Kuidas nohikust Ott Sepast sai Toilas superkangelane

16. september 2015 SIRLE SOMMER-KALDA
Mida kõike ei pea õpetaja tegema, et õpilaste tähelepanu köita!

Mida kõike ei pea õpetaja tegema, et õpilaste tähelepanu köita!

“Tähelepanu, valmis ja võte läks!” Selliste hüüatuste saatel möödus Toila gümnasistide esmaspäev koolis, kui õpetajaid asendasid näitlejad Ott Sepp ja Ragne Pekarev. Toilas purki pandud koolieluainelisi klippe näeb õpetajate auhinnagalal, millest ETV teeb otseülekande.

 

“Kus teie õppevahendid on?” imestab tuntud teatri- ja filmimees Ain Mäeots, kui õpilased valguvad matemaatikaklassi, mis on esmaspäeval muudetud võtteplatsiks.

“Kas te tulite, kaks kätt taskus?” üllatub ka Toila gümnaasiumi õpetaja Anu Pungas. “Tooge käbedasti asjad!”

Samal ajal pistab Mäeots Ott Sepale pihku kollase märkmepaberi, kus on kirjas keemiavalem, mille ta peab mõne minuti pärast tahvlile kirjutama.

Esimene lugu räägib sellest, kuidas nohiklik keemiaõpetaja lavastab akrobaatilise numbri, et pälvida õpilaste tähelepanu ja isegi imetlust. Mida ta selleks täpselt teeb, ei luba Mäeots enne galat reeta.

“Mida me praegu filmima hakkame, on see, et Ott tuleb klassi, aga teie ei tee temast välja: suhtlete omavahel, keegi pillub kedagi, ühesõnaga käib klassis paras lärm ja Ott püüab ennast kehtestada. Teeme proovi!” seletab Mäeots.

Kõigepealt tehakse läbi õpetaja sisenemine klassi. Sasitud kukla ja ruudulise pintsakuga Sepp jätab juba klassiukse taga õnnetu mulje. Kohe näha, et erilist lööki tal klassi ees olema ei saa.

“Kui ütlen “Läks!”, tehke kõva lärmi. See ei tohiks olla demonstratiivne. Te ei vihka teda, teil on temast täiesti suva,” jagab Mäeots niidiotsi.

“”Tere hommikust! Tähelepanu! Alustame tundi,” teeb õpetaja Ott valju häält, aga lärmist üle see ei kosta ja tahvli ees seisjat ignoreeritakse täiega. Isegi liiga palju − keegi ei vaata õpetaja poolegi ja see pole päris see, mida stsenaariumi autor Ain Mäeots näha tahaks. “Tehke nii, et minimaalselt teete välja. Vaadake vahepeal õpetaja poole ka!” täpsustab ta oma soove.

Õpilased tabavad ära, kaamera tuuakse platsi ja filmimine võib alata.

Suur pingutus

“Oot, ma vaatan, kas ma saan kuidagi seksikamalt teha,” uurib Ott filmitud materjali, kui nohik on saavutamas oma läbimurret ja filmitakse tema näoilmet, mis õhkab rahulolust ja ka kübekesest kättemaksust. “Jah, saan küll,” on Eesti tippnäitleja nõus rohkem pingutama.

Veel suurem pingutus on võttepäev aga õpilastele, kes ei oska hommikul aimatagi, et “õhtale” saab alles pärast kella kaheksat.

Järgmiseks koolipäevaks on õpetaja Anu Pungas ja suurema rolli teinud õpilased end välja puhanud.

“Olen ikka veel mõtetega võttepäevas sees,” tunnistab Getter Marii Kalvik, kes päev varem pidi Ott Sepale relatiivsusteooriat vastama.

Nii lähedalt polnud ta näitleja- ja lavastajatöö köögipoolt näinud. Aga nähtu kinnistas soovi minna lavakasse. “See tundus nii huvitav. Samas olen natukene kärsitu inimene ja ei tea, kas ma suudaks pikalt filmimise vahepeal tegevuseta olla. Ilmselt suudaks, kui tahaks väga seda tööd teha,” arutleb Getter Marii. “Igal juhul otsustasin, et lähen mõnele näitlejale töövarjuks.”

Võttepäeva hindavad lahedaks kogemuseks ka Elisabeth Purga, Aadi Tepper ja Vladislav Vassiljev. Aga kas klipid olid nende meelest elulised?

“No nii hull meie koolis küll ei ole,” on nad ühel meelel.

“Meil on hästikasvatatud ja -kasvanud lapsed,” kinnitab ka Anu Pungas.

“Pealegi on meie “hiilgeajad” möödas, kui meie sellised olime,” täiendab Elisabeth. “Me käitusime nagu seitsmenda klassi õpilased. See oleks päris imelik, kui gümnaasiumiõpilased ka nii teeksid.”

Aadi tõdeb, et nemadki ei tee vahel õpetaja jutust välja. “Aga et keegi õpetajat millegagi loobiks… See oli nagu Hollywoodi filmis.”

Eluvaim tuli tagasi

Õpetaja Pungas on õigusega oma kasvandike üle uhke − pikast võttepäevast hoolimata ei virisenud keegi. Väsimus hoiti enda teada.

“Mind väsitas, kui pidime vähemalt kakskümmend korda ühte stseeni tegema ja iga kord naerma. Siis mõtlesin, issand jumal, ma ei suuda enam naerda. Umbes kella viie ajal olid kõik väsinud ja mõtlesid, et enam ei jaksa, aga kui tulid uued asjad peale, saime eluvaimu tagasi,” jutustab Getter Marii.

Tuju hoidis üleval ka võttemeeskond.

“Ain oli meiega üli-cool. Minu vanemad on temavanused, aga tundus, et ta on 20aastates noor kutt, kes on just hakanud lavastajaks. Ta tunneb hästi noorte slängi ja see on minu arvates vahva. Kogu filmimeeskond oli väga lahe,” hindab Getter Marii. “Ainult et nad võib-olla natukene liiga palju ropendasid.”

Aadi möönab, et vahepeal oli sellepärast õpetaja ees isegi piinlik.

Ott Sepa puhul lähevad aga noorte arvamused lahku.

“Ott oli päriselus minu meelest täpselt samasugune nagu telekas, ta pole end kuidagi ülepuššinud ega midagi,” teatab Getter Marii.

Elisabethile paistis “Tujurikkuja” staar siiski teistsugune. “Teleka põhjal võib tekkida mulje, et ta kogu aeg viskab nalja ja naerab, aga ta oli nagu tavaline inimene − passis vahepeal niisama telefonis ja oli pigem hästi tõsine. Mina arvasin, et ta suhtleb meiega rohkem, aga samas tuleb aru saada, et inimene tuli oma tööd tegema, mitte meid lõbustama.”

 Analüüs seisab ees

Selle eest, et õpilased said unustamatu koolipäeva ja hindamatu õppetunni, ei tule “aitäh” öelda üksnes Ain Mäeotsale. “Peasüüdlane” on Anu Pungas, kes kutsus Vanemuise lavastaja ja näitleja kevadel kultuurikorralduse tundi andma. Muu hulgas analüüsiti eelmise õpetajate tänugala videoklippe, mis olid samuti Mäeotsa lavastatud. Et samal ajal mõtles mees uue tänugala peale, sündis tunnis mõte, et klipid võiks filmida Toila koolis.

Pungas loodab, et aprillis hargnema hakanud sündmused esmaspäevaga ei lõpe ja Mäeots õnnestub veel kord kultuurikorralduse tundi meelitada.

“Õpilased said ühe päeva jooksul nii palju tarkusi − ainete lõiming missugune! Ideaalne oleks, et kui klipid on telekas ära nähtud ja muljed settinud, peaks kõike koos Ainiga analüüsima, et asjale punkt panna.”