Ooperilauljast muuseumi teadusdirektor

7. september 2015 AGO GAŠKOV
Läinud nädalavahetusel oli Ivo Posti agaralt ametis ka põhjaõues toimunud hoidiste festivalil "Suvi purki".

Läinud nädalavahetusel oli Ivo Posti agaralt ametis ka põhjaõues toimunud hoidiste festivalil “Suvi purki”.

Ivo Posti on ajaloolane ja religiooniantropoloog. Ning ooperilaulja, kontratenor. Alates 13. juulist on ta Narva muuseumi teadusdirektori ametis.

 

Milline on värske narvalase senine suhe piirilinnaga?

Tegelikult Narva mulle väga meeldib. Ma ei saa aru nendest inimestest, kes ütlevad, et Narva on kole linn või neile Narva üldse ei meeldi.

Kas Narva on eesti või vene linn?

Ütleme, et ta on unustatud Eesti linn. Unustatud on ta nii Eesti kui ka Venemaa poolelt. Eesti poolelt seetõttu, et inimesed lihtsalt ei märka seda linna. Ta ei puutu nendesse. Viimane uudis oli sellest, et president käis siin kauni kodu auhinda üle andmas, ja enne seda oli promenaadiuudis.

Teiselt poolt on see linn unustatud seetõttu, et kohalikule vene keelt kõnelevale inimesele algab linna ajalugu pärast teist maailmasõda. Nähakse küll raekoda ja midagi veel, aga see on selline… когда-то было, unustuse valdkonnast.

Millegipärast ma ei usu seda väidet, sest linnuse arhitektuurikonkurss, mille töid veel praegu näha saab, tekitas palju vastukaja. Arhitekte kritiseeriti, sest linnuse pikihoonele lisandub tänapäevane betoonehitis. Küllap näitab see, et narvalased ikkagi mõistavad, kui vana see linn on.

Ma arvan, et pigem on see maitse küsimus, kas vana hoone, ükskõik, kui vanaks me seda hindame, on kivikatuse ja puitosadega või me näitame väga selgelt, et vana on vana ja uus on uus. See on juba paar-kolmkümmend aastat maailma restaureerimis- ja muinsuskaitsepraktikas valitsev lähenemine, et uusi asju ei tehta sellisena, nagu nad võisid kunagi kellegi meelest olla.

Tehakse nii, et uus on väga selgelt uus ja vana on väga selgelt vana. Minu eelmises kodulinnas Tartus on Jaani kiriku juures näiteks selgelt näha, millised on vanad, millised uued tellised, et inimesel oleks selge arusaam, millest rekonstrueerimine algas.

Muuseumis ei saa tegelda teadusega, ilma et see oleks seotud müügitöö ja külastajates huvi tekitamisega. Kas olete nõus, et teadus peab toetama müügitööd ja müügitöö teadust?

Absoluutselt. Selle poolteise kuu jooksul, mil ma siin olen olnud, olen tähele pannud, et meil on väga palju üritusi, mida on korraldatud väga kaua, aga nendest on säilinud ainult meelelahutuslik kest. Minu ülesanne ongi lisada neile teaduslik sisu, et me hariksime inimesi. Me räägime inimestele ajaloost ja näitame ajalugu, aga seda turundusliku aspekti kaudu.

Järgmisel aastal, kui meil on ajaloofestival, võiks üks meie teaduritest, Vadim Bulatnikov, kes on väga hea relvastuse asjatundja, näidata ja rääkida füüsikaseaduste põhjal, kuidas kahurit käsitsetakse, mis põhimõttel tulistatakse ja kuidas relv toimib. See peaks olema teooria ja praktika suurtükiväelase õpilasele. Mitte et teeme suure paugu, aplodeerime − ja ongi kõik.

Kas suurtükk laetakse sel juhul tropiga või kivikuuliga?

Ka ammustel aegadel ei laetud õppustel kahureid kuulidega. Ei pommitatud suvaliste talumeeste lautu ja küüne. See oleks ka tollal midagi revolutsioonitaolist kaasa toonud. Me vahest ikkagi uut rannahoonet siit pommitama ei hakka.

Milline on Narva linnus viie aasta pärast?

Viie aasta pärast peaks Narva linnus koos bastionidega olema mitte ainult Eesti, vaid ka Loode-Venemaa ja Läänemeremaade vingemaid kindlusmuuseume.

Siin on väga palju ajaloolisi asju alles ja rekonstrueerimine käib. Me loodame ka turunduslikult Lennusadamale ära teha. Meil on kaks sihti: linnuse arendamine, teine aga turundus. Kuidas tehti Lennusadamat, millise aplombiga see asi käis ja millised turistide massid hakkasid sinna voogama! Kusjuures Lennusadam tehti samuti kogu regiooni silmas pidades. Seda ei tehtud ainult Tallinnale ja Põhja-Eestile, vaid Skandinaaviat silmas pidades ja turistide massid näitavad, et see oli õige.

Kommunikatsiooniekspert Raul Rebane on öelnud, et Eestis on kaks nii-öelda viie tärni turismiobjekti, mida võiks igalt poolt maailmast vaatama sõita. Mis need teie meelest võiksid olla?

Ma ei ole seda ütlust kuulnud, aga ma arvan, et Munamägi see kindlasti ei ole, kuna maailmas on loomulikult palju suuremaid mägesid. Ma arvan, et Narva linnus võiks see olla.

Rebane mõtles tõepoolest Narva linnust, täpsemini Narva ja Jaanilinna kindlust. Aga teine?

[Ivo jääb jänni.]

Ütlen siis ise, et see on Tallinna vanalinn.

Jah, muidugi. Ma ise arvasin, et kaht ajaloolist objekti ta ei mõelnud, ja jäin korraks isegi Kaali meteoriidikraatri peale mõtlema, sest maailmas ei ole eriti palju niivõrd hästi ligipääsetavaid meteoriidikraatreid. Aga see on nišiturismi objekt. Tallinna vanalinn on loomulikult tuntud koht. Igaüks, kes on Tallinnas käinud, teab vanalinna. Ma olen ise välismaalasi sinna viinud ja nad on vaimustuses.

Millal hakkavad Eestit külastanud välismaalased Narvast vaimustuma?

2018 peaks olema esimene lask, kui me uuenenud linnust näitama hakkame, ja me loodame sealt edasi kihutada ainult tõusvas tempos.

Olete õppinud Tartu ülikoolis ajalugu, kuid ei lõpetanud õpinguid, vaid hakkasite ajaloo asemel hoopis muusikat õppima. Kõigepealt Tartus Elleri muusikakoolis, seejärel Haagi kuninglikus konservatooriumis. Olete elanud Lääne-Euroopas ja lauljana töötanud. Rääkige sellest veidi.

Mul ongi barokklaulja bakalaureusekraad. Muusikaõpinguteks oli kolm valikut: peale Haagi ka Baseli konservatoorium Šveitsis ja Londoni kuninglik muusikaakadeemia. Kõik nad on taseme poolest võrdsed, aga õppemaksude ja elamiskulude tõttu oli Haag kõige soodsam.

Ma olen selle üle õnnelik, sest seal käis külalisõppejõude kõikjalt maailmast. See oli fantastiline võimalus. Konservatooriumi lõpetasin 2008. aastal. Seejärel olin aasta ooperistuudios, aga töötasin paralleelselt. Eestisse naasin kolm aastat tagasi. Mul olid vanad vanemad. Ma ei kujutanud ette, et ma olen kusagil kaugel ja nendega midagi juhtub.

Juhtuski, sest aasta pärast minu tagasitulekut nad ka läksid. Ooperilaulja karjäär välismaal nii muidugi katkes, sest lepingud tehakse 3-4 aastat ette. Kui sa paar korda järjest ära ütled, siis kolmas kord võib-olla veel pakutakse, aga kui ka siis ära ütled, oled pildilt väljas, sest maailmas on palju teisi, kes saavad tulla.

Kui Narval on oma veidrused, siis ka Haag on mõnes mõttes kummaline linn. Vähemalt mulle tundus nii. Kas ka teile?

Jah, näiteks kanalid on kinni kaetud, et trammiteedele ruumi teha. Haagi dialekti loetakse hollandi keele kõige koledamaks dialektiks. Kui hollandi keel muidu kõlab mingi kurguhaiguse moodi, siis Haagi dialektis on see sügavale kopsu tunginud ja nad köhivad midagi välja.

Eriti õudne on Haagi linnaosa Scheveningen. See on vana kaluriküla. [Praegu küll 56 000 elanikuga, peaaegu Narva-suurune.] Ma olen seal aeg-ajalt käinud laupäeva hommikul või lõuna paiku ja vaadanud, kuidas kalurinaised, tüüakad mutid, karjuvad omavahel ja kaklevad.

Naabritevahelised asjad, aga sa saad aru, et midagi väga mahlakat öeldakse. Kõla on lihtsalt selline. Hollandi keele mahlakamat osa ma selgeks ei saanud, sest hollandlased ei õpetanud. Hollandlastel on kombeks välismaalasega kohe inglise keelt rääkima hakata.

Kontratenor on tänapäeva ooperis, mis algas, ütleme, ülemöödunud sajandil Rossiniga, õigupoolest kasutamata hääl. Kui keeruline on tööd leida?

Mulle meeldib laulda Händelit. Loomulikult muidki barokkheliloojaid, aga tegelikult on ka tänapäeva ooperis taas kontratenorite osi tulnud. Kontratenorid on ooperilavale tagasi tulnud.

Juba Benjamin Britten kirjutas kontratenori oma “Suveöö unenäosse”. Britteni puhul on muidugi tegemist inglise barokkmuusika edasiarendusega. Ta ammutas palju inspiratsiooni Purcellilt.

Aga aastal 2010 laulsin Aleksandr Raskatovi ooperi “Koera süda” maailmaesiettekandel Hollandi riigiooperis. See on Bulgakovi teose järgi tehtud ooper. Täiesti tänapäevase helikeelega ooper. Mul olid kummalised rollid. Ma olin Šariku parem sisemine hääl, n-ö hea hääl, ja ühtlasi naisrevolutsionäär Vjazemskaja, kes trampis mööda professori maja ringi ja ärples seal temaga.

Eestisse tagasi tulles hakkasite Tartu ülikoolis õppima religiooniantropoloogiat. See sunnib esitama väga päevakajalise küsimuse: kas islam ohustab Eestit või tervet Euroopat? Islamiusku pagulased ja põgenikud näiteks?

Kõige lihtsam vastus on, et ei ohusta. Lähtudes juba sellest, et a priori ei ole ükski religioon ohtlik, kui ta ei jutlusta vägivalda. Ei islam, ei kristlus ega muud usundid otseselt ei tee seda. Keerulisem vastus on, et see võib olla ohtlik, sest väga paljud jutlustajad lähevad kaasa agressiivse vooluga. Tõenäosus, et väga paljud, kes siia tulevad, või need, kes oma usku vahetavad, lähevad kaasa agressiivse vooluga, on üsna suur. See tähendab, et nad võivad olla ohuks.

Küsimuse võib püstitada ka teistmoodi. Kristlus ei ole ajaloo vältel samuti sugugi halastav usund olnud. Ka budism mitte. Kas islami tung Põhja-Euroopasse võib muuta kristluse, luterluse sealhulgas, agressiivseks?

Jaa, kindlasti. Me ju näeme, et igale asjale on Eestis vastureaktsioon olemas. Sama leiab aset religioonide vahel. Üks asi on sünkretism ehk nähtus, kus üks usund mõjutab teist. 21. sajand ja eelmise sajandi teine pool ongi täis sünkretismi.

Igal inimesel on oma usund, mis segatakse kokku. Võetakse eneseabiraamat, lisatakse sinna luterlust, kui me Eestist räägime, siis natuke õigeusku, natuke maausku või taarausku ja nii tulebki iga inimese religioosne maailmapilt, mille ta ise on mosaiigina kokku pannud.

Lõppküsimus on see, kuidas inimene ennast ise määratleb, kas kristlasena või mööda maailma kulgejana. Järgmine asi on konfessioonide käitumine. Kui luterlus ja õigeusk on Eestis pikka aega kõrvuti eksisteerinud, siis uue usundi tulek põllule muudab pilti. Luterlus ja õigeusk võivad seljad kokku lüüa ja senisest palju agressiivsemalt tegutsema hakata.