Lendoravat ähvardab Eestis väljasuremine

24. august 2015 KÜLLI KRIIS
Ida-Virumaa vapilooma nime vääriva lendorava tulevik näib praegu äärmiselt tume.

Ida-Virumaa vapilooma nime vääriva lendorava tulevik näib praegu äärmiselt tume.

Teadlaste hinnangul võivad lendoravad Eestist kaduda juba viie aasta pärast, kui neile vajalike elutingimuste loomiseks midagi väga kiiresti ette ei võeta.   

 

Euroopas elutseb lendorav vaid kahes riigis: Eestis ja Soomes. Eestis elab lendorav valdavalt Ida-Virumaal, vähesel määral ka Lääne-Virumaal.

“Ega nende käpp hästi ei käi,” ütleb 1986. aastast lendoravaid uurinud Uudo Timm. “Mõned teadlased prognoosivad, et juba 2020. aastaks on nendega lõpp.”

Sellise sünge ennustuse aluseks on Timmi sõnul graafikuks joonistatud ajalooline elupaikade vähenemine, kus viimase aja langus on suhteliselt järsk.

“See on mitme halva asja koosmõju,” ütleb ta. “Üks suur põhjus on see, et lendorava elupaikadeks olevate vanade metsade ja vanade haavikute osakaal kogu aeg väheneb. Lageraielankide vahele alles jäänud metsatükid on suhteliselt väikesed, lendorav aga vajab suurt territooriumi – emasloom 8-10 hektarit, kusjuures emaste territooriumid ei kattu, isasloom kasutab koguni üle saja hektari. Seda arvestades ei saa teadaolevates leiukohtades elada rohkem kui paar-kolm emaslooma.”

Lageraielankidest lendorav üle ei lähe, liikumiseks on talle vaja 10-15 meetri kõrgust pidevat puistut. Otseteid eri elupaikade vahel aga lageraiete tõttu enam ei ole. Isegi kui sigimine sellises isoleeritud keskkonnas õnnestub, peaksid noored oravad sealt mingi aja möödudes välja kolima. Aga kuhu neil on minna, kui ümbruskonnas sobivaid elupaiku polegi.

Sobivaid haavikuid napib

Lendoravad elavad haava-kuuse segametsades: pesaõõnsused on vanades haavapuudes, ent kuna need on alt lagedad, peavad naabruses kasvavad kuused selle lageduse ära katma.

Uudo Timm räägib, et sobivaid, piisavalt vanu haavikuid on väheks jäänud ning neile pole ka õiges vanuses järelkasvu.

“Iga mets saab ükskord nii vanaks, et puud hakkavad lihtsalt ümber kukkuma. Ja kui lähikonnas pole selleks ajaks teist piisavalt vanade haabadega metsa, polegi lendoraval kusagile ümber kolida. On selge, et ainult lendorava praeguste elupaikade kaitsmisest enam ei piisa, peame väga tõsiselt mõtlema, kuidas tagada uute elupaikade kujunemine ja liikumiskoridoride säilimine.”

Osa lendorava jaoks sobivaid metsi asub erametsades, nende omanikud pole aga seatud piirangutega sugugi päri. Timm ütleb, et metsaomanikel on õigus pahane olla, ent toimivat kompensatsioonimehhanismi pole riik tänini suutnud välja töötada.

“Asi on läinud nii kaugele, et kui metsaomanikul on selline mets, kuhu lendorav võiks sisse tulla, võtab ta selle kasvõi enne õiget aega kähku maha, et ühel hetkel mitte piirangutega silmitsi seista.”

Piirangute eest õiglast hüvitist

Sama juttu räägib MTÜ Virumaa Metsaühistu juhatuse esimees Viktor Lehtse.

“Kui metsas leitakse mõni kaitsealune liik, on riigil õigus see mets kaheks aastaks “lukku panna” – kuni asja uuritakse. Metsaomanik sel ajal seal midagi teha ei tohi, maamaksu peab aga ikka maksma. Kuni selgub, kas see ala võetakse kaitse alla või mitte.”

Mõni metsaomanik on oma metsa kasvatanud ja hooldanud tulevikule mõeldes kui pensionisammast. Mõni on oma metsale hüpoteegi seadnud. Ühel hetkel aga leiab keegi, et selline metsakooslus on lendoravale sobiv elupaik (või metsisele või mõnele muule liigile) ning seal kehtestatakse tegevuspiirangud.

“Ühel Lääne-Virumaa talunikul kuulutati just selle tagajärjel hiljaaegu pankrot välja. Kuna ta hüpoteeki ei suutnud maksta, pannakse maa ja tehnika sundmüüki,” räägib Lehtse.

Metsaomanikul peaks olema hea meel, kui oma metsast mõne uue liigi, liiati veel kaitsealuse liigi leiab – Eesti seaduste taustal on see aga metsaomanikule pigem õnnetus.

“Kui riik ei võta endale kohustust maaomanikule hüvitist maksta, tuleb seda nõuda kohtu kaudu. Ühekaupa metsaomanikud kohtuteed ette võtta ei saa, seepärast oleme nüüd metsaomanikud koondanud ja lähiajal esitab erametsaliit riigi vastu ühishagi. Taotleme seaduse muutmist sel moel, et metsaomanikele oleks tagatud kohe ja õiglane kompensatsioon ning ka võimalus saada asendusmaad.”

Parim kaitse on omanik

“Tudulinna vallas on vähemalt sada kinnistut, kus on lendoravaga seotud piirangud peal,” ütleb Tudulinna vallavanem Andrus Toss. “Ega maaomanikud lendoravat vihka, aga kui riik ei suuda enda seatud piirangutest tingitud kahju mõistlikult hüvitada, ei saa neilt kaitsealuste liikide vastu ka erilist armastust oodata.”

Kui teiste kaitsealuste liikidega seotud piirangualad juurde liita, tuleb neid pisikeses Tudulinna vallas kõvasti üle keskmise. Just seepärast on sealsed maa- ja metsaomanikud hakanud häälekalt sõna võtma ja õiglust nõudma. Et kaitstavate loomade kõrval ka neid ja nende õigusi märgataks.

“Piirangud häirivad kõiki ja probleeme on sellega terves Eestis,” pole see Tossu sõnul üksnes meie maakonna mure. “Kõige parem kaitse on tegelikult omanik, kes oma maadel käib, toimetab ja teab, mis seal toimub. See eeldab aga ka mõistlikku majandamist – kui lendorava elupaigaks sobiv haava-kuuse segamets on rämpsu täis, siis lendorav ei saa seal liuelda ja lennata. Me ei räägi harvesteriga metsa minemisest ja lageraiete tegemisest, vaid mõistlikust majandamisest,” toonitab ta. “Ka peaks keskkonnaamet toetama jahimehi, et nad lendoravaalad võimalikult nugisevabana hoiaksid – nugis on selle looma peamine looduslik vaenlane.”

Omavalitsused algatavad seadusemuudatust 

Kõike seda on viimasel aastal mitut puhku arutatud ja nüüd on asi nii kaugel, et meie maakonna kuus-seitse lõunaregiooni omavalitsust esitavad peatselt omavalitsusliidu kaudu ministeeriumile seaduse muutmise eelnõu.

Eelnõu koostamise enda peale võtnud Andrus Toss ütleb, et eesmärk on sätestada seaduses alade kaitse alla võtmise puhul eri kompensatsioonivõimalused, alates omanikule mõistliku hüvitise maksmisest või mõne keskkonnasõbraliku projekti toetamisest kuni asendusmaa andmiseni või maa turuhinnaga äraostmiseni. Eelnõu esitamist toetab ka Eesti maaomavalitsuste liit.

“Selle seaduse muutmisega ei saa minna tavalist teed ja asja venitada, see tähendaks lendoravale kindlat surma. Praegu tuleb reageerida sama kiiresti, nagu reageeriti seakatkule. See otsus tuleb eeloleva sügise-talvega ära teha.”

Vastutus liigi allesjäämise eest

Hulk aastaid lendoravate kaitsmist ja mitu aastat nende uurimist Eestimaa Looduse Fondi (ELF) eestvedamisel pole neid kahjuks kaitsta suutnud.

“Meie tööl on tulemus küll – kui me poleks neid uurinud, siis me ei teaks, et olukord on nii hull,” ütleb Uudo Timm kibedalt. “Asi ei ole hull, asi on palju hullem.”

Alla antud veel siiski ei ole: ELFil on kavas esitada uuesti Life-programmi projektitaotlus, milles käsitletakse eri lahendusvariante – liikumiskoridoride tekitamisest kuni selleni välja, et teha ettevalmistusi lendoravate tehistingimustes paljundamiseks ja hiljem nende loodusesse laskmiseks.

“Loodame, et lähiajal võetakse lõpuks vastu lendorava tegevuskava. Loodame, et töötatakse kiiresti välja kompensatsioonimehhanism metsaomanikele. Loodame, et Eesti riik tunnistab oma vastutust lendorava kui liigi säilimise eest Euroopa Liidus – Eesti ja Soome on ainsad Euroopa riigid, kus see loom elab, ja ega tal Soomeski hästi lähe.”