Katkupaanika

3. august 2015 

Sigade Aafrika katku võib nimetada selle suve teemaks number üks. Teema on kahtlemata oluline, sest võib mõjutada olukorda riigis alates töökohtade kadumisest pärast tuhandete sigade hukkamist ning lõpetades liha hinna tõusuga.

Ent kohati tundub, et teema käsitlus võtab paanika mõõtmed ning inimesed tunnevad sellega seoses aina rohkem hirmu.

Küsisime eile Põhjaranniku toimetust külastanud keskkonnaminister Marko Pomerantsilt, kes on vastutav selle eest, et omal ajal mitte midagi ette ei võetud, kui ohtlik nakkus Eestis esmakordselt avastati. Oletades, et see tuli meile Lätist saabunud metssigadega. Ja alles nüüd, kui taud on tunginud kodusigadeni, asusid eri ametkonnad sebima. Minister muidugi ütles, et pole mõtet süüdlasi otsida, vaid tähtis on see, mis saab edasi ja kuidas kõige hullemat ära hoida. Ja pealegi pole osa toonastest otsustajatest enam ministriametis.

Ent siiski, kui me praegu tõdeme, et metssigade jahile piirangute seadmine oli viga (aasta eest arvati valitsuses, et see ajab loomad veel rohkem liikvele ning kannab katku laiali), tähendab see, et kusagil on olnud kompetentsiprobleemid. Ministrid ei langeta otsuseid vaid oma kõhutundele tuginedes, selleks on neil kasutada ministeeriumis paljude nõunike ja ekspertide abi.

Nüüd peetakse vajalikuks asuda tõstma inimeste teadlikkust ning tegelema teavituskampaaniaga, mis hoiatab metsamineku ees neid inimesi, kellel tuleb kokku puutuda seafarmide või seal töötavate inimestega. Ent seda oleks pidanud tegema märksa varem, kui taud end veel ainult metsas peitis.

Mitte keegi ei ole selgesõnaliselt välja öelnud: meil on kindel plaan olukorra lahendamiseks ning selle realiseerimise lõpptulemus on selline ja selline. Keegi pole ka selgitanud, kuidas on mujal maailmas selle taudi puhul toimitud või peab Eesti praeguses olukorras ise jalgratast leiutama.