Perenaise kiirabi

3. oktoober 2015 TIIA LINNARD
Mäetaguse hoidiste festivalil hinnati ka purkide välimust.

Mäetaguse hoidiste festivalil hinnati ka purkide välimust.

Helistan Pagari seltsimaja juhatajale Aire Õrasele: “Kas see on kiirabi?” Hääl toru teises otsas on segaduses ja nõutu: “Ei ole!” “Kas see on perenaise kiirabi?”  Aire hakkab naerma: “Perenaise kiirabi” oli Mäetaguse hoidiste festivalil tema võidutöö nimi.

 

Ükskord kui Aire lapsed istusid ümber laua ja puhastasid alõtšasid − teate ju küll neid kollaseid haralise ploomipuu vilju −, tuli talle sõbranna külla. Aire keetis moosi ning sõbranna, nähes tulel vaid 30-liitrist pesupaaki, küsis uudishimulikult, et kus see moos siis on. “See paagitäis ongi,” kostis Aire.

Tuli takus

See oli juba aastaid tagasi, kui Aire kõik lapsed olid veel kodus. Siis oli 30-liitrises paagis moosi keetmine selles kodus tavaline.

Võit tuli Airele üllatusena, sest hoidis sai kokku miksitud 24. tunnil enne konkursitähtaja kukkumist. “Ise olin ka sellest võidust sõnatu,” kostab ta.

Hoidise nimi “Perenaise kiirabi” tuli sellest, et…  No millest siis veel, kui mitte sellest, et perenaisel, eriti suure pere perenaisel on alati tuli takus ning harvad pole need õhtud, kui süüa tehakse retsepti järgi “Mitte millestki midagi kokku”.

“Perenaise kiirabi” on just selline hoidis, mis aitab tuli-takus-olukorda leevendada, sest purgisisu sobib nii pitsatäiteks kui pilafi sisse, nii suppidesse kui hakklihakastmesse. “Universaalne asi,” kostab Aire.

“Perenaise kiirabi” pole mitte ainult universaalne asi, see on teema variatsioonidega, sest tahad, teed seda ubadega, tahad, teed kikerhernestega. On ju ka veel läätsed. “Hm, sa andsid väga hea mõtte,” on Aire kohe valmis põhiteemat varieerima.

Jah, aga mis see põhiteema selle retsepti puhul siis on, mis Mäetaguse hoidiste festivalil võidu tõi?

Teema variatsioonidega

Aire ei tee sellest saladust: “See on letšo retsepti baasil tehtud. Seal on porgandit, tomatit, sibulat, paprikat ja tomatipastat ning soola ja suhkrut, ülejäänud asjad on vastavalt perenaise soovile. Mina panin kabatšokki ja kikerherneid, eelmine kord panin aedube, keetes neid eelnevalt nagu herneidki. Aga kui oad on alles noored, lähevad nad koos kaunadega ja ei mingit eraldi keetmist.”

Nii, ja kuidas nendest tomatitest, porganditest, kabatšokkidest, sibulatest jne “Perenaise kiirabi” saab?

“Kõigepealt kuumutad õlis sibulat ja porgandit, siis lisad ülejäänud riivitud kabatšoki, tükeldatud tomati jt koostisained ning maitsestad soola ja pipraga. Mina olen kasutanud ka erisuguseid ürdisegusid või siis jahimehe maitseainete segu − nii, kuidas tuju parajasti on. No ja lõpus lisaks sortsu äädikat.”

Aire keedab “Perenaise kiirabi” 10-liitrise potiga ning enamasti täidab ta seda 4-5 korda − kõik oleneb tomatisaagist. “Iga potitäis on erisuguse maitsega, vaatamata sellele, et ma olen seda hoidist teinud juba aastaid,” tõdeb Aire, kelle sõnul on peretütarde lemmik siiski ubadega.

Ma ju ütlesin, et see hoidis on “teema variatsioonidega”!

Nüüd, kus viiest lapsest neli on kodust välja lennanud, on Aire hoidiste keetmise megagigakogused asendunud tagasihoidlikuma suurusega potiga − kui 10-liitrist nõu võib nii nimetada.

Kõige vanem tütar kinkis emale hiljuti retseptiraamatu, mille tiitellehel oli pühendus, et “Õpiksid väikestes kogustes süüa tegema”. “Aga ma ei oska,” kurdab Aire, ise naerdes. “Ma võtan alguses küll kolmeliitrise poti, aga siis tuleb kõik viieliitrisesse ümber valada, sest juba on kõike palju, mis sisse pandud, ning lõpeb ikka kõik vähemalt kaheksaliitrisega.”

Kõik hakklihamasinasse

Soolaste hoidiste seas teisele kohale tulnud poetess Virve Osila “Aedviljase lihalisandi” retsepti algus on Aire “Perenaise kiirabist” veelgi lihtsam: võtad peotäie porgandeid, võtad sibulat, võtad paar küünt küüslauku, võtad paprikat, võtad kabatšokki ja ajad kõik hakklihamasinast läbi. Siis valad potti õli, valad segu sinna sisse ning hautad pool tundi. Siis lisad pipart, soola ja suhkrut ning tomatipüreed, segad ära ja nõrutad sõelal vedeliku välja. Ah jaa, sortsu äädikat lisad pärast ikka ka.

Vaadake, et te vedelikku ära ei viska! See kulub sousti või supi tegemisel ära.

Aga sealt edasi läheb nooremapoolsetele perenaistele tüütuks, sest vana kooli tegijatele on purkide kuumutamine kukepea, kuid noored pigem keedaksid ükskõik kui kaua, nii et pott tulel hüppab, peaasi et ei peaks purke kuumutama.

Aga jah, see retsept näeb ette, et paned saadud püree purkidesse ja purgid vette, kus neid tuleb siis 15-20 minutit steriliseerida, ikka nii, et vesi peaaegu keeks.

Virve on teinud erisuguseid hoidiseid ja teinud neid aastakümneid, kuid sellist hakklihamasinasegu tegi ta esimest korda. “Tegin, kuidas jumal juhatas, ja tuli väga maitsev,” kostab ta rõõmsal toonil, võttes selle segutamise ühe lausega lihtsalt kokku.

Tagantjärele tarkusega kostab ta, et oleks võinud sel sügisel hakkalihamasina juba varem välja otsida − siis, kui kabatšokke oli lademetes.

Aga Virvel veel mõni kabatšokitaim alles õitseb. “Kui need peaksid veel vilja kandma, lähevad need kabatšokid otsejoones koos teiste aedviljadega hakklihamasinasse, ei mingit tükeldamist enam,” kostab “Aedviljase lihalisandi” retsepti autor.

Ja tiba konjakit

Räägime magusatest hoidistest ka. Juta ja Kalle Terep tegid selles valdkonnas puhta vuugi, võites nii moosi- kui magusate hoidiste konkursi.

Ja mõlemas võidus oli märksõnaks maasikas. Magusate hoidiste konkursi võitsid nad nimelt maasikamahlaga ja moosikonkursi hoidisega “Maasikamoos konjakiga”.

Ma ei eksinud − konjakiga!

Kuidas sellise moosi tegemine välja nägi? Nii, et naine keetis parajasti ja mees loksutas sinna kogemata kombel konjakit sisse?

Nii see siiski polnud. Kuna maasikaid oli Terepitel tänavu palju, prooviti neist erisuguseid hoidiseid. Konkursilegi esitati kolm varianti: “Maasikas valge šokolaadiga”, “Maasika, banaani ja apelsini kihiline moos” ja siis “Maasikamoos konjakiga”.

Seda konjakiga moosi polnud Juta varem teinud, küll aga oli ta kuulnud, et see olla hää. Et see olla kohe üks luksuslik moos. “Konjak teeb maasika maitse intensiivsemaks,” põhjendab Juta selle moosi võlu.

Terepite moosikeetmine nägi välja nii, et Juta oli peakokk ja Kalle abitööline, kes ühtlasi degusteeris. Aga kõige parem degusteerija oli Kalle 4aastane õepoja tütar, kes kuulutas kodus korraldatud pimetestimisel kindlalt, et “see” moos on kõige parem.

Selleks osutus maasikamoos konjakiga.

Lapsesuu ei valeta! Ja seda ka sõna otseses mõttes.

Ka maasikamahla tegid nad tänavu esimest korda. Ja kohe kümnesse! Meeldis nii oma sugulastele kui konkursi žüriile.

Juta ongi hakanud viimasel ajal hoidiseid taas rohkem keetma. Varem oli nii, et peale toormoosi majas midagi muud ei tunnistatudki. “Lõpuks tüütas ära,” kostab ta.

Terepite kelder on hoidiseid triiki täis. Juta ei oska öeldagi, kui palju ta neid tänavu tegi, sest juba hoidistamisaja alguses jaotas ta neid ühest otsast ära.

Ühest otsast jaotas, teisest otsast tuli neid aga juurde. “Üle saja purgi kindlasti,” pakub ta lõpuks välja.

Aga siin pole pikka pidu: purgid välja, peale sildid “Mäetaguse hoidiste festivali võidutöö” ja laadale! Jõhvis täna ju mardilaat.

“Ei, ei,” tõrjub Juta kindlalt seda sildimõtet.

No ma tulen ja panen selle siis ise juurde.

Tegelikult võiks ise ka järgmisel Mäetaguse moosikonkursil osaleda. Seal on lisaks peapreemiatele ka palju eripreemiaid. Mäetaguse kultuuri- ja huvikeskuse juhataja Mare Taar, kel endal kodus keldris riiulid hoidistest lookas, ei hoia eripreemiate pealt kokku.

Kui õige mässiks oma kreegimoosi ajalehepaberisse − sel konkursil hinnatakse ka purkide välimust −, siis võidaks ehk kõige ajakirjanduslikuma moosi eripreemia.