Jagades end kitsefarmi ja riigikogu vahel

19. september 2015 ERIK GAMZEJEV
Martin Repinski tunnistab, et alguses pärast saadikuks saamist häiris teda, et nii paljud inimesed tahavad pääseda tema jutule, nüüdseks on ta sellega harjunud.

Martin Repinski tunnistab, et alguses pärast saadikuks saamist häiris teda, et nii paljud inimesed tahavad pääseda tema jutule, nüüdseks on ta sellega harjunud.

Kevadiste valimiste järel  Keskerakonna nimekirjas komeedina parlamenti tõusnud talunik Martin Repinski räägib avameelselt, kuidas ta jagab end kitsefarmi ja Toompea vahel, miks ta on juba jõudnud mõelda saadikutööst loobumisele, millega ta premeeris ennast valimistel saavutatud edu puhul, miks on ta firmad sattunud riigimaksuvõlglasteks ning kuidas ta püüab poliitikas hoida sirget selga. 

 

Olete riigikogu praeguses koosseisus uustulnuk. Kas sealne elu on selline, mida ootasite?

Tegelikult ei ole. Üldse mitte! Esimestel nädalatel tekkis tunne, et ma pole sattunud õigesse kohta, see ei sobi mulle. Mõtlesin isegi saadikutööst loobumisele.

Kuid kui süvenesin töösse ja hakkasin ka reaalselt midagi tegema − inimestega kohtuma, eelnõudega tutvuma, arupärimisi esitama −, siis tekkis isegi hasart. Kas mul õnnestub näha ka mingit tulemust? Kuigi selge on, et opositsioonis on soovitud tulemusteni keerukas jõuda.

Opositsiooni tähetundideks kipuvad jääma arupärimiste esitamised ja sõnavõtud infotunnis. Sageli ajal, mil saalis on vaid üksikud saadikud, ehk teisisõnu on see peaga vastu seina jooksmine?

Päris nii tegelikult ei ole. See nähtav osa, mis saalis toimub, on tegelikult riigikogu tööst väga väike osa. Reaalsed kokkulepped ja otsused tehakse väljaspool saali. Kui oled mõistlik inimene ja sul on normaalsed ettepanekud, siis neid ikka arvestatakse. Kui vahel käibki saalis opositsiooni ja koalitsiooni vahel tuline vaidlus, siis see on mingis mõttes poliitiline teater. Saalist välja tulles ei ole vahetegemine, kes missugusest erakonnast on, sugugi nii terav.

Näiteks saan väga hästi läbi Jaak Madissoniga [üks Eestimaa Konservatiivse Erakonna silmapaistvamaid esindajaid riigikogus]. Ta jagab tihti minu mõtteid ning ma näen samuti, et ta on mõistlik inimene, kuigi meie erakonnad on teineteisest vaadetelt üsna kauged. Samalaadsed suhted on mul enamiku kolleegidega, mõned üksikud agressiivsema loomuga ehk välja arvatud.

Mis asjad teid riigikogus alguses ehmatasid, mis panid mõtlema isegi loobumisele?

Tajusin, kuidas paljud riigikogu liikmed ei lähtu tööd tehes üldsegi sellest, mis on kasulik nende kodukandile ja valijatele.  Nad ütlesid avameelselt, et seda või teist asja nad ei tee,   kuna see ei too neile poliitilisi dividende. Mõtlesin, et mul oleks selliste hoiakutega seltskonnas päris raske olla.

Mulle räägiti, et alguses on kõik uued saadikud aktiivsed ja tahavad maailma muuta,  aga poole aasta läheb see üle. Tegelikult ma loodan, et minuga nii juhtu.

Minul on peale riigikogu töö ka oma farm ja sinna tulek on minule iga kord nagu karastav dušš. Seal on hoopis teine maailm. See võimaldab hoida mul sidet reaalse eluga. Seepärast ei tahagi ma talust loobuda.

Erinevalt paljudest kolleegidest, kellele poliitikuks olemine ongi ainus amet, mida osatakse, on teil alati olemas taganemistee. Te ei pea iga hinna eest oma kohast riigikogus kinni hoidma?

Täpselt. Teine tähtis asi on, et ma saan olla sõltumatu teistest partei liikmetest. Tihti on paljud riigikogu liikmed kasvanud välja partei noorteorganisatsioonidest, nad on varakult seotud mingite kokkulepetega, nad kuuluvad eri nõukogudesse jne ega taha midagi võidetust kaotada. Seetõttu on neid ka kergem mõjutada. Kui vähegi võimalik, siis mina püüan küll jääda selliseks, et keegi ei saaks mind sundida või käskida mul teha otsuseid, mis pole mulle vastuvõetavad.

Ma näen, et kuna olen teistele selline “värske keha” poliitikas, siis püütakse mind ka igapidi mõjutada.  Selline parteitöö on täiesti normaalne. Kuid ma püüan iga kord ikka oma peaga mõelda.

Kas olete mõnel hääletusel ka oma fraktsiooniga vastuollu läinud?

Hääletamiste puhul pole veel nii olnud. Aga fraktsiooni koosolekutel vaidleme oma erakonna liikmetega vahel päris tuliselt.

Riigikogu eelmise koosseisu liige Lembit Kaljuvee on tunnistanud, et kõiki neid eelnõusid ja dokumente, mis saadiku eest  läbi käivad, ükski normaalne inimene läbi lugeda ei jõua. Kuidas te selle meeletu infohulgaga toime olete tulnud?

Alguses püüdsin kõike haarata, aga siis sain aru, et see pole tõesti võimalik. Nüüd olen endale seadnud prioriteetideks kõik küsimused, mis puudutavad Ida-Virumaad või põllumajandust, kus praegu on läbi aegade kõige raskem kriis.

Muidugi olen ka aru saanud, et minu isiku suhtes on nüüd palju suurem tähelepanu, võrreldes selle ajaga, kui ma tegelesin vaid oma farmiga. Minuga otsivad kontakti väga palju inimesed.

Inimesed loodavad saadikult imet tegevat rohtu oma  probleemidele?

Inimestelt tuleb ka asjalikke ettepanekuid, millega tasub edasi minna, kuid tuleb suhelda ka selliste inimestega, kel on oma kinnisideed, ja neile on väga raske selgitada, et nad eksivad.

Isegi nädalavahetustel, kui ma töötan oma farmis, käib kohal varasemast palju rohkem inimesi, kes kõik tahavad minuga poliitikast rääkida. Esialgu see häiris mind ja mõtlesin, miks ma pean sellele oma aega raiskama. Pärast sain aru, et inimeste ärakuulamine on samuti mu töö, mille eest ma saan palka, ning selleks ma ju kandideerisingi, et inimestega võimalikult palju suhelda.

Miks juhtub nii, et inimesed, kes ise on kriitilised  kuluhüvitiste ja kallite autode liisimise suhtes, hakkavad Toompeale saades ise samamoodi käituma? Kas see on massipsühhoos − stiilis, et teised teevad ju samamoodi?

Ma ei oska midagi öelda teiste kohta. Aga enda kohta tean, et kui kandideerisin riigikogusse,  siis andsin  lubadusi nii valijatele kui inimestele, kes mind aitasid. Aga andsin ühe lubaduse ka endale, et end valimiskampaania ajal paremini stimuleerida. Lubasin endale, et kui saan riigikogusse,  ostan endale Audi Q7, ja seda ma tegingi.

Mulle meeldib see auto. Ma ei hakka rääkima, et mul on saadikutöö jaoks ilmtingimata sellist autot vaja. Tõsi, ta on ohutu ja mugav ning see on mulle tähtis, kuna sõidan aastas maha 100 000 kilomeetrit.

Mul kulub iga kuu kütuse peale umbes tuhat eurot ning liisingumakseks ja kaskokindlustusele veel 800. Kokku ligemale kaks tuhat.  Kuluhüvitistest võtan poole selle summast, ülejäänu kas oma palgast või firma arvelt, olenevalt sellest, kuidas ma autot konkreetsel kuul olen kasutanud.

Kas suvisel ajal traktori roolis silo tehes tundsite end paremini kui riigikogu saalis?

Kui ma mõnda aega olin riigikogus olnud, oli farmis tekkinud paras korralagedus. Mulle ei meeldinud see, kuidas see farm töötas ilma minuta. Tol ajal pühendasin ärile ja farmile  oma ajast 20 protsenti  ja ülejäänu kulus poliitikale. Praeguseks otsustasin, et see suhe peab olema  50:50.  Muidu tekivad äris  probleemid, mida tulevikus on raske lahendada.

Lisaks, olgem ausad − mind valiti riigikogusse mitte niivõrd mu poliitiliste lubaduste pärast, vaid selle töö eest, mis ma olin oma farmi rajamisel teinud. Kui ma selle farmi kaotan, siis kaob ka inimeste usaldus mu suhtes.

Kas selle märgiks, et farmis on asjad käest läinud, on ka see, et teie firmad on sattunud riigimaksuvõlglasteks?

Jah, see ka, kuigi tegu on ajutise probleemiga. Põllumajanduse kriis meie põhitootmist  praegu otseselt ei mõjuta. Aga meil on tähtis osa ka lihaveiste kasvatusel. Olen veiseid juba kaks aastat müünud, aga see klient, kes varem ostis ja müüs neid edasi Poola, on nüüd, kui kriis tekkis, kadunud. Ma ei näe praegu mõtet neid veiseid marginaalse hinnaga müüa. Praegu mul on uus konkreetne plaan, mida nende veistega teha, ja järgmiseks kevadeks saan taas asjad korda.

Saan aru, et riigimaksuvõlglaseks olemine mu mainele hea ei ole, samuti on see takistuseks näiteks hangetel osalemisel või töötukassaga koostöö tegemisel. Mul oli võimalik võlgade tasumiseks võtta laenu, kuid ma püüan siiski omal jõul hakkama saada, sest ei taha  laenukoormat kasvatada.

Samas on selge, et riigikogus olles saan farmi juhtida ainult nii palju, et säilitada olemasolevat taset. Selleks, et toimuks areng ja saaksime teha uue suure kitsefarmi Kuremäele, on vaja leida korralik farmijuht. Otsin teda, aga seni pole leidnud.

Kuidas talu distantsilt juhtimine käib? Kas võtate  riigikogus arvuti lahti ja jälgite läbi kaamerapildi, mis farmis toimub, ning jagate juhiseid?

Farmis töötavad palgatud inimesed, ma ise tegelen põhiliselt paberitööga. Aga 14 kaamerat on mul tõesti farmi paigaldatud ja nendest on suur abi.  Ma justkui teadsin ette, et lähen ise mingit teist tööd tegema.

Valimiste eel pakuvad kõik kandidaadid välja igasugu häid lubadusi, mis kõik tähendavad riigile lisakulu. Mille arvelt selleks raha leida?

Ma arvan, et meie riigi poliitika on liiga liberaalne. Kunagi oli see 100 protsenti  õigustatud.  Kuid nüüd peab maksude süsteemi muutma.

Kellelt tuleks rohkem ära võtta? Makse võib proovida igat moodi ümber jagada, kuid mida teha selleks, et luua juurde uusi väärtusi, et oleks rohkem, mida jagada?

Ma ei räägiks kelleltki äravõtmisest, vaid sellest, et Eesti majandus peab kasvama. Kuidas seda teha? Paljudele Eestis on see kui punase rätikuga lehvitamine, aga mina räägin ikka sellest, et meil peavad olema paremad suhted Venemaaga. Mitte sellepärast, et ma oleksin Venemaa või Putini suur fänn, vaid Venemaa on olnud ajalooliselt meile oluline turg ning praeguses olukorras kannatavad nii transiit kui põllumajandus.

Venemaaga on Eestist paremad suhted mitmetel riikidel, näiteks Valgevenelgi, kuid ega seal siis elu seepärast parem pole.

Eestit on Valgevenega raske võrrelda, sest seal on hoopis teine süsteem. Ma arvan, et  Eesti jaoks oleks parem, kui peaministri või presidendi väljaütlemised Venemaa suhtes oleksid vaoshoitumad. Me ei peaks Venemaas ilmtingimata vaenlast nägema.

Näiteks õige pea pärast riigikogusse saamist käisid mulle mõningad ametiisikud soovitamas, et peaksin olema ettevaatlik, kuna Venemaa poolt võivad igasugused kontaktid tulla. Siiamaani pole ma ühtegi  sellist katset märganud.

Küll aga astus  kaks nädalat pärast seda, kui olin riigikogus olnud, mu farmi sisse Ameerika saadik.  See on väga hea, et ta on aktiivne ja tunneb huvi. Nüüd ma lähen varsti ka ise kolmeks nädalaks saatkonna kutsel Ameerika eluga tutvuma.