Aidu kanalil mõõdeti aerumeetreid

19. august 2015 GERLI ROMANOVITŠ
Ajalooline viikingipaat sai Aidus küll vette, kuid matkale ei pääsenud − sõitjate aur oleks läinud veel paisumata paadilaudade vahelt sisse tuleva vee väljaviskamiseks.

Ajalooline viikingipaat sai Aidus küll vette, kuid matkale ei pääsenud − sõitjate aur oleks läinud veel paisumata paadilaudade vahelt sisse tuleva vee väljaviskamiseks.

Juba kolmandat aastat järjest mõõdavad aerud Aidu veespordikeskuses kilomeetreid ja mida aasta edasi, seda enam kasvab nende kohalike inimeste hulk, kes veespordist rõõmu tunnevad.

 

Tänavuse Aidu veematka stardi sai poolsada paati, lõviosas kanuud, sekka süstasid, aga ka veidi eksootilist hõngu Aasiast pärit draakonpaadi ja Havailt pärit aerusurfi näol. Põhjamaid esindav muinasaegne viikingipaat, mida suvi läbi Maidla mõisa kõrval tehtud, jääb siiski stardi- ja finišipaika loksuma − ühelt poolt jäid selle meeskonda kuuluma pidanud Rootsi ajakirjanikud hiljaks ning teisalt pole paadilauad veel vees piisavalt paisuda saanud ja kogu sõitjate aur oleks kulunud vee väljaloopimisele.

Kui kahel eelmisel aastal oli Aidu veematk kümme kilomeetrit pikk, siis sel aastal sai valida ka kaks korda pikema distantsi. Viimase kolmetunnine kontrollaeg eeldab aga korralikku sportlikku tulemust ja nii jääb lõviosa sõitjatest varasemate liistude juurde ning valib lühema distantsi.

“Rein, tee üks salto!”

Esimene mees, kes 10kilomeetriselt sõidult tagasi jõuab, on Aidu veespordikeskuse rõõmuks Imre Poom.

Poom on Aidu oma poiss − just tema Adrenaator Grupp pakub Aidus täispööretel seiklusi alates karjäärisafarist ja lõpetades veematkadega Aidu kanalitel. Poomi laupäevane seiklus lõpeb Aidu spordiklubi rõõmuks esimese kohaga ning − mis veel parem − teise ja kolmandana liuglevad üle finišijoone sõudepaadid. Ühes õpilane Helen Kont ja teises õpetaja Natalja Garankina. Viimane on juba paar aastat vaeva näinud, et kirjutada Aidu kui mitte veel maailma, siis vähemalt Eesti sõudekaardile tugevate keskuste Pärnu, Viljandi ja Narva kõrvale. Ning mõningane edu on olemas − Aidu spordiklubi on läbi vilksatanud mitte ainult osalejate, vaid ka medalisaajate seas.

Eesti sõudeseltskonna kõige kuulsam nimi Aidus polnud laupäeval küll ilmselt hea sõidu poolest tuntud Garankina ja tema õpilased, vaid sootuks sõudeliidu president Rein Kilk. Tõsi, sõudepaadi asemel oli sõiduvahendiks süst ja sellel jäi Kilk oma rivaalile, aerutamisföderatsiooni juhile Martin Pedaile puhta sõiduga alla. Küll oli tema finišeerumine sootuks suurejoonelisem. On selle põhjuseks nüüd informaator Margus Ader, kes skandeerides Kilgilt võidusaltot nõudis, või õnnetu juhus, aga ühel hetkel on sõudjate president vees, paat ümber ja aer mööda sõudekanalit minema hulpimas. Kulub tükk aega, enne kui kõik kolm õnnelikult kaldale saavad.

Võitja tõstab käe

Sellega ei ole aerutajate ja sõudjate mõõduvõtt veel lõppenud. Kui korraldajatel oli plaanis panna kaks presidenti süstal joonele ja mõõta, kumb neist kiirem on, siis 10kilomeetrine soojendus oli spordifunktsionääridele siiski liig ning üks ühele mõõduvõtt jäi ära. Küll kamandati presidendid kumbki oma draakonpaati ja anti kohaletulnutele võimalus oma poolehoidu näidata.

Pedai paati maandus muu hulgas ka samal päeval koos Reio Riisnaga hiilgava 20kilomeetrise süstasõidu teinud Eesti ajakirjandusraudvara Rasmus Kagge. Samal ajal löövad sõudjatega mesti nii Lüganuse vallavanem Viktor Rauam, kellel samuti kümme kilomeetrit aerutamist juba varasemast sõidust kontides, ja Aidu veespordikeskuse juht Hardi Murula. Viimane on igal nädalal usinalt aerutamistrenni teinud, aga korraldajal sedapalju mahti pole, et kümmet kilomeetrit veel kaasa teha. Küll võib ta treeningukaaslase Eimar Aidma tulemusele tuginedes teoreetiliselt arvutada, mis koha ja mis kiirusel ta saanud oleks.

Murula värskest käest siiski võiduks ei piisa. Aga seda, et tegelikult tegid aerutajad sõudjatele draakonpaatidega ära, teavad ainult asjaosalised ise, sest informaator Margus Ader palub finišis tõsta käe sellel paatkonnal, kes võitis, ja mõlemas paadis kerkib peade kohale kümme aeruga kätt. Aderil ei jää üle muud kui tunnistada võitjaks sport. Ja ega see, kas parem on aerutamine või sõudmine, olegi oluline − Aidu tahab võõrustada mõlemat spordiala.

Tuleb koju kätte

See, mis Aidu veespordikeskuse eestvedaja Hardi Murula näole rahulolunaeratuse toob, on see, et veematkal on kohalikke osalejaid palju. “Inimesed avastavad üha enam ja enam enda jaoks veesporti,” on ta rahul. Kaua sa ikka jaksad seletada, miks sa viiele Eesti sõudjale suurt kanalit ehitad. Mida rohkem on harrastajaid, seda õigustatum on veespordikeskuse ehitamine, ja mida rohkem areneb keskus, seda enam avastavad inimesed veesporti.

Eks ole Murula isegi sootuks suusatamise taustaga. Ja ega ta ole ainus suusamees laupäeval veel − koondislane Siim Sellis võtab sprindimehelikult vahetult enne finišit hoo üles, kuid võitjaks tuleb hoopis temaga kaasas olnud šveitslane. Säh sulle siis Eesti suusasprinti!

Veematk käib eelkõige siiski sõidu, mitte võidu peale. Pealegi on nii aeutamis- kui sõudmisässad parasjagu suurematel võistlustel mujal Eestis ja hiilgavatest sportlikest tulemustest rääkida ei saa.

Küll aga tunnistab veematkaga sinasõprust pidav Lauri Jalonen, et kui on ikka võistlus, on tempo tavapärasest suurem. Tema ja ta abikaaa Kadri, teist aastat järjest kahekesi paadis, käivad aastas vähemalt korra mõnel veematkal. Tõsi, jõgedes on sedapalju kergem, et seal lükkab vool takka. Küll aga paneb Aidu, kus kell stardis käima lükatakse, rohkem pingutama. Mitte küll päris võidu peale. Aga parasjagu niipalju, et sõita on veel mõnus.

Aidusse sõitma tasub aga tulla küll. Juba ainuüksi keskkonna pärast. “Nagu kuskil Egiptuse vadis. Ainult vesi on sees,” kiidab ta.

Aer valgeks

Vaatepilti kiidab ka Lüganuse vallavanem Viktor Rauam, kes oma abikaasa Tiinaga tegi vägagi korraliku sõidu. “Ainult Eesti Energia läks meist lõpus ette,” kurdab vallavanem. Küll on lohutuseks see, et kui Eesti Energia paadis oli kaks meest, siis Rauamitel oli segavõistkond ja seega oma klassi koht ei kadunud.

Rauam sai veematkal esimest korda aeru valgeks. Varem on ta ka Aidus kaasa löönud, aga siis mitte matkal, vaid väiksematel mõõduvõtmistel. Nii näiteks esindas ta mullu draakonpaadis Metsanurga seltsi − tugevad mehed metsast jäid kõige napimalt alla professionaalsetele aerutajatele. Tõsi, see tulemus kirja ei läinud, sest aerutajaid tavainimeste arvestuses ei osalenud.

Nii oli Rauamil draakonpaadi kogemus sel aastal nagu varnast võtta. Ühelt poolt on see lihtsam kui kanuuga: sõitjaid on palju, juhtroll ühest otsast tüüri-, teisest otsast trummimehe käes. “Aga kui korralikku rütmi sisse ei saa, lähed kergelt ümber,” tunnistab ta.

Ümber Rauam siiski ei läinud. Ei draakonpaadi ega kanuuga. Viimane soetati perele kolm aastat tagasi just selleks, et kohapeal veemaailma avastada. Ja miks mitte seda teha, kui selline võimalus kohe kodu juures võtta.

On, mida vaadata ja näidata 

Aga 10 kilomeetri sõit oli vallavanema võistkonnale päris paras. 20 oleks juba liiale läinud. “Kolme tunniga 20 kilomeetrit kanuuga sõita… Selleks peaks ikka professionaal olema,” tõdes ta, et abikaasal läks vahepeal 10 kilomeetril raskeks ning selleks, et teda säästa, tegi Rauam tööd kahe eest.

Rauamite perele pole see esimest korda koos aerutada, kuid varasemad katsetused on olnud juhuslikud ja pistelised.

Rauam ise sai Aidu aladega tuttavaks nüüd, kui kaevandamine seal lõppes. Esimest korda käidi kanaleid uudistamas siis, kui veetase oli alles madal. Nüüd on see juba loomulikul tasemel ja oodatud sügavus veel igal pool saavutatud.

Kuna territoorium veel päris avatud pole, ei ole perekond ka oma külalisi siia uudistama saanud tuua. Näidata ja vaadata on siin aga küll − ettekujutust, milline näeb üks maa-ala välja pärast seda, kui see on põhjalikult segi pööratud ja osa ära viidud. Nii suure karjääri nägemine on vaatamisväärsus omaette.

Maailmameistrid veel

Kui Aidu veematk on eelkõige rahvaspordiüritus, siis samal ajal tomuv “Aidu Cup” on tõsine võistlus ning sel aastal andsid seal kaalu mitmedki maailmas ja Euroopas pärjatud sportlased. Kui kondimootoritel töötavad paadid ja Eesti tipud kihutasid võidu peale Pärnus ja Tallinnas, siis veemotomehed olid kohal täies hiilguses ning sellel spordialal on suurvõistluste medaleid ette näidata rohkem kui sõudjatel ja aerutajatel kokku. Aidu endagi spordiklubil on tänavu ette näidata maailmameistrivõistluste pronksmedal kestussõidust, autoriteks Tõnis Laur, Rainer Nikiforov ja Erki Lainjärv.

Kestussõitu nädalavahetusel siiski kohapeal ei tehtud. Karikaid jagati aga küll. Lausa kolmes klassis: GT-15, GT-30 ja OSY-400.

Klassis GT-15 võidutsenud Stefan Arand on selle klassi valitsev maailmameister. See ei tähenda kaugeltki, et tal nimekaid konkurente poleks: sarnaselt tiitlivõistlustele on ka Eestis tema karm konkurent Rene Suuk − maailma kolmas. Ja nende kahe vahele mahub veel käbe tüdruk Kärol Soodla.

Tõsi, OSY-400 klassis konkurents nii tihe polnud: selles, kolmest kõige kiiremas masinaklassis oli rajal vaid kaks sõitjat − Rasmus Haugasmägi ja Annika Suuk, kuid tituleeritud meestest pole puudust siingi − Haugasmägi on valitsev Euroopa meister. Ja ehkki informaator Ader Haugasmägile meelde tuletas, et daamid enne, läks see viisakusavaldus ilmselt masinamüras kaduma ja meister võttis oma.

Ootavad noortelt lisa

Veemoto on üks nendest aladest, mis on Aidu kanali jaoks nagu loodud ning mille puhul oodatakse ja loodetakse, et Tallinna ja Tartu kõrval tõustakse keskuseks, kus seda arvestatavalt harrastatakse. Mitte ainult kestussõidus, vaid ka teistes masinaklassides. Eriti noorteklassis. Esimene paat ja sõitja on seal jala valgeks saanud, lisa kuluks aga ära nii seal kui sõudjate-aerutajate seas.

Nii võivad tegelikult kõik soovijad liituda iganädalaste aerutamistreeningutega. Eelkõige on muidugi oodatud nii sinna kui ka Garankina veetud sõudetreeningutele noored, kellest voolida järelkasvu juba olemasolevatele Eesti tippudele. Et Aidu ei kuuluks tippu ainult sõiduvõimaluste, vaid ka kangete sõitjate poolest.