Raudmees Hanso julgustab maailma avastama

25. juuli 2011 TEET KORSTEN

Hannes Hanso: "Avastamine ja piiride kompamine on ohtlik. Ükskõik, millise kõrge mäe otsa sa ronid, oled sunnitud mööduma reast külmunud mägironijate laipadest, mis on nii kõrgel ja nii rasketes oludes, et neid ei jaksa alla tuua."


Teadurist maailmarändur Hannes Hanso leiab, et kõikjal varitsevad ohud ei tohiks olla takistuseks kireva maailma tundmaõppimisel ja et meie röövitud jalgratturite saagast peaks kirjutama raamatu(id), hajutamaks tonte ja müüte, mis reisimisega seonduvad.

Enne eelmisi valimisi käis Sotsiaaldemokraatlik Erakond (SDE) teid välja välisministrikandidaadina.

Olin üks kahest kandidaadist – teine oli Katrin Saks. Olin uudise hetkel pikemal jalgrattareisil läbi Lähis-Ida, täpsemalt Jeemenis. Hakkasime just Sanast lahkuma, kus juba olid valitsusevastased meeleavaldused, kui lugesin meilist selle kohta.

Kandidatuur esitati siis tagaselja?

Eks meil oli varem erakonnas sellest juttu, aga avalikustamisest kuulsin küll sel moel.

Kust pärineb teie vastav võimekus?

Olen päris palju elanud Eestist väljas – esmalt Rootsis, siis viibinud kolme aasta jooksul eri riikides teel Eestist Austraaliasse, siis elanud Hiinas ja Suurbritannias. Olen olnud nõunik kaitseministeeriumis rahvusvahelise koostöö alal ja Euroopa Liidu (EL) diplomaatilises teenistuses. Minu akadeemiline taust on välispoliitika, olen sellel alal ka päris palju sõna võtnud. Ju see tundus SDEs piisavalt tugeva taustana.

Milline on Eesti välispoliitika seis?

Algus, Nõukogude aja taust, ei soosinud selle arengut, aga nüüdseks on kompetentsi päris palju. Minu arusaama sellest, milline peaks olema Eesti välispoliitika, on kujundanud ka elu maailma kõige dünaamilisemates, kõige kiirema majanduskasvuga riikides. Kogu meie ressurss on läinud Euroopa suunal, mis on loomulik, sest tahtsime ELi, NATOsse ja eurotsooni.

Nüüd, kui need eesmärgid on saavutatud, peaksime õppima vaatama maailma laiemalt. Kui võitlesime iseseisva riigi püsimise eest, oli loomulik, et suunasime kogu auru välispoliitika ja julgeoleku alale. Täna peaks riik rohkem esindama majandushuve, ettevõtlust, et pakkuda meie ettevõtetele enam logistilist ja teadmistepõhist tuge.

Äsja pandi see võimekus kõige dramaatilisemal moel proovile – seoses seitsme ratturi rööviga Liibanonis.

Kas just terve välispoliitika võimekus, aga minister pühendas sellele palju aega. Välisministeeriumist oli tegelikult kohapeal üks ametnik. Aga et keerulise küsimuse lahendamisel suudeti tööle panna ka teised teenistused – kapo ja teabeamet – ning et asja lahendati koos partnerriikidega, nõudis see palju ressurssi ja rahvusvahelist koordineerimist.

Õnneks lahenes kriis suhteliselt kiiresti ja hästi. Kõik reisile läinud tulid õnnelikult ja ühiselt lennukiga tagasi – püsivate füüsiliste ja psüühiliste vigastusteta. Kuna meie inimesed käivad kõikides maailma nurkades, ei pruugi esimene õppetund jääda viimaseks, aga seda olulisem ta on.

Pärast mainitud juhtumit on meie inimesed isegi rohkem ohus, sest näiteks Liibanoni ajaleht Al-Diyar kirjutas, et eestlaste vabastamise eest maksti 10 miljonit eurot lunaraha.

Kohe kriisi tekkimise järel ütlesin, et lunarahast ei peaks kõnelema. Me ei tea, kas seda maksti või ei makstud, ja me ei saa seda väga pika aja jooksul teada. Loodan, et ei makstud. Ilmselge on, et kui sellised kuulujutud levivad, hakatakse järjekordset gruppi meie turiste vaatama kui võimalikku tuluallikat – dollarimärgid silme ees. Loodan, et kuuldus eestlastest kui kaubaartiklist ei levi.

Liibanon on alates 1990. aastast olnud turistidele turvaline. Aga on rahvaid, kes teenivad regulaarselt sel moel elatist. Somaalias, Mehhikos, Kolumbias on toime pandud tuhandeid pantvangistamisi. On juhtunud ka Euroopas – näiteks Itaalias alles äsja. Tegu on paraku teatud majandusvormiga – eriti ebastabiilsetes riikides – ja ekspertide hinnangul teenib nn pantvangistamisturg aastas pool miljardit dollarit. Samas – vaid 10 protsenti maailmas aset leidvatest pantvangistamistest pannakse toime välismaalaste vastu.

Teid kasutati kogu kriisi jooksul enim eksperdina.

See näitab ka seda, kui vähe meil on Lähis-Ida eksperte.

Kas saite ka ise vastavast vallast selle kriisi jooksul midagi uut teada?

Et rööviti korraga seitse meest, tuli kui välk selgest taevast. Väiksemat gruppi inimesi on röövijail lihtsam ohjata. Üllatusena tuli see, et mehi viidi korduvalt üle Liibanoni-Süüria piiri.

Ikka esineva virisemise ja kriitika kõrval võeti teade jalgratturite vabanemise kohta vastu kui üldrahvalik rõõmusõnum. Suisa võrreldavalt sellega, kui oleksime olümpialt mitu kulda koju toonud.

Eriti praegu on sellised positiivsed teated teretulnud. Elame halbade uudiste ajal, mil majandusvallast ei kuule midagi head, ründavad tsunamid, aatomijaamades on õnnetused ning Somaalias ja Etioopias näljahäda. Arvan, et see oli aasta parim uudis.

Võib vist kindel olla, et sellest loost ilmuvad ka raamatud?

Mina küll kirjutaksin. Osaliselt ka selleks, et inimlikustada reisimist; et tonte ja müüte, mis sellega seonduvad, mõnevõrra hajutada. Mäletame hiljutist Tšiili kaevurite päästmist, mille puhul olid inimesed üle ilma telerite külge kleebitud.

Operatsioon maksis küll miljoneid dollareid, aga mehed toodi maasügavusest välja. Me ei näinud jalgratturite vabastamisprotsessi iga etappi, aga lõppresultaat oli sama – tohutu kergendus ja pidupäev.

Sõbrad Facebookis vaidlevad, kas pääsenuid saab nimetada kangelasteks. Samas on iga inimene, kes maailma avastab ja meie silmaringi laiendab, vähemalt positiivne tegelane.

Alar Sikk oli esimene eestlane, kes vallutas Everesti. Ükskõik, millise kõrge mäe otsa sa ronid, oled sunnitud mööduma reast külmunud mägironijate laipadest, mis on nii kõrgel ja nii rasketes oludes, et neid ei jaksa alla tuua. Statistiline tõenäosus, et mingi protsent Everestile ronijaist hukkub teel, on kõrge, aga sellegipoolest olime kõik väga uhked, kui Sikk sellega hakkama sai, sest meie lipp jõudis maailma kõrgeima mäe tippu.

Avastamine ja piiride kompamine on ohtlik. Kas me peaksime seetõttu loobuma? Isegi tippsport on ääretult ohtlik. Sellegipoolest oleme uhked oma sportlaste üle. Samuti olen ma uhke poiste üle, kes tegid Liibanonis ja Süürias väga vinge reisi. Kahju vaid, et neil vahepeal kehvasti läks.

Töötate teadurina rahvusvahelises kaitseuuringute keskuses. Millega see keskus tegeleb?

Keskust rahastab kaitseministeerium. Tegu on analüüsiva asutusega, mis avalikke allikaid kasutades uurib teatud teemasid ja kuhu on koondunud teatud alade eksperdid. On päris konkreetselt kaitsega seotud küsimusi – operatsioonid Afganistanis, Venemaa armeereformiga seotud teemad. On ka üleminekuriikide küsimused – näiteks Gruusia ja Ukraina, mis on Eestile olulised. Minu töösuund on uus – s.o Hiina ja Kesk-Aasia arengute analüüs.

Peagi külastab meid taas dalai-laama. Kas ametlik Eesti peaks teda vastu võtma?

Kui räägime südametunnistusest ja eetikast, peaks temaga kohtuma. Riikidel on tihti pragmaatilisemad huvid mängus. Hiina ei julge karistada suuri riike, kelle juhid dalai-laamaga kokku saavad. Näiteks Obama just hiljuti kohtus temaga. Hiina veidi kurjustas, aga ei ähvardanud mingite sanktsioonidega. Kui dalai-laamaga on kohtunud väikeste riikide juhid, on tagajärjed olnud üpris valusad. Näiteks Tšehhi, Norra ja Taani suhted Hiinaga on selle läbi kõvasti kannatanud.

Ja kui Norra andis mullu Nobeli rahupreemia Hiinas vangis olevale teisitimõtlejale Liu Xiaobole, kutsus see esile väga valusa Hiina-poolse vastureaktsiooni. Poliitiliselt ei saa me Hiinaga kunagi sõpradeks, sest meil puudub ühine nimetaja. Nii tuleb mõelda, mida see majanduslikus plaanis kaasa toob. Kuna Eesti ekspordist läheb vaid 1 protsent Hiinasse ja meie import on 3 protsenti, on Hiina reaktsioon pigem sümboolne, kui meie riigi juhtkond dalai-laamaga kohtub. Kui mina oleksin välisminister, ma kohtuksin dalai-laamaga.

Jalgratturid, kes Liibanonis rööviti, olid puhkusel. Milline on teie lemmikpuhkamisviis?

Olen enamiku oma viimase aja puhkusi veetnud jalgrattasadulas maailma vägagi keerulistes kohtades. Mõnikord olen jätnud puhkuse välja võtmata ja teinekord võtnud veel puhkuse avansiks ette, et pikemaid jalgrattareise teha.

Teen ka muidu viimasel ajal palju sporti. Nädalalõpud ja tunnid pärast tööd lähevad peamiselt jooksule ja rattasõidule. Ujusime just eelmisel laupäeval sõbraga üle Suure väina. Päris karm katsumus – peaaegu 3 tundi avamereujumist ja lisaks oli vesi üpris külm. Et see ära teha, tuleb ikka treenida.

Oli teil ka mingi kindlustus?

Vend sõitis pisikese mootorpaadiga kaasas. Nii pikka otsa ei uju ära vahepeal joomata – kaotad vedelikku ja energiat. Me küll paati ei katsunud, aga saime paadist pudeli jooki, jõime selle lainete vahel loksudes ära ja ujusime edasi. 21. augustil püüan teha läbi täis Ironmani võistluse, mille läbisin ka 2008. aastal.

Seega võib öelda, et olete kui James Bond?

(Naerab.) See Raudmees on päris karm asi. 3,8 kilomeetrit ujumist, 180 kilomeetrit jalgrattasõitu ja siis lõpetuseks täismaraton joostes. James Bond ma ei ole – mulle meeldib ka rahulikult sõpradega õlut juua. Aga sporti peab ka tegema. Minu jaoks peab olema väljakutse – mitte ainult karjääri mõttes, vaid ka füüsilises plaanis. Enesetunne on hea, kui vorm on hea.

Mis sundis teid omal ajal poolmetsikul moel Austraaliasse minema?

Retk kestis kokku kolm aastat. Võtsin seljakoti selga ning osaliselt hääletades, osaliselt busside ja rongidega liikusin edasi. Lhasas, Tiibetis ostsin jalgratta ja sõitsin sellega Hongkongi. Ja muidugi pidi Filipiinidele ja Austraaliasse lendama, sest meri on ees. Kui olin 1990. aastatel Tartus ülikoolis, hakkasid sinna jõudma esimesed välismaalased. Mäletan kohtumist ühe Eesti päritolu Austraalia tüdruku ja tema poiss-sõbraga. Nad olid just tulnud Indiast ja rääkisid, kuidas ostsid seal endale Briti koloniaalaegse mootorratta ja sõitsid sellega pool aastat mööda Indiat ringi.

See tundus nii lahe, et juba järgmisel päeval läksin reisibüroosse uurima, kuidas saaks India viisat. Tegin India, Pakistani ja Iraani viisad – Ida-Euroopa riikide ja Türgi viisa sai piiril. Esmalt otsustasin teha paarikuulise reisi, aga kui olin juba Pakistanis, sain aru, et maailmas on veel nii palju avastada/teha, et otsustasin, et ei taha veel Eestisse naasta.