Volikogu kui palgaline näitering

12. september 2015 

See, mismoodi Kohtla-Järve volikogu on pistnud käsi aina sügavamale linna maksumaksjate taskusse, et meelitada saadikuid suurema rahaga volikogu istungitel käima, on ühtaegu nii kentsakas kui piinlik.

Kui varem on Põhjarannik imestanud, miks kestavad kord kuus toimuvad volikogu istungid väga lühikest aega ja sageli ei toimu seal vähimatki arutelu ega esitata ka sisulisi küsimusi, on linnavõimud vastanud, et tõsine töö käib komisjonides. Kui oleme küsinud, miks see tõsine töö ei kajastu komisjonide protokollides, on põhjendatud, et kahjuks pole jõutud protokolle piisava põhjalikkusega koostada.

Nüüd toob volikogu kantselei avalikustatud eelnevate aastate komisjonide istungite statistika välja alasti tõe, et tegelikult pole paljudes komisjonides mingisugust tööd tehtud. Kokkugi tuldi vaid paar korda aastas. Et saadikud hakkaksid end kohale vedama, tuli präänikuks hakata maksma neile lisaraha istungil osalemise eest.

Nüüd on komisjonide istungite sagedus kasvanud nagu volikogu kulutused. Iseküsimus on, millist sisulist kvaliteeti see avaliku raha täiendav kulutamine linnale on toonud. Volikogu aseesimees Arne Berendsen tunnistab, et kahjuks pole komisjonide istungitel uusi väärt algatusi sündinud. Protokollid kinnitavad tema väidet.

Mis mõte on sellisel juhul volikogu kulutuste suurendamisel olnud peale selle, et väike hulk linnajuhtidele lojaalseid inimesi saab pisut kasvatada oma sissetulekuid? Kui alampalk peaks uuest aastast tõusma, siis kerkivad kehtiva korra järgi automaatselt ka Kohtla-Järve saadikute tulud veelgi.

Selline valitsemispraktika kinnitab, et linnaelu sisulisel kujundamisel osalevad volikogu liikmed vaid statistina, piirdudes kusagil mujal väiksemas ja suletud ringis sündinud otsuste formaalse kinnitamisega.