Dmitri Pastuhhovile on näitlemisoskus hommikusaadet tehes abiks

18. oktoober 2015 IRINA KIVISELG
Dmitri Pastuhhovile meeldib endale keerulisi ülesandeid seada ning üha uusi eesmärke saavutada.

Dmitri Pastuhhovile meeldib endale keerulisi ülesandeid seada ning üha uusi eesmärke saavutada.

Juba kaks nädalat tegutseb Eestis uus venekeelne telekanal ETV+. Üks hommikuprogrammi “Kohv+” saatejuhtidest on paljudele idavirulastele ilmselt tuttav − ­tegemist on meie kandist pärit noormehe, narvalase Dmitri Pastuhhoviga. Ta on kõigest 24aastane, kuid juba jõudnud end proovile panna näitleja ja režissöörina, loonud Jõhvis noorteteatri Post Scriptum ning lõpetanud Tallinna ülikooli, töötades paralleelselt Raadio 4 uudistetoimetuses. Nüüd aga, pärast tiheda konkursisõela läbimist, on temast saanud uue telekanali saatejuht. 

 

Seitse aastat tagasi kohtusime sinuga Post Scriptumis. Sa suutsid paljud noored teatrikunstist huvituma panna ning sinu lavastusi tunnustati paljudel konkurssidel, sind kutsuti monoetendusega “Hullumeelse märkmed” osalema Gogoli juubeli tähistamisel Peterburis ülevenemaalises Puškini muuseumis. Nagu ma mäletan, unistasid sa teatrikooli astumisest. Tundus, et sinu karjäär on ära otsustatud, ja siis järsku selline pööre. Miks?

Ma astusin Moskva Štšukini-nimelisse teatriinstituuti ning ma küll õppisin seal, kuid ei lõpetanud seda. Põhjus on banaalne: ­kuna ma olen Eesti kodanik, siis tuli mul nagu kõikidel teistelgi välismaalastel õpingute eest maksta. Moskvas elamine on samuti väga kallis. Lühidalt öeldes saabus ükskord hetk, mil ma otsustasin koju naasta ning oma edasiste plaanide üle tõsiselt järele mõelda.

Ja otsustasid ajakirjanikuks hakata?

Mitte kohe. Ma mõistsin, et kõigepealt tuleb kõrgharidus omandada. Tutvusin Eesti ülikoolide nimekirjaga ning Tallinna ülikooli ajakirjanduse eriala köitis mind eelkõige sellega, et minu meelest on see üsna lähedane näitleja elukutsega: ­sa teed midagi tähtsat, suhtled pidevalt inimestega, räägid sellest, mis toimub, ning hoiad inimesi sündmustega kursis. Ning loovuselgi on seal oma koht. Nii et valik oli ilmne.

Kas õppida oli raske?

Ma ei ütleks, et raske, pigem huvitav. Juba alates teisest kursusest asusin Raadio 4 oma erialal tööle, ühendades õpinguid tööga. Kuid pean tõdema, inimese võib ju joonistama õpetada, kuid see ei tähenda veel seda, et temast saab kunstnik; talle võib noodid ja pillimängu selgeks õpetada, kuid ega temast sellepärast veel muusik saa. Nii ka siin: ­sa võid õppida vigadeta kirjutama, kuid sinust ei pruugi seepärast veel ajakirjanik saada. Minu meelest on selleks tarvis midagi rohkemat ning näiteks minule on praktika andnud palju rohkem kui õpingud. Ehkki muidugi põhialused ja teadmised, mille ma ülikoolist sain − milleks sa midagi teed, miks ja kuidas midagi hästi teha jne −, on kahtlemata väga olulised ning ma olen nende eest väga tänulik oma õppejõududele, eriti Vitali Belobrovtsevile.

Kuid armastad teatrit ju ikka endiselt. Milline on sinu kokkupuude teatriga praegu?

Nüüd olen teatriga seotud vaid vaatajana. Kuid minu näitlejakogemus ja teatris veedetud aastatega saadud praktika ning omandatud vilumused ja oskused on mulle praegu abiks minu igapäevases töös. Ma arvan, et kui mul seda kogemust poleks, siis oleks mul praegu saatejuhina otse eetris palju raskem toime tulla.

Paljud lugejad tahavad kindlasti teada, kuidas­ õnnestus noorel ajakirjanikul nii vastutusrikas töö saada. Kas tegemist oli õnneliku juhusega?

Viidi läbi casting ning konkurss oli väga suur. Osaleda tahtsin ma niikuinii, kuid mulle saadeti veel ka osalemiskutse. Casting oli väga tihe − toimus mitu vooru −, peaaegu nagu teatrikooli sisseastumiskatsetel.

Ajakirjandusse tulles tahtsin ma kõike proovida. Kirjutasin natuke, õnnestus ära käia raadioeetris, aga kui avanes tele-eetri võimalus, siis otsustasin seda ära kasutada − miks ka mitte? See on eelkõige hea võimalus oma erialal edasi areneda. Muidugi on selles, et ma siia sattusin, oma osa ka vedamisel ja kokkusattumusel − sellel, et uut telekanalit just praegu tegema hakati. Kuid ma olen kindel − ja ma olen seda alati Jõhvis ka oma õpilastele rääkinud −, et ainult vedamisest ja isegi andest ei piisa. Annet võib sul ju olla, kuid millegi saavutamiseks tuleb ka jõupingutusi teha. Ja mina pingutan alati.

Mida sa oma uuelt töölt ootasid?

Kas saab üldse oodata midagi sellest, mida meie riigis seni peaaegu et olemaski ei olnud? Pigem oli mul väga põnev. Kuid isiklik ettekujutus asjast oli mul kahtlemata olemas ja on ka praegu.

Kas sa oled ainult saatejuht või osaled ka saatematerjalide ettevalmistamises?

Hommikuprogramm on väga ajamahukas − poolteist tundi otse eetrit iga päev − ning me kulutame koos teise saatejuhi Jelena Solomina ja kogu saatetiimiga palju aega selleks, et saade tuleks huvitav. Vahel on see päris raske, kuid tänu raskuste ületamisele on lõpptulemus kvaliteetne ja huvitav, nii et mingid raskused meid ei hirmuta. Muidugi osaleme me koos Jelenaga ka saatematerjalide ettevalmistamises, kuid peale minu ja Jelena teevad saadet veel viiest inimesest koosnev meeskond ning kaks rubriikide autorit: Vitali Vesterinen ja Tatjana Lavrova. See, mida vaataja igal hommikul eetris näeb, on meie suure ja sõbraliku kollektiivi töö vili.

Kas sinu arvates peaksid venekeelsele auditooriumile suunatud saated millegi poolest erinema eesti vaatajatele mõeldud saadetest? Räägitakse ju, et venelaste ja eestlaste huvid erinevad suuresti.

Meie ülesanne on teha saadet inimestele, kes elavad Eestis, ning inimestest, kes elavad Eestis. Näidata vaatajaile, mis meie riigis toimub ning millised inimesed siin elavad. Muidugi võtame me arvesse seda, mis võiks eelkõige meie vaatajaile huvi pakkuda, kuid ma ei usu, et eestlased ja venelased näiteks maksude ja kütuse hindade tõstmisesse või miinimumpalga küsimusse kuidagi eri moodi suhtuvad. Ma ei arva, et me üksteisest nii väga erineme. Me kõik elame Eestis ning suuri erinevusi meie vahel ei tohiks olla. Telekanal ETV+ loodigi selleks, et vene keelt kõnelevad inimesed saaksid muu hulgas osa ka eesti kultuuriruumist. Me peame üksteisest aru saama.

Kes valib saate teemad?

Meie ise. Ja teravaid teemasid me ei väldi, näiteks kahe nädala jooksul oleme juba mitu korda rääkinud pagulastest, vene koolist, riigieelarvest ja Süüria kodusõjast.

Mis sulle su uue töö juures alguses kõige raskem tundus?

See, et otse eetris ei saa kordusvõtteid teha ning saatejuht peab ladusalt rääkima, kuid teksti ei saa varem valmis kirjutada. Väga palju tuleb improviseerida, sest kunagi ei tea, kuidas su vestluskaaslane ühele või teisele asjale reageerida võib. Me peame oskama igasugustest olukordadest välja tulla ning mõtlemisaega ei ole meil peaaegu üldse.

Samuti see, et olen pidanud hommikuprogrammi tõttu oma päevarežiimi muutma. Kui raadios olin eetris kolmel eri ajal − hommikul, päeval ja õhtul −, siis nüüd tuleb mul igal hommikul vara tõusta. Juba kell pool kuus hommikul pean ma “täies hiilguses” tööl olema. Seepärast tuleb ka magama minna varakult. Esialgu on see veel harjumatu, kuid usun, et ajapikku harjun sellega ära ning siis ei tule enam kolme äratuskella hommikuks helisema panna…

Mis sulle selle töö juures kõige suuremat huvi pakub?

Raadios on vaid üks väljendusvahend ­− hääl −, trükiajakirjanduses on tähtsad sõnad ja fraasid, televisioonis aga inimene nii kuuleb kui ka näeb ning märkab kõiki kõneleja reaktsioone. Teles on kõik teisiti ning see ongi kõige huvitavam: arutada aktuaalseid ja huvipakkuvaid teemasid ning mõjutada meediamaastikku.

Parima osa minu tööst moodustavad saatemeeskond, toimetajad ning muidugi kaassaatejuht. Jelena Solomina on professionaal ning vastutulelik partner. Ta on alati valmis toetama ja nõu andma ning ta oskab ja tahab tööd teha. Minu arust on Jelena kõige parem kaassaatejuht.

Kas sa oled ambitsioonikas inimene?

Pigem sihikindel. Mulle meeldib uusi kõrgusi vallutada ning seada endale üha keerulisemaid ülesandeid. Mulle tundub, et vaid nii võib end täiustada ja midagi uut saavutada.

Kas oled endale juba uued eesmärgid seadnud?

Eesmärkidest räägiksin pigem siis, kui need on saavutatud. Plaane on alati, lähiajal on kõige tähtsam­ teha kvaliteetset ja huvitavat saadet.

Kindlasti on sind tänaval juba ära tundma hakatud. Kas kuulsaks saamine on sind kuidagi muutnud?

Me teeme oma saateid televaatajate jaoks, mitte selle pärast, et nad meid tänaval ära tuntaks. Aga kuna meid hindavad eelkõige vaatajad, siis on mulle väga oluline, mida inimesed räägivad. Muidugi tuntakse ekraanilt tuttavat inimest tänaval ära. Ükskord poes astus minu juurde üks eakas paar ning tänas mind saate eest. Ma kohmetusin, kuid samas oli see väga meeldiv. Ent ütlen täiesti siiralt, et kuulsus pole mulle mitte kunagi − ei näitleja ega ka ajakirjanikuna − olnud eesmärk omaette.

Praegu ei õnnestu sul Narvas vist eriti tihti käia?

Vastupidi, olen seal lausa iga päev: meie stuudio külalistoa aknal on kujutatud Narva linnust, nii et virtuaalselt olen ma kogu aeg Narvas. Aga kui tõsiselt rääkida, siis muidugi käin ma seal, sest seal elab mu pere: vanemad, vanaema ja vanaisa. Külastan neid igal võimalusel.

Kuidas sa puhkad?

Kui sa pead iga päev kell viis hommikul tõusma ning sellest ei ole veel harjumus saanud, siis on kõige parem puhkus uni. Muidu aga sport, mõni hea raamat või huvitav film ning suhtlemine sõpradega.