Kes minevikku ei mäleta…

16. august 2015 VIRVE OSILA, poetess

osila

Viimastel suvedel pole ma kodust kaugemale enam eriti pääsenud. Unedes ja unistustes küll, ilmsi mitte. Oma paigalrändaja staatuses pole mul ei ennast ega kedagi teist süüdistada. Elu lihtsalt on selline, nagu on.

Tänavu lõikuskuu esimesel päeval siiski leidus võimalus, et mul õnnestus kaua külastamata kohtades käia. Sain tere öelda armastatud sõbrale Peipsile ja selle läheduses paiknevale Sepa talule. Et talu peremees oli lehekuu lõpus ajatusse läinud, siis tuli mul hilinenud hüvastijätusõnu Kodavere kalmistule ütlema minna. Samal kalmistul süütasin veel ühe küünla Ella Enno eellaste matmispaigas. Leidis ju luuletaja Ernst Enno oma kaasa just Kodaverest. Kodavere kalmistul polnud ma varem käinud ja kuna surnuaiad on lapsest saati mu meelispaigad, siis otsustasin Sepa talu perenaise juhatusel seal veidi ringi vaadata. Väga suur ja kuidagi paljudest teistest surnuaedadest erinev tundus see rahula mulle. Korraga juhtusin ühe väga metsistunud hauaplatsi juurde. Mingi vägi sundis mind seisatama enne, kui midagi konkreetset üldse silmasin. Neli vana ja vägevat raudristi paistsid vaevu rinnuni ulatuvast puju- ja takjavõserikust välja, ehkki ristid olid nii suured, et kirjad asusid mu silmade kõrgusel. “Joosep Haavakivi ja Sophi Haavakivi”, lugesin ühelt ristipaarilt. (Teise ristipaari Haavakivide eesnimed ei jäänud meelde.)

Siis sukeldus mu pilk allapoole. Ristide jalamil oli hauaplaat, mille kõrval määrdunud kolmveerandliitrine purk sogase vihmaveega. Plaadil oli tekst: “Kui sa tuled, too mul lilli… Anna Haava 15.X.1864-13.III.1957. Maetud Tartu Maarja surnuaiale.” (Praegu vist on Maarja surnuaed üks osa Raadi kalmistust.) Tundsin seal võsastunud platsi veerel seistes meeletut ängi ja kurbust. Mul polnud lilli, sest ma ei teadnud. Ja küünladki olid otsas. Meie ühe suurema naisluuletaja vanemate ja vanavanemate viimane puhkepaik on siis selline, kõigi poolt unustatud ja hüljatud! See plaat teatega Anna Haava sünni- ja surmaajast ning matmispaigast ja räpane purk mõjusid sama groteskselt nagu üks kurikuulus kunstinäitus, kus keegi kunstnikest oma junni klaaspurgis eksponeeris. Pala põhikool kannab Anna Haava nime, küllap tähistatakse seal ka luuletaja elu ja loomingut, sama valla Assikvere seltsimajas on ka Anna Haava tuba.

Mullu oli poetessi 150. sünniaastapäev, siis korraldati luuleõhtuid ja muid tänuüritusi. Sain teada, et Anna Haava haudki Tartus pälvis toona pisut rohkem tähelepanu. Muudel aegadel olevat see üsna räämas ja lilletu. Me räägime mälust. Juurtest. Püsimisest ja kestmisest. Kas keegi, kes on hardunult lugenud vanaemast heldest-lahkest, arvab, et see luule tuli tuulest, tühjast kohast? Anna Haava armastas oma sünnikodu, oma vanemaid ja vanavanemaid, muidu ta poleks neist nii soojalt kirjutanud. Kullerkupud, jaanililled eide haual õitsegu, palus ja lootis ta. Vaevalt ta oma kõige halvemates unenägudeski sellist kalmuplatsi nägi.

Kunagi ütles mulle hää sõber Raimond Kaugver, et kuni inimesest veel sandisti räägitakse, seni on ta tegus ja olemas. Kui ilukõned algavad, on ta ilmselt teel Liiva-Annuse juurde. Nii ongi! Me oleme oma parimaid poegi ja tütreid nende eluajal üksjagu halvustanud, siis teeb surm nad korraga suurteks ja mõne aja pärast järgneb unustus. Kord mitme aasta eest ühes meie maakonna gümnaasiumis õpilastega kohtudes rääkisin neile oma sõprusest Elin Toonaga; küsimärkideks kooldunud näod ei saanud aru, kellest räägin. Selgitasin siis, et Elin Toona on eesti kirjanik, luuletaja Ernst Enno lapselaps. Küsimärgid jäid nägudele alles, nad ei teadnud ka Ennost midagi. Kardan, et paljudele ei ütle ka Anna Haava nimi midagi.

Praegu on Aafrika seakatku ja pagulaste teemade kõrval alanud Eestis suur arutelu selle üle, mida oma vabariigile 100. sünnipäevaks kinkida. Saja tammega tammikud kindlasti ja eks midagi vägevamat veel. Mina soovitan “Teeme ära!” raames teha kalmistute korrastamise talgud, et ka taevased näeksid maapealset hoidmist ja hoolimist, elavatest rääkimata. Ma ei usu, et ükski omavalitsus oleks nii vaene, et ei saaks hauaplatsidelt võsa välja rookida ning asemele istutada mõned sellised taimed, mis suurt hoolitsust vajamata kalme katavad ja kaunistavad.

Kunagi eelmise sajandi kaheksakümnendate aastate keskel kurjustas üks pealinna luulekriitik minuga, öeldes, et minu luule olevat liialt annahaavalik ja nüüdisaegne edumeelne ühiskond ei vajavat seda. No tahtis inimene essusti öelda, aga tõstis mind otsekui kõrvust. Tühja sellest, et trükkida ei võetud, annahaavalikkus oli minule kordades olulisem. Pärast Kodavere surnuaias käimist lugesin uuesti läbi Anna Haava luuleraamatud, tema autobiograafilise “Mälestusi Laanekivi Manni lapsepõlvest” ja Sirje Endre koostatud “Rändaja Anna” luuletaja kirjadest. Kui ma veel siin ajalises elus Kodaverre sattun, viin kindlasti Anna esivanematele lilli ja süütan küünlad. Kui ei, loodan, et seda teeb keegi teine, Pala vallast või koolist või… “Rändaja Anna” raamatu lõpetuses ütleb poetessi kirjadest valiku teinud Linda Olmaru: “… on annahaavalik lootus, et tänase kogumiku ilmumine kustutab pisutki kultuuritraditsiooni katkemise ja loojakeskse vaimuelu hääbumise süüd…” Mina lõpetan oma arvamusloo annahaavaliku ja ka iseendaliku lootusega, et õigluse- ja tõetunne ning ligimesearmastus aitaks hoida ja mäletada…ning lugupidavalt mälestada. Ka kalmistukultuur on meie kultuuri suur ja oluline osa.