Vene-Eesti koostööfilm õpetab meid mereelukatega suhtlema

13. oktoober 2015 TEET KORSTEN
Filmi produtsent Ilja Medovõi.

Filmi produtsent Ilja Medovõi.

Septembri alguses lõppesid Narva-Jõesuus režissöör Anton Bilžo esimese täispika filmi “Kala-kala” võtted, aga üpris võtete alguses kohtus Põhjarannik filmi režissööri Anton Bilžo ja Vene poole produtsendi Ilja Medovõiga.

 

Kohtumine leidis aset Narva-Jõesuu hotellis Liivarand, mis äsja pääses üle meediakünnise tänu omanike heldusele pakkuda oma ajalooga maja pagulaste tarvis varjupaigaks.

Narva-Jõesuu film

Istudes merelindude prääksatuste saatel Liivaranna rõdul, kust avaneb uhke vaade Narva-Jõesuu männisele maastikule, koorub vestlusest noore režissööri ja produtsendiga välja põnev lugu, kuidas Vene tuntuma karikaturisti Andrei Bilžo poeg Anton kirjutas stsenaariumi oma esimesele täispikale filmile, mis ongi mõeldud Narva-Jõesuu jaoks.

Igatepidi filmiajalugu! Kui Grigori Kozintsev väntas 1969. aastal Narva-Jõesuus “Kuningas Leari”, mis on kuulsamaid Eestis tehtud filme üldse (ei võistle siiski Andrei Tarkovski “Stalkeriga”), siis selle Narva-Jõesuu päritolu teavad vaid filmifriigid. Aga filmi “Kala-kala” on kuurortlinnake kohe päriselt sisse kirjutatud.

Veel on filmi sünnis “süüdi” tollane linnapea Andres Noormägi, kes kolm aastat tagasi vihjas Antonile, et tore oleks, kui tehtaks film Narva-Jõesuust.

Anton Bilžo räägib, kuidas on lapsepõlvest seotud Eestiga, sest puhkas koos vanaemaga igal suvel Võsul. “Hiljem abiellusin ja naisel on Narva-Jõesuus suvekodu −nii on ka täiskasvanuelus Eesti väga oluline. Mul oli mitu stsenaariumi, aga üks oli välja mõeldud siin, Narva-Jõesuus − just “Kala-kala” −, ja adusin, et siin tuleb see ka üles võtta. Kujutasin ette kõiki paiku ja objekte ning sain aru, et tegevus toimub seal, seal ja seal. Et mu esimene film [“täispikk film”, sest Bilžol on ette näidata mitu lühifilmi toim.] võetakse just siin üles, tundub saatus,” räägib Anton.

Ligi kahemeetrine, eksootilise soengu ja käevõrudega produtsent Ilja Medovõi lisab, et Moskvas on raske inimesi motiveerida töötama tasuta või väikse raha eest −sestap on seal väikse-eelarvelist filmi raske üles võtta.

“Siin on enamik inimesi, kellega koostööd teeme, väga abivalmid, kõik on motiveeritud, kõigil on huvitav protsessis osaleda. Moskva on sõubisnisega ära hellitatud ja seal oleks raske üllatada ning sellest tulenevalt ka kaasata oluliselt keerulisem,” räägib Ilja.

Temal on Eestiga veel suurem side kui Antonil. “Tahtsime sõita kuskile soojemasse paika ja lõpptulemusena oleme Eestis,” räägib mees, kes on õppinud Moskvas võõrkeeli ja USAs ärijuhtimist ning kes sai hiljuti Iisraeli passi, millega on maailm rohkem avatud.

Femme fatale

“Kliima võiks olla parem, aga kõik ülejäänu on Eestis hea. Venemaa on ettearvamatu ja elu Venemaal on ettearvamatu − igav ei hakka! Vahest see motiveerib saavutustele kunstis, mida muidu ei tehtaks,” räägib Ilja ning lepime kokku, et Venemaa praegust siseelu ei lahka, sest filmi tootjad loodavad oma lapsukesele ka seal soodsat levi.

Ilm on oluline ka “Kala-kala” võtetel, sest osalised peavad pool aega veetma vees ja ega see tore ole, kui suvi on nagu sitt suusailm. “Päevasel ajal on üks asi, aga eile filmisime koidikul − näitlejad pidid suplema ning kui õues on viis kraadi sooja ja vesi on 10-12 kraadi, siis muidugi on väga külm. Saab töötada vaid tahtejõu najal. Näitlejad pidid olema paljalt, me ei saanud kasutada hüdrokostüüme, mida mõnel juhul saame riiete alla peita. Püüame neid igati kaitsta: on telgid, küttekehad, alkohol. Seni pole inimesed välja mõelnud, kuidas külmas vees oleks soe. Merd soojendada me kahjuks ei saa. Näitlejad on harjunud kunsti nimel ohvreid tooma ja me oleme neile selle eest väga tänulikud,” seletab Ilja.

Filmi sünopsis kõlab, et “Kala-kala” räägib väiksest inimesest, kes sukeldub hävitava kire sügavikku. “Roman on mitmenda põlve korrektor Peterburist, kes sõidab Eesti kuurortlinnakesse Narva-Jõesuusse, et pühenduda vaikuses oma elu olulisimale tööle − entsüklopeedia “Balti mere kalad” korrektuurile. Kord ujudes hakkab Roman uppuma ja kaunis neiu Helena päästab ta. Sellest hetkest kaotab mees rahu ja unustab kõik muu.”

Ehkki Bilžo ei taha nimetada ühtegi filmi, millega tema “pääsuke” võiks sarnaneda, nimetab ta ühe eeskujuna siiski Vladimir Tšebotarjovi  ja Gennadi Kazanski 1961. aastal valminud Nõukogude ulmefilmi “Amfiibinimene”, mis oli omal ajal ülipopulaarne − kogus aastaga 65,5 miljonit vaatajat. “See film on “Kala-kala” tehes kuskil teadvuse piiril olemas.”

Kes on “Amfiibinimest” kinos näinud, ei unusta selle mererohelist esteetikat. Mehed tunnistavad, et ühel hetkel mõtlesid nad “Amfiibinimesest” ka muusikatsitaate kasutada, aga lõpuks loobusid sellest mõttest.

Näitlejad ka Eestist

Filmis osalevad ka Eesti näitlejad. “Meil olid näiteks Rain Tolgiga võtted juba ära. Tema kehastab paadijaama järelevaatajat, kes laenutab paate. Teises filmis(“Tühirand” – T.K.) oli tal huvitav roll ja mõtlesime, et ta jätkab sama kangelase liini − ta räägib meie filmis, mis temaga pärast juhtus,” ütleb Anton.

Casting’ud toimusid nii Moskvas kui Tallinnas ja Moskvas leitigi peategelased. Helenat kehastav Severija Janušauskaite on tõusev täht Venemaal. Huvitavaks teeb teda režissööri sõnul ka see, et ta on euroopaliku teadvusega ja teistsuguse, vabama suhtumisega oma kehasse. Filmis vaataja adub, et Helena on kohalik − seega eestlane.

Filmitegijad kiidavad Viru filmifondi ja kohalikke, kes kõik on abivalmis. Narva-Jõesuu lehes ilmus kuulutus, et hakatakse filmi tegema ja kohalikel võib sellega kaasneda mõningaid ebamugavusi. “Aga kohalikud suhtuvad väga positiivselt ja aitavad, kuidas saavad. Kohalik politseinik näiteks laenas paadi, mida filmis kasutame,” ütleb Ilja.

Filmis osalevad ka elusad kalad. “Meie ei tea kalandusest midagi ja meile oli üllatus, et merest pole nii lihtne leida elusat kala − poest on seda palju lihtsam osta, kui merest püüda. Selgub, et suvi ei ole õige aeg − ma oleks arvanud vastupidi. Angerjas ja meriahven tuuakse meile võteteks Tallinnast. Nüüd otsime elusat heeringat, mis peab kaadris olema, ja ilmselt saabub see samuti Tallinnast. Logistiline väljakutse,” muigab Ilja.

“Oluline on dialoog eri gruppide vahel: meeste ja naiste, eestlaste ja venelaste, inimeste ja kalade vahel; kogu aeg peab pingutama, et teist poolt mõista. Praeguses maailmas, kus on väga lihtne mitte-mõista, on vaja teha sisemisi pingutusi, et teist kuulda,” võtab Anton oma filmi moraali kokku. Ja loodab, et “Kala-kala” kogub ka tulu − järgmine projekt on juba ootel ja selleks kulub iga sent ära.