Meie Eili

15. september 2015 TIIA LINNARD
"Kui ikka kusagil soos tähistatakse Veljo Tormise juubelit, siis Kukruse suveteater jääb kindlalt selle varju," tõdeb Eili Neuhaus. "Me teeme ikka, kuid jõud hakkab vaikselt lõppema. Meil on vaja maakonna tuge."

“Kui ikka kusagil soos tähistatakse Veljo Tormise juubelit, siis Kukruse suveteater jääb kindlalt selle varju,” tõdeb Eili Neuhaus. “Me teeme ikka, kuid jõud hakkab vaikselt lõppema. Meil on vaja maakonna tuge.”

Juuli lõpus oli Eili Neuhausil esietendus Kukruse polaarmõisas, oktoobrit alustab ta esietendusega teatris Tuuleveski. Kahe kuu tagant esietendus! No ei mõista mõni inimene loorberitel puhata, kohe üldse ei mõista!

 

Teie lavastus “Kui seda metsa ees ei oleks” Kukruse polaarmõisas oli väga, väga, väga hea. Kõik rääkisid sellest ainult kiitvalt.

Seda küll, kuid need jutud käisid suust suhu, arvustusi ilmus vähe. Palju neid inimesi ikka on, kes Sirpi loevad. Läbi häda ilmus lõpuks üks materjal ka Postimehes − kui olime mängimise juba lõpetanud. Meediakajastust oleks tahtnud rohkem, sest me võime siin ju mängida − juba viis suve − ja inimesed võivad ju vaatamas käia ja ma võin ju kuulata, et nad jäid rahule, ning saada aru, et teen õiget asja, aga me ei suuda korporatiivse teatridünastiaga võistelda, sest Kukruse suveteater on väga väike. Meie küüned ei küündi selleni. Aga mis me sellest. Tegelikult olen ma väga õnnelik, sest mul on tekkinud oma publik ning ka sel suvel käidi meid palju vaatamas. Kõik on korras!

Seda teemat puudutas ka Jaak Allik Sirbis, et kui suured teatrid ja tuntud produktsioonifirmad teevad suvelavastusi, siis kajastab meedia lavastuse valmimist viimse detailini. Ja ka nende reklaamikulud on aukartustäratavad. Paikkondlikel suvelavadel aga selliseid võimalusi pole, pealegi jäävad suveteatrid Kukrusel, aga ka Nava talus Lõuna-Mulgimaal nii teatrisõprade kui tavaturistide peateest eemale. 

Me olemegi peateest kõrval, absoluutselt! Ma olen kutsutud 25. septembril Narvas toimuvale kultuurifoorumile esinema ning ma tahangi seal sellest rääkida, et kui Ida-Viru maakond õlga alla ei pane, et ka meie saaksime ennast laiemalt reklaamida, siis ma võin ju kõigest hingest rabelda ja püüda, aga me ei murra läbi. Kui ikka kusagil soos tähistatakse Veljo Tormise juubelit, siis Kukruse suveteater jääb kindlalt selle varju. Me teeme ikka, kuid jõud hakkab vaikselt lõppema. Meil on vaja maakonna tuge.

Järgmisel suvel ikka veel mängite? Nii paljudel jäi ju “Kui seda metsa ees ei oleks” nägemata.

Jaa, mängime. Aga ma olen ka praegu otsapidi jälle Ida-Virumaal olnud, terve septembrikuu. Mul on kolme nädala pärast, 4. oktoobril Tuuleveskiga esietendus.

Kahe kuu tagant esietendus, vat see on tempo! Närvid jälle pingul ja pulss on laes?  

See on hoopis lust, sest mulle väga meeldib lastelavastusi teha, ma ei ole selle poolest normaalne lavastaja. See on mulle puhas rõõm ja nauding ning fantaasiamäng. Muidugi on see ka uus väljakutse, sest tegemist on venekeelse tekstiga, pealegi värssides. See on hoopis midagi muud kui lavastada tõlget oma emakeeles. Aga ma olen väga rõõmus, et saan üle pika aja ainult Tuuleveskile keskenduda. Selle teatri puhul tekib mul aga jälle küsimus: kui kaua peab Tuuleveski veel ennast tõestama, et lõpuks keldrist välja pääseda? Jumal-issand-küll! Megauhke kontserdimaja, aga meie kükitame keldris nagu rotipojad, tehes seal asuva tehnika kolina ja mürina saatel proove. Kas selles suures majas ei ole tõesti ühtegi pisikest helget lavakest Tuuleveski tarvis?

Kas te töötate jätkuvalt ka Rakvere teatris − inspitsiendi ehk siis etenduse juhina?

Jaa. Kes teeb, see jõuab. Kui oma aega planeerida, jõuad igale poole. Näiteks täna [intervjuu on tehtud eile − toim.] sõidame Rakvere teatriga Tallinna mängima “8 armastavat naist” ja ma olen erandkorras ka näitleja. Neid ameteid on mul nii palju nagu hunt Kriimsilmal juba.

Kuna etenduse juht on harjunud lahendama ka kõige ootamatumaid olukordi, et mitte öelda jamasid, siis võib arvata, et teid nii naljalt endast välja ei vii.

Ausalt öeldes ega ei vii küll. Samas ma ei saa öelda, et oleksin tuimaks muutunud. Mõningate asjade peale reageerin ma endiselt väga emotsionaalselt. Aga Ida-Virumaa teatriprojektide tegemine on mulle õpetanud, et kõik olukorrad, kus on tegemist inimestega, on lahendatavad.

Te lavastate Tuuleveskis Ostrovski “Lumehelbekest” ja see on nukulavastus, kus ka näitlejad on laval, mitte sirmi taga.

Just. Viimati ma mängisin ise nukkudega 40 aastat tagasi, nüüd on see aeg jälle käes! Ajalugu kordub. Ma olen “Lumehelbekest” ka Rakvere teatris teinud, kuid need on kaks täiesti erinevat lavastust.

Ma olen pildi pealt Tuuleveski lavakujundust ja ka Lumehelbekese nukku näinud. See on muljetavaldav.

Kunstnik Irina Marjapuu töö ongi muljetavaldav. Tema stiilitunnetus ja tehniline oskus nukke välja mõelda − see on vapustav. Väga andekas inimene, kes on lihtsalt jäänud kuhugi nähtamatu müüri taha varju. Mul on väga hea meel temaga koostööd teha ja ma haun plaane selle jätkamiseks.

Irina tegi kunstnikutööd ka teie Rakvere teatri “Lumehelbekese” lavastuses.

Jaa, samuti lavastuses “Kui seda metsa ees ei oleks”.

Rakvere teatri “Lumehelbekest” käidi palju vaatamas ka Ida-Virumaalt, sest etendus oli üks osa teatri traditsioonilisest jõulumaast, mis on mõeldud nii lasteaialastele kui juba koolilastele. Paljud lastevanemad, aga ka algklasside õpetajad kurtsid, et lavastus jäi väiksematele lastele arusaamatuks, olles liiga keerulise sisuga ning värssloona raskesti jälgitav. 

Tuuleveski “Lumehelbekeses” oleme me keskendunud täiesti lasteaialastele. Rakvere teatri “Lumehelbeke” oligi rohkem kooliealistele lastele mõeldud, kuid suures teatris on publiku skaala nii suur, sinna tullakse ka imikutega vaatama. Väga raske oli jõuludeks valida sellist tükki, mis sobiks koguperelavastuseks, kus vaataja vanusevahe on laias laastus kümme aastat. See, mis läheb korda 3-5aastasele, on 10aastasele igav. Leia siis see kesktee! Kuid koolilastele oli see “Lumehelbeke” huvitav, Tuuleveski “Lumehelbekese” puhul aga püüame tõesti teha nii, et lasteaialastel oleks huvitav.

Ida-Virumaa teatriprojektide tõttu öeldakse ka juba siin teie kohta meie Eili, nagu Lääne-Virumaalgi. Kumma Virumaa Eili te siis olete?

Me oleme Ülle Lichtfeldtiga kogu aeg seda rõhutanud, et ei ole Ida- ja Lääne-Virumaad, on üks Virumaa. Ja mina olen Virumaa plika!