Tööstusparkide buum

18. oktoober 2015 

Ida-Virumaa tööstusparkidest on viimastel aastatel nii palju räägitud, et tavalisel uudiste jälgijal on keeruline järge pidada, kui palju ettevõtteid ja inimesi neis reaalselt tegutseb ning kui palju on siiani veel unistuste või arvutigraafikute teoste staadiumis.

Arvud esialgu väga palju optimismi ei sisenda. Kui 2009. aastal loodi sihtasutus Ida-Virumaa Tööstusalade Arendus, seadis tollane majandusminister Juhan Parts eesmärgi, et neil aladel peaks kümne aasta pärast olema 4400 töökohta. Kuus aastat hiljem on tekkinud esimesed tegutsevad ettevõtted vaid Narva tööstusparki, kus käib leiba teenimas ligikaudu 250 inimest. Ehk teisisõnu on plaanist täidetud veidi üle viie protsendi.

Ent andkem aega atra seada, neli aastat on veel aega ja eestvedajad kinnitavad, et pole kaugel aeg, mil ettevõtted tekivad ka Jõhvi, Kohtla-Järve ja Kiviõli tööstusparki. Nüüd on lisaks ka Eesti Energial plaanis elektrijaamade kõrvale mõned tööstuspargid luua. Olginas asuva tööstuspargi näol on olemas aga  ka ettevaatlikuks tegev näide: taristu rajamisele vaatamata ei ole sinna nelja aastaga kliente õnnestunud saada.

Tuleb mõista, et pingutustest hoolimata ei ole investorite leidmine sugugi sama lihtne nagu heal seeneaastal metsas kuuseriisikate ja haavapuravike noppimine. Sellel, miks üks äri kolib oma tootmisettevõtted või laod just siia, peavad olema väga tugevad argumendid. Ja ka nende olemasolu ei garanteeri veel midagi, sest määravad on ka ümbritsev majandus- ja poliitiline kliima ning veel kümned tähtsad tegurid, mida siit on peaaegu võimatu mõjutada.

Samas kui osagi neist seemnetest, mis tööstusparkide arendamisega mulda külvatakse, vilja hakkab kandma, siis tasub see vaeva ja kulutused ning vahepealsed ikaldused on vältimatud. Tuleb tõdeda, et ega väga palju muid ja paremaid viise, kuidas riik saaks toetada Ida-Virumaal uute töökohtade teket, polegi.