Narva on narvalaste endi nägu

3. august 2015 AGO GAŠKOV
Peeter Tambu on veendunud, et poliitikud sekkuvad linnade kujunemisse ja mida väiksem on linn, seda suurem on poliitika mõju.

Peeter Tambu on veendunud, et poliitikud sekkuvad linnade kujunemisse ja mida väiksem on linn, seda suurem on poliitika mõju.

Narva peaarhitekt Peeter Tambu kujundas piirilinna nägu peaaegu seitse aastat. Nüüd lahkub ta sisekaitseakadeemia rektori nõunikuks.

Kui lihtne on Narva nägu kujundada?

Peaarhitektid ja linnaarhitektid vähemalt püüavad linna nägu kujundada. Kui palju see õnnestub? Ma olen aru saanud, et see on üsna raske töö igal pool. Eesti on väike, korporatiivne ja poliitiliselt mõjutatud maa. Ma arvan, et mida suurem on linn, seda vähem see poliitiline mõju kõigi igapäevategemisteni jõuab. Tallinnas − kuna see on ikka väga suur linn Eesti mõistes − poliitikud paratamatult sekkuvad, aga iga äärekivini nende mõju ei ulatu. Mida väiksem on linn, seda suurem on poliitikute mõju ja seda raskem on linnaarhitektil. Kuidas kellelgi selle mõju vältimine õnnestub, seda peavad teised inimesed hindama.

On see meeskonnatöö või on seda võimalik teha üksi?

See on kindlasti meeskonnatöö. Mida suurem on omavalitsus, seda suurem on meeskond, aga on palju väikevaldu, kus selle tööga peab hakkama saama ainult üks inimene. Narvas on neid inimesi, kellega koos linnaarhitekt oma tööd tegema peab, ikkagi mitukümmend.

Siiski on linnaarhitekt inimene, kes linna nägu väga jõuliselt kujundab. Või siiski kes tegelikult Narva nägu kujundab? On need arhitektid, poliitikud või hoopis mõjuvõimsad tellijad, näiteks kaubandusketid?

Tegelikult kujundavad kõikide linnade nägu kõige tavalisemad inimesed. Kaubanduskeskuste omanikud ja poliitikud toimivad ju ikkagi lähtuvalt linna elanikest, sest kaubanduskeskusi ehitatakse ikkagi elanikele, lootuses, et nad tulevad sinna ostma. Kui poleks inimesi, keda need keskused huvitavad, siis neid keskusi ei kerkiks. Ja poliitikute puhul − kuna ma usun demokraatiasse ja Eesti on praeguseks väga demokraatlik maa − ma ei saagi väita midagi muud kui seda, et poliitikud esindavad oma valijaid. Linna ja valla näo kujundavad ikkagi need inimesed, kes seal elavad.

Nüüd on põhjust muutuda õelaks. Peeter Tambu on muutnud Narva linna nägu vastu elanike tahtmist. Ta on hävitanud suurepärase võsa linnavalitsuse ja linnuse vahel. Ta on lasknud siia linna kerkida Tartu ülikooli kolledži hoonel. Ta on hävitanud nahkhiirte elupaigaks olevaid puid. Ja veel, ta on olnud Narva linnuse arhitektuurikonkursi žüriis. Konkursi tagajärjel kaotavat Narva linnus oma ajaloolise ilme. Kuidas sa seda põhjendad, selgitad või õigustad?

Ma ei kavatse ennast üldse õigustada ega vabandada, sest sa suutsid ühe hingetõmbega panna kokku palju väheolulist klatši kohalikelt saitidelt. Kui ilmuvad õelad postitused mingites vestlusgruppides, millel on 600 liiget, ja nendest võtab sõna kümme-kakskümmend, siis ei ole maailmas olemas inimesi, kes saaksid neid kommentaare tõsiselt võtta.

Kui läbi aastate vaadata, siis on need sõnavõtjad ka ühed ja samad inimesed. Enamasti kipuvad teiste kallal õelutsema inimesed, kes ei ole elus mitte midagi loonud ega teinud. Inimesed, kellel on huvitav töö ja kes teevad seda sellepärast, et see neile meeldib, mõistavad teiste ponnistusi ega raiska oma aega teiste peale kaebamiseks või õelutsemiseks. Neid kommenteerijaid, kes arvavad, et Narva peaks igaveseks jääma igavate tüüpmajadega hoonestatud nõukogude magalaks, on palju vähem kui neid, kes selle “hruštšovkade” ja paneelmajade linnaga rahul ei ole.

Üks sellest linnast lahkumise põhjusi on ju see, et Narva ei paku noorele inimesele samasugust elukvaliteeti, nagu pakuvad vahepeal kõvasti edasi arenenud teised Eesti linnad. Rahvas hääletab jalgadega ja igal aastal lahkub Narvast viis-kuussada inimest. Nii et kõvasti rohkem on neid, kes ei ole rahul nõukogude linnaga, kui neid, kes seda iga hinna eest kaitsta üritavad.

Mis puutub parkide hävitamisse, siis seda ei ole ju teinud Tambu. Mina ei tea, et Narvas oleks viimastel aastatel ühtki parki hävitatud. Küll aga hävitasid Narva parke need immigrandid, kes sõjajärgsetel aastatel siia elama asusid. Pimeaia pargi hävitasid nõukogude sisserändajad, mitte need inimesed, kes selle viimase paari aasta jooksul korda tegid ja rekonstrueerisid. Malmpiirded peksid puruks nõukogude inimesed, mitte meie, kes me need uuesti valasime ja paigaldasime.

Väga paljud pargid hävisid Narvas hoolimatuse tagajärjel juba viiekümnendatel aastatel. Viiekümnendate aastate alguse fotodel on näha, kuidas puid pügati ja parke hooldati. Viiekümnendate lõpust alates jäid pargid hooldamata, mis tähendas, et puud kasvasid üle. Kuna nad olid istutatud pargipuudena liiga tihedalt, siis nad ei saanud valgust, nende all ei kasvanud midagi, seal oli lihtsalt muda. Mitmekümneaastaste puude tipus oli lihtsalt tutt. Pargid hävitas 50 aastat hooletust. Surnud puude mahavõtmine ongi peamine erinevus linnapargi ja metsa vahel. Alutaguse laanes saavad puud vanaks, mädanevad ja kukuvad maha. Nende asemele kasvavad uued.

Ürgpargist ei ole mõtet rääkida…

Just nimelt linnapargis ei saa jätta puid hooletusse ja neid inimestele selga kukkuma. Mets ja park on kaks eri ruumi. Ei ole mõtet ühe mõõdupuuga mõõta põlismetsi ja kesklinna parke. Neid keskkondi tuleb vaadelda eri moodi. Linnakeskkond on inimesele mõeldud keskkond ning seal tuleb ennekõike jälgida inimese heaolu ja ohutust.

Ja kui linna kerkib uus arhitektuur… Loomulikult võib linnale läheneda nagu põlismetsale. Võib leppida sellega, et viiekümnendatel ehitati siia mingid majad, ja kui nad ühel hetkel kokku kukuvad, on selle linnaga kõik ja lähme laiali ning viimane lahkuja kustutab tule. Juhul kui me üritame oma linnu käsitleda nii, nagu seda sajandite ja mõnede linnade puhul isegi aastatuhandete jooksul on käsitletud ehk elavate organismidena, mis muutuvad, arenevad, kasvavad, aeg-ajalt tõmbuvad ka kokku, siis tuleb nende eest hoolitseda. Muidu nad surevad.

See oligi provotseeriv küsimus, nagu sa aru saad. Selle jutu põhjal ma järeldan, et ehkki sa Narvast lahkud, ehkki sa oled kirunud selle linna elanikke, meeldib see linn sulle väga.

See oli palju provotseerivam küsimus kui eelmine. Esiteks on inimesed vastuolulised. Ma ei tea, kas tähemärgist või muul põhjusel, aga ma olen vastuolusid täis inimene ja me oleme Narvaga teineteist väärivad vastased. Vastuolulisemat linna kui Narva ma isegi ei oska mujal maailmas nimetada, vähemalt selles osas maailmast, kus ma käinud olen. Narvaga on mul mitmel põhjusel olnud tugev emotsionaalne side veel sellest ajast, mil ma ei töötanud siin. Nii et jaa, Narva on väga põnev koht. Narva oma kaheksa ja poole tuhande aasta vanuse ajalooga on ilmselt Eesti kõige vanem asula.

Narva on kohutavalt põnev ning tähtis on, mida me Narvana käsitleme. Kas me nimetame Narvaks seda füüsilist substantsi, mis meil siin praegu on − võsastunud platse, mille keskel seisavad “hruštšovkad” −, või me vaatame Narvat kui terviknähtust mitte ainult ruumis, vaid ka ajas. Need on erisugused määratlused. Mina olen kõiki linnu, mitte ainult Narvat, võtnud tervikuna mitte ainult ruumilises, vaid ka ajalises mõttes. Minule ei ole need “hruštšovkad”, mis siin praegu seisvad, Narva konstantne määratlus. Hetkel on ta selline.

Alati, kui me kolleegide või ka muude külalistega vanalinna siseneme, küsitakse, miks me seda linnaosa niimoodi nimetame, siin ei ole ju midagi vana. Siis ma üritan seletada, et tõepoolest pole siin praegu kuigi palju vanu maju. Selle linna ajalooga võrreldes on need hooned suhteliselt uued. Me ei nimeta seda linnaosa vanade majadega linnaosaks, vaid vanalinnaks. Vana on linn. Majad tulevad ja lähevad. Need “hruštšovkad” siin ei ole igavesed. Midagi hakkab ikkagi juhtuma. Kui inimene selle linna hülgab, võtab loodus ta tagasi. Selliseid linnu, mille inimesed on hüljanud, on maailmas küll.

Narva elanike hoiakud tulenevad sellest, et väga paljudele, praktiliselt 90 protsendile elanikest ongi Narva see 1950.−1960. aastate linn. Kuna kõik see, mis nende ettekujutuses Narva on, ongi see, mida nad praegu näevad, siis nad kindlasti ei vaata Narvat nii, nagu vaatan seda mina, kaheksa ja poole tuhande aasta vanuse asulana. Nad vaatavadki seda 50-60aastasena ja sellest ajateljest sõltub inimese suhe sellesse kohta.

Linnad muutuvad paljude tegurite koosmõjul ja nagu ma alguses ütlesin, ennekõike mõjutavad linna arengut inimesed, kes seal elavad. Läbi poliitika, majanduse ja muude hoobade. Üksikute inimeste kujundatud linnad jäävad ikkagi sellistesse piirkondadesse ja ajastutesse, kus on võimul diktatuurid. Ma pakuksin Stalini-aegseid Nõukogude linnu selle illustratsiooniks.

Sillamäe siis?

Noh, Sillamäe. Ka Narva on väga hea illustratsioon selle üheinimesekeskse linnaplaneerimise kohta, sest sõja järel oli Narva linnasüdamesse mõeldud väga uhkeid perimetraalse tänavasüsteemiga kvartaleid ja uhke dekooriga kaetud maju, aga praegu on Narvas vaid need seda stiili esindavad majad, mis jõuti valmis ehitada Stalini eluajal. Mõned valmisid pärast tema surma, aga neilt tõmmati laksust ära dekoor, kuna oli otsustatud loobuda liialdustest. Stalinistlikke maju jõuti väga vähe valmis ehitada.

Me oleme siin arutanud, et kui stalinistlikud kvartalid oleks valmis ehitatud, poleks Narva küll keskaegne, aga ikkagi ilus linnalik linn. Seepärast, et stalinism võttis aluseks klassitsismi ja hoonestas linna linna reeglite järgi: olid olemas tänavajoon ja tänavaseinad − kõik see, mida praeguses Narvas on väga vähe.

Narva on vist ikkagi selline linn, mida sa kas vihkad või armastad?

Nagu ma juba ütlesin, Narva on vastuolusid täis linn. Armastusest vihkamiseni on üks samm ja Narva on üks neist linnadest, mida on võimalik ühel ajal nii armastada kui ka vihata. Neid, kelle suhtumine Narvasse on ühene, on väga vähe.

Mis sinust Narva maha jääb? Mida sa kõige olulisemaks pead?

Võib-olla see, et üsna otsekohese inimesena olen ma suutnud käivitada vahel küll inetuks muutuva dispuudi, mis on linnaruum ja mis temaga peaks juhtuma, kas ta peaks või ei peaks arenema, kuidas peaks linnaruumi arendama. Ma arvan, et igas linnas on linnaarhitekti põhiline ülesanne just neid küsimusi püstitada ja teadvustada linnaruumi kui objekti tähtsust.