Ajaloofestival “Narva lahing” − mitte lihtsalt sõjamäng

11. august 2015 ILJA SMIRNOV
Lõbus Narva lahingu rekonstruktsioon 311 aastat pärast tõelist Narva lahingut. Narva Preobraženski polgu liikmed tunnevad puudust vaid hobustest: kohalikud suksud kardavad tulistamist, väljaõpetatud hobuseid Peterburist ei saa aga üle piiri tuua.

Lõbus Narva lahingu rekonstruktsioon 311 aastat pärast tõelist Narva lahingut. Narva Preobraženski polgu liikmed tunnevad puudust vaid hobustest: kohalikud suksud kardavad tulistamist, väljaõpetatud hobuseid Peterburist ei saa aga üle piiri tuua.

Ajaloofestivalist “Narva lahing” on rohkem kui kümne aastaga saanud suvine suurüritus, kus elustatakse ajalooline Narva lahing, etendatakse lõbusaid pildikesi ajaloo teemadel ning korraldatakse põnevaid meistriklasse kõikidele soovijatele. Festivali teema on aastast aastasse muutumatu: kuidas venelased 1704. aastal Narvat piirasid ja ründasid.

 

“Me lihtsalt puhkame siin,” räägivad Narva ajaloo elustajad üksteise võidu, otsekui õigustades oma lõbusat tuju, naljatlemist ja rivi mõningast lohakust.

Tõele au andes tuleb siiski öelda, et püssirohu, relvade ja kahuritega ei naljata siin keegi − selles osas on siin kõik väga range. Aeg-ajalt tuleb korraldajatel vaid vaatajaid korrale kutsuda, neid ohutusse paika toimetada või mõne sõnakuulmatu peale kähiseva häälega karjuda.

Sel aastal möödus festival rahulikult, ilma õnnetusjuhtumiteta, möödunud aastal tuli aga ette põletus- ja lõikehaavu, nii vigastusi kui põrutusi (seda küll ajaloo rekonstrueerijate, mitte vaatajate seas).

“Narva lahingust” võtavad aastast aastasse osa enamjaolt ühed ja samad inimesed ning tänu sellele on ajaloo elustajad narvalastele juba ammu oma inimesteks saanud.

Lõbus üritus

Festival sai tänavu alguse Raekoja platsil toimunud näitliku rividrilliga. Tänapäeva Preobraženski polgu sõdurite korrapäratud ja Rootsi sõdurite − ka neid etendasid Vene rekonstrueerijad − veidi paremini organiseeritud harjutused linnaväljakul olid ilmselgelt publikule suunatud.

“Tagumine rida! Võtke tihedamalt! Masseerige põlvega nende õndraluid!” juhatab komandör Boriss Megorski innukalt Preobraženski polgu sõdureid. Nood vaid pomisevad midagi, publik aga tunneb toimuvast ülevoolavat rõõmu.

Uudishimulike vanemate süles olevatel imikutel aga nii lõbus pole − nemad kõrvulukustavate paukude üle erilist rõõmu ei tunne. Ja tuld annavad ajaloo elustajad kõvasti ning kogu hingest, pauklaenguid kokku hoidmata.

Rividrilli lõppedes keerutatakse ajastukohastes kostüümides jalga, saateks teisaldatavatest kõlaritest kostev muusika.

Festival muutub avatuks

Narva lahing − linna piiramine ja vallutamine 1704. aasta suvel − mängitakse maha varaõhtul ja ammu tuntud stsenaariumi järgi: rootslased kaitsevad end iidse linnuse müüride ääres, venelased tungivad vahelduva eduga peale ning saavad Narva linnuse Põhjaõue väravate juures vastastest võitu. Naljaviluks viskab üks sõduritest vaenlaste sekka oma kolmnurkmütsi…

Muidugi oli 311 aastat tagasi kõik palju keerulisem ja karmim. Olid nii varitsussalgad kui salakavalad miinid bastionide ääres ning kõik muud sõjaga lahutamatult kaasas käivad õudused. Vikipeedia andmetel kaotas Vene pool linna ründamise ajal 350 sõdurit ja 1340 meest sai haavata. Teiste allikate kohaselt oli see arv 3000. Rootslasi langes 1300. Rünnakust aktiivselt osa võtnud Aleksandr Menšikov määrati Narva kuberneriks ning 11. septembril vandusid linnaelanikud truudust Peeter I-le.

Narva “vallutamisest” võttis osa ka tänapäeva Preobraženski polgu sõdur ja kuberneri nimekaim, Peterburi noor ajaloolane Dmitri Menšikov. Tema ülesanne oli viia läbi ka vanavene kiirkirja meistriklass. Samal ajal tutvustasid naistest ajaloo rekonstrueerijad laagris seda, kuidas vanasti pesu pesti.

Põnevad meistriklassid, suveniiridega kauplemine, sõjalaagriga tutvumine, ajaloo taaselustajatega avatud suhtlemine ja tõeliselt suvine ilm − kõik see annab ammu tuntud festivalile täiesti uue ilme.