Kuidas Avinurme mehed Kalevipoega püstitasid

14. juuli 2015 TIIA LINNARD
Esialgu Kalevipoeg veel pikutab Avijõe ääres, aga küllap ta ühel päeval ka püsti tõuseb.

Esialgu Kalevipoeg veel pikutab Avijõe ääres, aga küllap ta ühel päeval ka püsti tõuseb.

Avinurme mehed nägid laupäeval vett ja vilet, aga püsti nad teda ei saanudki. Küll astus üle kahe tonni kaaluv ja 10 meetri pikkune tammepuust Kalevipoeg meeste ja tehnika abil suure sammu edasi, jõudes oma tulevasse asukohta Avijõe ääres. 

 

Kalevipoja püstitajaks on Avijõe selts ning töödejuhatajaks seltsi asutaja- ja juhatuse liige Arvi Tooming.

Ühe Kalevipoja on selts juba püsti pannud, tosin aastat tagasi, aga tema läheb nüüd väljateenitud vanaduspuhkusele, sest tervis pole enam see, mis nooruses. Vanahärra on üle elanud pimesooleoperatsiooni, nagu Arvi tema keskkoha putitamist nimetab, ning ühte jalga pureb ishias.

Pureb nii, et silmaga näha.

“Aga me teeme talle veel operatsioonijärgset järelravi, nii et ta välimus saab olema kaubanduslik,” kostab Arvi.

Vana Kalevipoeg nimelt lähebki kaubaks. Kes rohkem maksab, saab ta endale. Tõsijutt! Kaks soovijat on Arvi sõnul juba olemas. Hiljuti takseerisid Kalevipoega eest ja tagant ka sakslased, aga need olid ratastega Eestimaad avastamas, neist polnud ostjat.

Uus Kalevipoeg asub vanast vaid mõnekümne meetri kaugusel, kuid põõsad on vahel, nii et teineteist nad ei näe.

Kui vana Kalevipoeg oli vaadeldav vaid Mustvee poolt sõites, siis uus Kalevipoeg torkab silma nii Mustvee kui Iisaku poolt sõites.

Iisaku poolt sõites asub ta vaid paarsada meetrit Avinurme kuulsast muuseumirongist edasi.

Uus asukoht on raudselt parem ja uus Kalevipoeg on suurem ka.

Temast juba mööda ei vaata.

Kumb on ilusam?

Mis häda Avinurmes selle Kalevipojaga on? Miks neil on vaja just Kalevipoega püstitada?

Vastuse leiab Kalevipoja eeposest, aga ka Avinurme valla kodulehelt, kus seisab, et rahvapärimustes on Avinurme kohanimi seotud Kalevipojaga.

Avinurme rahvas kurtnud Kalevipojale, et neil pole kala saada. Kalevipoeg, lahke mees, võtnud nende häda kuulda ning ajanud Peipsi järvest mööda Avijõge nii palju havisid üles, et nurmed neid suurvee aegu täis saanud. Sellest ajast kutsutaksegi paika Avinurmeks.

Selline lugu siis.

Sestap seisis vana Kalevipoeg Avijõe ääres, pirakas haug käes, ja ka uuele pistetakse haug pihku − poole suurem, kahemeetrine.

Kumb Kalevipoeg on ilusam, vana või uus?

“Ei oska öelda. Eks siis paista, kui uus üleval,” kostab üle tee Kalevipoja vastas elav naine ning muigab. “Uue Kalevipoja modell paistab igatahes kopsakam olevat, vana oli nii kiitsakas!”

Krunt vaatega Kalevipojale

Üle tee on üks krunt müügis. “Müüa elamumaa,” teatab silt. No kuulge, see pole lihtsalt elamumaa, see on elamumaa vaatega Kalevipojale! Nii peakski kuulutusel seisma: “Müüa elamumaa vaatega Kalevipojale.”

Esialgu avaneb sealt vaade lamavale Kalevipojale, kes üritatakse täna püsti saada.

See poiss, nagu Arvi teda nimetab, on tehtud tammepuust, täpsemalt kahest tammest.

Aasta otsa vaatasid Avinurme mehed sobiva puu leidmiseks ringi, enne kui erametsa omanikega kaubale said.

Ühest tammest said Kalevipojale alakeha ja jalad, kõik ühes tükis, teisest ülakeha ja parema käe. Vasak käsi tuli külge monteerida ning Arvi muretseb, kas  transportimine ikka õnnestub nii, et viiest osast kokku pandud poiss − ka pea ja kaelus on eraldi − laiali ei lagune.

Pea meisterdas Avinurme gümnaasiumi käsitööõpetaja Rein Leichter, kere tegi Luua metsanduskooli õpetaja Sulev Tooming, kes need jupid ka kokku monteeris.

Vasakut kätt toestatakse nii ja naa, aga… “Kuradi kurat, kuidagi pole hea,” ei jää töödejuhataja rahule. “Vasak käsi on olnud algusest peale õnnetu.”

Üks Iisaku poolt tulev auto aeglustab kiirust ning reisiseltskond vaatab aknast, kael õieli, mis asja seal küll tehakse.

Järgmine auto jääb tee äärde pidama. “Mis teete?” küsib juht uudishimulikult.

Kalevipoega püstitame!

Kurvad silmad?

“Raskuskeskme peame kätte saama, pea tuleb hoida natukene kõrgemal,” takseerib Arvi hiiglast, enne kui see rihmad külge saab ning tõstmiseks läheb.

Kopp on kohal ning abivägi hakkamas.

“Tal on kurvad silmad,” kostab üks meestest, Kalevipoja nägu lähemalt uurides.

On või? Minu meelest ei ole. Pigem on ta ilme kergelt ehmunud.

Kopajuht Marek veab Kalevipoja “vundamendi”, raudbetoonist süvenditega kobakad paika ning kaevab maa sisse.

Kalevipoeg, kes pikutab praegu tee ääres, tuleb viia paarkümmend meetrit jõe pool asuvate kobakate juurde ning seal püsti tõsta nii, et jalad supsaksid süvenditesse. Siis valatakse tsemendisegu otsa ning Kalevipoeg kivistub paigale, sedapuhku jalgupidi, mitte nagu eeposes, kus Kalevipoeg jäi põrguväravat valvama, käsi kalju kammitsas.

Kopajuht Marek on saanud Kalevipoja noka vahele ning veab teist vähehaaval jõe poole.

“Läheb, läheb!” ergutab abivägi.

Ma võin mürki võtta, et mida tahes Marek varem transportinud pole, Kalevipoega mitte kunagi!

Ettevõtmine õnnestub: Kalevipoeg on pärast asukoha vahetust jätkuvalt ühes tükis ning Arvi läheb lootusrikkalt tsementi tooma. Ehk saabki teise juba täna püsti.

Suur samm edasi

Aga edasi läheb keerulisemaks. Kalevipojale on vaja midagi turja alla panna, et saaks hakata teist püsti ubima.

Mehed sätivad kolme pakku ja laudu nagu Lego klotse üksteise otsa.

“Riskantne värk,” kostab üks meestest, takseerides hindavalt Kalevipoega ja koppa.

Vanasõna “Seitse korda mõõda, üks kord lõika” on siin täiesti asja eest, sest valearvestuse korral võib kõike juhtuda, ka seda, et Kalevipoeg kopale otsa vajub.

Marek kaksab hiiglase taas kopa külge ja… Läks!

Ei, ei õnnestu.

Kalevipoja külge kinnitatud rihmad sätitakse ümber, proovitakse nii ja naa, aga ka teine katse ei anna tulemust.

Kopal pole lihtsalt nii palju võhma kui vaja. “Ma ise oleks ta püsti tõstnud, aga masin ei jaksa,” kostab Marek ja muigab.

Avijõe seltsi inimestel tuleb hakata suurema tõstejõuga tehnikat otsima, aga kuna pinnas on jõe ääres pehme, tuleb selle tarvis ka põllukivi risust tee teha.

Arvi tänab kõiki abilisi ning selleks korraks minnakse laiali.

Ei saanud täna, saab mõnel teisel päeval. “Meil ei ole riiklikku plaani ega sotskohustusi, teeme, nagu jõuame,” kostab Arvi. “Täna saime niigi suure sammu edasi.”

Näe, Tauno Kangro pole oma Kalevipojaga veel mere äärdegi jõudnud, pole ateljeest välja saanudki.

Nii et Avinurme mehed on temast kõvasti ees, nemad panevad juba teist Kalevipoega püsti.