Reform, mida ei paistagi tulevat

15. juuli 2011 

See, kuidas Ida-Virumaa kõige väiksema omavalisuse, vaid poole tuhande elanikuga Tudulinna valla kauaaegsetel juhtidel oma ametitest korraga villand sai, tuletab taaskord tugevasti meelde, et Eesti omavalitsuste süsteemi on vaja asuda võimalikult kiiresti ümber korraldama.

Emotsionaalses mõttes võib see olla valus, kui külad, mis on aastakümneid või rohkemgi olnud valla või kolhoosi keskuseks, ühel päeval seda enam pole. Ent tasub mõelda, kas kohalikud elanikud sellega ka midagi sisuliselt kaotavad. On selge, et enam kui paarsada omavalitsust on Eesti-suuruse riigi jaoks luksus, mis muutub üha kulukamaks.

Valdu on peaaegu sama palju kui paarkümmend aastat tagasi, ent seal elavaid inimesi on jäänud samal ajal kõvasti vähemaks. Eriti neid, kes tööl käivad ja vallaeelarvesse tulumaksu panustavad.

Tudulinna juhtide poolt on kõrvale astumine olukorras, kus nad tunnevad lootusetust ja jõuetust midagi valla heaks korda saata, aus käitumine, ent paneb samas küsima, mida siis teha. Vallavanema amet pole paljudes kohtades sugugi ihaldusväärne. Kohalikel valimistel on tihtilugu tegu, et nimekirjugi kokku saada. Tõsiseltvõetavast poliitilisest konkurentsist pole paljudes kohtades mõtet unistadagi. Mis arendustegevustki sel juhul saab teha, kui eelarve kulub peamiselt vaid sotsiaaltoetuste ja vallaametnike palkade peale.

Kuigi praeguse valitsuse koalitsioonileppes haldusreformist juttu ei tehta, tuleks siiski asuda kokku panema toimivaid motivatsioonipakette, mis mõjutaks valdu ühinema.