Kuidas tabada küttepuuvargaid?

27. oktoober 2015 TIIA LINNARD
Eestis esimesena lastekrimkasid kirjutama hakanud Mika Keränenilt ilmus neil päevil sarja seitsmes raamat − "Küttepuuvargad", eelmisel aastal nägi ilmavalgust "Kuldne Lurich".

Eestis esimesena lastekrimkasid kirjutama hakanud Mika Keränenilt ilmus neil päevil sarja seitsmes raamat − “Küttepuuvargad”, eelmisel aastal nägi ilmavalgust “Kuldne Lurich”.

Just sellise tempoga Mika Keränen oma lastekrimkade sarja kirjutab: aasta ja raamat, aasta ja raamat, aasta ja raamat… Nii et hakake varakult oma lapse toas raamaturiiulit pikemaks venitama!

 

Kirjanikega on alati huvitav kohtumas käia.

Saab teada igasuguseid asju.

Näiteks seda, kuidas tabada küttepuuvargaid.

Ja siis jääd ootama

Küttepuude vargaid saab tabada nii, et puurid halu sisse augu, täidad selle püssirohuga ja paned punni ette.

Ja siis jääd ootama.

Millises naabermajas plahvatus käib.

Ausõna, mina ei mõelnud seda ise välja!

Mika Keränen õpetas! Kõik, kes viibisid Illukal korraldatud hõimupäeval, on tunnistajateks.

Keränenil ilmus neil päevil oma lastekrimkade sarjas seitsmes raamat − “Küttepuuvargad”. Seal ta küttepuude varga lõksust kirjutada ei saanud, sest mine neid lapsi tea, teevad veel järele.

Ta ei saanud ka “Vanas roosas majas” kirjutada, et lapsed ronisid kahekorruselise puukuuri katusel. Õigemini ta küll kirjutas, aga enne trükkiminekut parandas ära, sest mine neid lapsi tea, teevad veel järele, ja kui neist keegi katuselt alla potsatab, on Keränen süüdi.

Nii ronivadki lapsed “Vanas roosas majas” ühekorruselise puukuuri katusel, Keräneni julgeoleku huvides.

Sada grammi punast, sada valget

Helsingis sündinud Keräneni eestikeelne elu algas Tartus, kus erinevalt Tallinnast soome keelt suurt ei räägitud.

Tartus ju ei näinud nõukaajal Soome televisiooni. “Jumal tänatud, et Soome televisiooni polnud igal pool näha,” ütleb Keränen. “Muidu ma ilmselt ei räägikski eesti keelt.”

Kui nälg peale tuli, pidi Keränen Tartus Miša baaris eesti keeles küsima: “Palun sada grammi valget ja sada grammi punast salatit!”

Nälg pole seega mitte ainult parim kokk, vaid ka parim keeleõpetaja!

Nüüd räägib Keränen eesti keelt nagu kulda. Pole ka ime, sest ta on seda keelt Tartu ülikoolis õppinud.

Eesti filoloogist lastekirjaniku kõrv läheb huviga kikki, kui ta kuuleb mõnda eestikeelset sõna, mida ta ei tea.

Enamasti kuuleb neid vanainimestega rääkides, need on vanad, murdesõnad.

Keränenile meeldib eesti keel ja meeldivad need vanad, murdesõnad.

Keränenile meeldivad ka need jutud, mida vanad inimesed neid vanu, murdesõnasid kasutades räägivad.

Neid saab ju raamatus ära kasutada! Näiteks lugu sellest, kuidas vanasti oli koolides puuküte ning lapsevanemad käisid metsas puid langetamas, et klassiruumid soojaks saaksid. Ka lastel on lugedes huvitav − justkui hüpata üle põlvkonna, saades teada, kuidas vanasti oli ja kuidas vanasti räägiti.

Neid küttepuude jutte kuulis Keränen enne “Küttepuuvaraste” kirjutamist mõnuga, tehes sama põhjalikku eeltööd nagu täiskasvanutele krimkade kirjutamisega kuulsaks saanud inglise proua Agatha Christie.

Aru ma ei saa, miks Keräneni üldse Lindgreniga võrreldakse ja mitte Christie’ga. Keränen ongi ju laste Christie!

Kuigi võrdlust Lindgreniga saab võtta vaid kui komplimenti, Keränenile see ei meeldi.

“Väga igav”

Saanud teada, et teda võrreldakse Lindgreniga, hakkas Keränen suure hirmuga Lindgrenit lugema − tema raamatusarja “Meisterdetektiiv Blomkvisti”.

Uskumatu, aga nii see tõesti on, et Keränen polnud lapsena Lindgrenit lugenud! Ta võttis maailma tuntud lastekirjaniku raamatu kätte alles täiskasvanuna, kui oli ise juba kaks raamatut kirjutanud!

Ja mis te arvate, kas ta luges selle läbi? Ei lugenud, sest see ei tundunud talle huvitav! Ta jättis pooleli, nentides rahulolevalt, et Lindgreniga pole tal küll midagi sarnast.

On veel üks raamat, mille lugemine jäi Keränenil pooleli − sinna 38. või 40. leheküljele, samal ajal kui eesti lapsed selle kohustuslikus korras läbi lugesid.

See on soome kirjaniku Aleksis Kivi “Seitse venda”. “Ma olen mitu korda proovinud lugeda, väga igav. Võib-olla on tõlge parem kui originaal,” pakub ta välja, ise muiates. “Tuglase tõlge ikkagi.”

Mida siis Keränen väiksena üldse luges?

Koomikseid!

Koomiksikogu “Piilupart Donald” oli see raamat, mille seltsis Keränen lugema õppis. Nii et ärge muretsege, kui teie laps loeb hea meelega vaid koomikseid: tal on kõik eeldused saada edukaks lastekirjanikuks!

Või siis hokimängijaks, sest Keräneni sõnul on Soomes hokitreenerid sellega hädas, et mängijad ei viitsi lennukis peale koomiksite midagi lugeda. “Aga kui kirjanikud ei kirjuta midagi põnevamat kui “Piilupart Donald”, mis siis teha? Kole lugu!” ütleb Keränen, kelle sõnul oli see tema lapsepõlves täiesti tavaline lugu,  et lugema õpetasid koomiksid.

Haruldane elukutse

Keränen oli Eestis esimene, kes hakkas kirjutama lastekrimkasid.

Nüüd on neid teisigi, näiteks keeleinspektsiooni peadirektor Ilmar Tomusk.

Keränen naerab: “Tomusk ahvib mind!”

Ahvib?

“Jaa, aga las ta ahvib, mul on väga hea meel: kirjutage teie ka lastekrimkasid, sest mida rohkem on lastel lugeda toredaid seikluslikke lugusid, seda parem on!”

Keränen ja Tomusk on tegelikult väga suured sõbrad.

Nagu ka Keränen ja Contra.

Keränen ja Contra on elukutselised kirjanikud. Keränen nii ütlebki: “Ja elukutse on mul ka − kirjanik. See on Eestis väga haruldane elukutse, sest neid kirjanikke on vähe, kes elatuvadki ära vaid kirjutamisest. Mina, Contra, Heinsaar ja mõned veel.”

Aga Kivirähk?

“Kivirähk on samuti minu hea sõber, aga tema teeb peale raamatute kirjutamise palju muud. Teeb raadiosaateid ja kirjutab lehes.”

Kes ei kuulu Keräneni lastekrimkade sihtgruppi ja kel pole kodus ka sinna kuuluvat last võtta, sellel soovitan lugeda Keräneni “Minu Supilinna”.

Ma hakkasin eile lugema, olen 38. või siiski juba 40. leheküljel ega plaani pooleli jätta.

Huvitav on!