnud ja nüüd saab sukelduda arheoloogia igapäeva. Miks arheoloogia? Kindlasti vahetu, esemeline kogemus. Muidu on kirjatükid ja ideed, aga arheoloogias saad reaalselt katsuda ajalugu, sa näed seda,” räägib neiu.

Saaremaa huvitavatest leidudest teab Gerda muidugi kuulsaid Salme viikingiaegsete laevade ja skelettide leidu ning Maasi linnust.

Anett leiab ka, et materiaalne kontakt ajalooga on oluline ja selle kaudu muistsete inimeste igapäevaelu nägemine.

“Mulle meeldib, et saad ise teha ja ise leida; et on ise võimalik avastada midagi,” räägib Anett. Leidudest, mille juures oleks tahtnud viibida, nimetab Anett samuti Salme leidu ja põnevaid Ruhnu leide: “Mulle meeldiks igal pool käia − nii, kuidas võimalus tuleb.”

Illuka kaevamistele sattusid tüdrukud tänu sellele, et TÜ Facebooki lehel teavitati sellest võimalusest. “Haarasime sellest kinni. Meile öeldi kohe, et niipea kui võimalus avaneb, tuleb sellest kinni haarata, sest nii saab kogemusi, nii õpid inimesi (loe: arheolooge) tundma ja näed, kuidas teised töötavad,” seletab Gerda.

Veidi staažikam on Argo Selin, kes on II aasta arheoloogiatudeng. “Kui ajalugu on puhtalt vaid kirjatükkide uurimine, siis mulle meeldib ka materiaalne osa sellest. Paelub kõik see, mida on tänapäeva tehnikat arvestades võimalik laboris teha, 3D kaevandid jm,” räägib noormees, miks just arheoloogia.

Talle on see Illuka valla objekt juba viies, kus ta saab sõrmed mullaseks teha. Päris Indiana Jones valmis!

Surma arheoloogia

Põnev tegelane, kellega Põhjarannik kaevamistel kohtub, on kahtlemata Anu Kivirüüt. Anu on TÜ arheoloogia doktorant ja tänavuse aasta mai lõpust ka muinsuskaitse Lääne-Virumaa vaneminspektor.

Teda võiks kutsuda hüüdnimega Bones − need, kes näiteks Foxi kanalilt vaatavad seriaali “Kondid”, saavad aru. Selles kohtuantropoloogiateemalises humoorikas telesarjas on üks tegelane dr Temperance Brennan, kelle hüüdnimi on Kondid. Anu on nimelt üks osteolooge Eestis ja selle ameti esindajaid võib meil ühe käe sõrmedel kokku lugeda.

“Osteoloogia juurde jõudsin osaliselt kogemata. Kui teadsin ühel hetkel, et tahan arheoloogiat õppida, pidin leidma, mis täpselt on arheoloogias see, mida tahan teha. Olin kuulnud, et osteoloogia on arheoloogias olemas, aga Eestis seda õppida ei saa − mõtlesin, et lükkan selle kaugemasse tulevikku. Kuid siis tuli mu bakalaureusetöö juhendaja just seda Leedust õppimast ja mul soovitati end tema külge haakida. Nii hakkasin juba bakalaureuseõppe ajal luid õppima. Ja kui leidsin, et mulle meeldivad need pisemad tükikesed rohkem, keskendusin põlenud luudele,” räägib Anu oma erialast, mis − olgem ausad − võib esmalt, eriti hingede aja eelõhtul, veidi morbiidne tunduda.

Arheoloogia mõistes rakendataksegi luuteadust peamiselt siis, kui on välja tulnud mõni kalmistu ja tekib uurimisküsimus − kas migratsiooni, tervise või selle kohta, kes on kalmistule maetud.

“Selleks, et midagi teada saada, on vaja osteoloogi, kes määrab vanuse, soo ning võimaluse korral ka haigused, mida maetud on põdenud. Samuti saab võtta luudest proove isotoopväärtuste kohta, et vaadata inimeste migratsiooni − kas tegu on kohalikega või on nad kunagi hiljem sisse tulnud. Kui on palju raha, võib kasutada ka DNAd ja vaadata, kas on võimalik panna kokku sugulasi − st selgitada, kas kohalikud inimesed on muinasaegsetesse kalmetesse maetute järeltulijad,” seletab Anu.

Kondid kutsuvad

Anu alustas Tartu ülikoolis bakalaureuseõppes, magistrantuuris oli ta samuti Tartus, aga vahepeal käis end aasta otsa täiendamas Inglismaal Sheffieldi ülikoolis. Sheffieldis osales ta aastasel magistrikursusel, kus õpetatakse surma arheoloogiat ja osteoloogiat.

“Aasta otsa: luud, lihased ja kõikvõimalikud märgid, mis luude peal neist lihastest ja pehmetest kudedest võiksid olla. Sinna juurde õppisime eri maade matmiskombestikku ja lahendasime praktilisi ülesandeid,” võtab Anu kokku.

Kuidas on morbiidsusega? “Sellega harjub. Võib-olla alguses oli veider istuda keldris − millegipärast pakutakse arheoloogidele alati keldriruume. Istudki keldris hoidlas, ümberringi on sadu inimesi, kellest keegi enam ei ela. Aga mind pole keegi kiusama tulnud, pole olnud tunnet, et midagi oleks imelikku. Teema nagu iga teinegi: mõni uurib esemeid, mõni… Esimene küsimus on tavaliselt, kas magada ikka saan − saan jah, pole probleemi!” naerab Anu.

Õppimise käigus pidi lahkama ka värskemaid laipu, aga noor naine lisab, et arheoloogi töös ei tule eriti ette pehmeid kudesid − kui just ei leia rabalaipu. Ainuke, mis võib ebameeldivalt inimest meenutada, on juuksed. Või mõne metalleseme all võib olla säilinud ka nahk, aga seegi on muutunud pärgamendilaadseks.

“Professionaalsed kraavikaevajad”

Nagu öeldud, pole luudega tegelejaid Eesti arheoloogias palju. Anu ja tema bakalaureusetöö juhendaja Martin Malve. Malve õpetas Anu välja ja nüüd on TÜs veel tudengeid, kes luudega tegelevad. Tallinnas on samuti paar inimest, kes on sellega tegelnud, üks on küll pensionil, teine tegutseb ja lõpetab doktoritööd. Kokku on seega inimesi, kes on võimelised luid põhjalikumalt uurima, viie ringis.

Samas on Eestis arheolooge üldse koos tudengitega kokku sadakond: osa on rohkem kabinetis ja osa on väliarheoloogid, lisaks toetavad jõud, nt tehnikud, konservaatorid.

Kontidest rääkides võivad Euroopas ringi käinud eestlastele meenuda katoliiklikud maad, kus mitmel pool on luud asetatud luukambritesse, kus neist on ehitatud vahel lausa seinad. Kui meie kirikuis näeb konte vaid krutsifiksi alusel võitu surma üle sümboliseerimas, siis katoliiklikes maades võib paljudes pühakodades näha ka pühakukonte, mis kulla ja karraga on välja pandud. Erakordselt morbiidne – mõne arust.

Anu on lõpetanud prantsuse lütseumi ja sealne koolijuht Lauri Leesi on naljaga pooleks öelnud, et tema koolist kaevureid ei tule, aga… Kord olid Nooska linnamäel arheoloogilised kaevamised ja seal said kaevamistel kokku suisa kolm lütseumi vilistlast. Vaat sulle siis, et “kaevureid ei tule”. “Labidad on meil käes ja oleme põhimõtteliselt professionaalsed kraavikaevajad. Sel hetkel tõdesimegi, et oleme siin kolmekesi ja kõik on paberitega kaevurid,” muigab Anu.

Detektoristi leid

Põhjaranniku lugejaile räägib muinsuskaitse arheoloogia vaneminspektor Nele Kangert, mida me nimetatud põllult üldse otsisime.

Kuu aega tagasi helistas loaga detektorist Pavel Malm ja andis teada, et sellel maastikul on välja tulnud mõned leiud, samuti oli ta sattunud luudele. Et ilmselt on kalmega tegemist. Nii pidi muinsuskaitse tulema kohapeale teadet kontrollima. Kui tehti ühes teises paigas välitöid, külastas Anu koos oma Ida-Viru ametivenna Kalle Merilaiga ka seda objekti ning kaevati esimene proovisurf. Sealt tulid välja luustikud − kirstumatus − ja ka mitu esemelist leidu.

Kõnealuse päeva eesmärk on selgeks saada, mis objektiga täpsemalt on tegemist ja millised on tema piirid. “Meie huvi pole põhjalikke teaduskaevamisi läbi viia, vaid eelkõige muistise olemus välja selgitada ja piirid kindlaks teha, et see siis ka kaitse alla võtta. Tänane päev on näidanud, et tegemist on arvatavasti nii põletusmatuste kui laibamatustega. Meil on abiks TÜ tudengid, kellel on praktika ja kogemuse mõttes hea näha tööprotsessi ja kes on ka abikäed kaevamisel,” räägib Nele.

Objekti näol on tegu muinasaja lõpuperioodiga (laias laastus XI-XII sajand), kuid siin on ka hilisemad kirstumatused. “Siin on olnud ka asustus ja osa leide läheb hilisemasse perioodi. Matuste ümbrusest on tulnud ka esemeid, mis ilmselt olid matusepanused. Kui Anu eelmisel korral proovisurfi tegi, tuli matuste lähistelt välja kaheteralise mõõga teramik. Kui kõik andmed kokku võtta, leiud ükshaaval üle vaadata ja kaardile panna, oleme selle info põhjal juba targemad. Ilmselt on siin tegu olnud nii külakalmega kui muinasaegsete matustega. Külakalme on hilisem, arvatavasti vahemikust 13.-18. sajand räägib Nele.

Päeva lõpuks võib raporteerida, et vähemalt Anettil ja Gerdal läks see asja ette, sest nad leidsid oma elu esimese pealuu. See on nagu “Hamletis” − sümbol. Vaatad seda (Yoricku) kolpa ja saad aru, mis on elu mõte. Või ei ole.