Uus linnapea otsib Kiviõlile antidepressanti

13. juuli 2015 ERIK GAMZEJEV
Nikolai Vojeikin sai 65aastasena linnapeaks linnas, kus möödus tema lapse- ja nooruspõlv.

Nikolai Vojeikin sai 65aastasena linnapeaks linnas, kus möödus tema lapse- ja nooruspõlv.

Aprilli lõpus Kiviõli linnapeaks valitud Nikolai Vojeikin (65) ei pelga nimetada praegust Kiviõli depressiivseks väikelinnaks, ent tahab linnaruumi parandamise ja elanike suurema kaasamisega otsuste tegemisse muuta seda mõnusamaks elupaigaks.

 

Mis tõi teid linnapeaks Kiviõlisse, kus on teada, et midagi väga rõõmustavat ees ei oota?Mul on juured ja ka kodu Ida-Virumaal. Olen juba selles seas, kus tundsin, et ei jõua enam kodust ja perekonnast eemal kaugel tööl käia. Seepärast otsustasingi mullu novembris Maardu linnavalitsusest ära tulla.

Samas ei tahtnud ka pensionipõlve pidama jääda nii riigi- kui omavalitsustöö kogemusi on päris palju ja vormil pole viga.

Kord kevadel sõitsin uudistama Kiviõli vana tuhamäge. Läksin ka majja, kus omal ajal keskkooli lõpetasin, ehk praegusesse linnavalitsusse.  Komistasin seal parajasti olnud [ettevõtja ja volikogu esimehe] Eldur Lainjärve peale. Jutuajamise käigus kerkis ka linnapea teema. Lainjärv  helistas ja pidas nõu Tiit Kuusmikuga [volikogu liige, praegune Toila vallavanem] ja siis hakkaski see mõte arenema.

Uskuge või mitte, aga sel hetkel tundsin kusagil oma sisemuses imelikku tunnet, et võiks Kiviõlis toimetama hakata. Ei teagi, oli see nüüd nostalgiapuhang kogu mu nooruspõlv möödus ju seal või midagi muud. Aga ma hakkasin sellest mõttest kinni.

Kuidas praegune linn teie nooruspõlvega võrreldes muutunud on?

Tollal tegin kõvasti sporti ja elu möödus põhiliselt staadionil. Tegin kümnevõistlust ja odaviset ning pääsesin ka Eesti noortekoondisesse. Sportlase karjäärile tõmbas kriipsu õnnetu võistlus Leningradis, kui kukkusin laenatud teibaga hüpates kolme meetri kõrguselt tellingutele ja tegin käe katki.

Praeguse Kiviõli linnapilt on muutunud kahjuks halvemuse poole. Linnaruum on äärmiselt räämas ja eriti kehvas seisus on muidugi kogu elamumajandus. See on täiesti depressiivne väikelinn.

Te ei pelga  linnapeana seda täiesti avameelselt tunnistada?

Ma vabandan, et kasutan sellist väljendit, aga seda ei saa salata.  Nii see on.

Eks ma olen elu jooksul nii mööda Eestit kui ka maailma ringi rännanud ja näinud igasuguseid linnu.  Võrdlusmoment on ikka drastiliselt Kiviõli kahjuks. Minule ongi kõige tähtsam küsimus linnaruumi kordategemine.

Kas see on teie silmis Kiviõli antidepressant?

Just. Kui me ei muuda linna üldilmet inimväärsemaks, siis on lootusetu arvata, et noored inimesed Kiviõlisse püsima jääksid.

Arvan, et ka kõik eelnevad linnapead on tahtnud linnaruumi parandada, aga see soov on jäänud rahapuuduse taha. Kus teie selleks vajalikku  rahaallikat näete olukorras, kus maksumaksjate hulk aina kahaneb?

Olen nüüd kaks ja pool kuud ametis olnud ja päris paljude kohalike inimestega rääkinud. Optimism pole neis just päris ära kadunud, aga pole ka erilist usku, et midagi võiks paremaks muutuda. See usk tuleb inimestes taas tekitada, kuigi on selge, et kiireid muutusi ei tasu loota.  Rahvaga tuleb rohkem rääkida ja kaasata rohkem kogukonda  eelseisvate plaanide aruteludesse. Teeme ühe asja korda näiteks 2016. aastaks ja järgmise 2018. aastaks.   Olge kannatlikud, ärge heitke meelt ega kaotage usku.

See on selline jutt, mida sõjaväe kaplan räägib enne lahingusse minekut. Positiivsete hoiakute kujundamine on muidugi tähtis, aga  sellega iseenesest linnapilt ei muuda.

Omavalitsuse roll on süsteem luua, projekte kirjutada, lobitööd teha. Kui kaasame sellesse protsessi ka linna aktiivseid inimesi, siis üheskoos hakkame leidma tasapisi ka rahastamisallikaid.

Praegu on näiteks 6-7 kortermaja lammutamise ootel. Ühe suure nii-öelda inimmahuti lammutamine maksab 27 000 eurot.  See on suur raha, aga peame kogukonda veenma, et seda tuleb teha, sest muidu ei taha tulla siia ei ettevõtjad ega keegi teine.

Kas midagi uut ka plaanite teha või oletegi keskendunud esialgu lammutamisele?

Isegi lammutamine on keeruline, millegi uue tegemine veelgi raskem.

Kuid Kiviõlis on ka mitmeid pärle nii vormiliselt kui sisuliselt: 1. keskkool, lasteaed Kannike, seiklusturismikeskus, kunstide kool. Meil on suured laiad tänavad, palju rohelust.

Narva, Jõhvi, Kohtla-Järve on saanud kesklinna korda. Nüüd võiks järgmisena olla Kiviõli kord, meil on Kesktänava korrastamiseks taotlused sees. Kui saaksime oma promenaadi ja kergliiklusteed ja uue linnamööbli ja ehk ka ühe purskkaevu, terviserajad, siis muutuks linnaruum oluliselt paremaks.

Kiviõli võiks muutuda ka jalgrattasõbralikumaks. Mõtleme projekti peale, kuidas ühendada jalgrattateedega Kiviõli linn ja seiklusturismikeskus ning Aidu veekeskus, luua tänavatele jalgrattalaenutused ja -parklad.

Kiviõli linnale on väga suur mõju ühel ettevõttel Kiviõli Keemiatööstusel, kes on ülekaalukalt suurim tööandja, linnakassa täitja, soojusega varustaja, aga samas ka saastaja.  Kuivõrd sellises olukorras suudab linnavalitsus iseseisvaks jääda või üleüldse teha näiteks etteheiteid selle kohta, et tehas laseb sageli linna peale musta tossu?

Sellega pole mingeid probleeme. Linnapea peabki selliste asjade pärast nurisema. Ettevõtja omakorda peab tõestama, et tema tootmine vastab kehtivatele nõuetele.

Üks asi on normid, teine emotsionaalne pool, mida kogetakse silmade ja ninaga. See emotsionaalne pool on linnast mulje kujunemisel sama tähtis kui linnaruum.

Olen nõus. Samas olen esimeste kohtumiste põhjal mõistnud, et keemiatööstuse praeguste omanike ja juhtide puhul on tegu sotsiaalselt vastutustundliku seltskonnaga. Nad saavad aru, et kui nad pole sotsiaalsete või keskkonnaprobleemide lahendamisel linnavalitsusele heaks partneriks, siis ei ole ka nende ettevõttel pikka perspektiivi. Ma usun, et seetõttu laabub meil nendega koostöö hästi ja aja jooksul laheneb ka see tossuprobleem.

Mis aastal?

Ei julge seda praegu öelda. Esmalt on tähtis, et me saaksime siia stabiilse ja usaldusväärse õhuseire, mis annaks numbriliselt adekvaatse ülevaate, mis oleks ka kõigile avalik.

Kiviõli võõrustas sel aastal Ida-Virumaal võidupüha paraadi. Räägitakse, et  traditsioon hakata Eestis tähistama võidupühal ka maakaitsepäeva on teie algatus.  Kas see on nii? 

See võib kõlada eputamisena, aga on küll. Töötasin sel ajal Harju maavalitsuses sisejulgeoleku nõunikuna, tegeldes ka tsiviil-, militaar- ja operatiivteenistuste koostöö korraldamisega. Maavanema juures oli sellekohane nõuandev organ, mida ma juhtisin ja kus kõik teised peale minu olid mundris mehed.

Pärast üht järjekordset nõupidamist rääkis kaitseliidu Harju maleva pealik, et käis Soomes sealsete reservistide korraldatud maakaitsepäeval. Hakkasin hiljem uurima, millega tegu. Kui saime järgmine kord kokku, ütlesin, et poisid, teeme siin Harjumaal ka ja teeme võidupühal ning nimetame seda samuti maakaitsepäevaks. Viisimegi selle suure entusiasmiga 1996. aastal Rae vallas Jüris läbi. Paraadid, relvade ja tehnika näitus, helikopterid, lahingute rekonstruktsioonid. Oli vinge värk ja otsustasime, et hakkame igal aastal tegema.

Mõned aastad hiljem kohtusid kõik Eesti maavanemad president Lennart Meriga, kes oli kuulnud meie maakaitsepäevast ja küsis meie maavanema Mait Korneti käest, millega täpsemalt tegu. Ära kuulanud, öelnud Lennart Meri: igal pool hakkame võidupühal nii tegema igas maakonnas.

Mõnevõrra üllatav, et sellise isamaalise algatusega tuli välja mees, kes 1980. aastate alguses oli läinud Leningradi kõrgemasse parteikooli õppima hoopis teistsugust ajalugu ja ideoloogiat. Mis teid sinna viis?

Too aeg oli nagu oli. Igaüks, kes natuke aktiivsem tüüp oli ja otsis väljundit, et tollases süsteemis midagi ära teha, pidi sellised koolid läbi käima. Minul see kool nüüd mingit maailmavaadet küll ei kujundanud. Ma ei olnud parteilistes ametites mingi ideoloog, vaid pigem administraator.

Parteilise karjääri tipuks sai siiski Kohtla-Järve rajoonikomitee kolmanda sekretäri amet.

See tähendaski tööstuse ja põllumajanduse kureerimist. 1996. aastal astusin  Reformierakonda. Selle erakonna tolleaegne liberaalne maailmavaade oli mulle lähedane.

Mõned inimesed koguvad münte, teised marke. Teile peaks olema päris korralik parteipiletite kogu. Miks te neid hüppeid nii palju olete teinud?

Ega väga palju polegi.  Kui 2010. aastal asusin tööle Maardu linnavalitsusse, siis tunnetasin, et mu Reformierakonda kuulumisele vaadatakse väga viltu.

Et tegu on ansiplasega?

Jah. Sellest tehti suur number. Ükskord viskas see ka linnapeal Georgi Bõstrovil üle ja eks mind siis survestati, et parem on välja astuda.

Neid põhjusi, miks ma mullu novembri alguses Bõstrovi juhitava vasakparteiga ühinesin, ma avalikustada ei tahaks. Kuid tõsiasi on, et juba kolm nädalat hiljem tulin ma Maardust ära ja sisuliselt ei sidunud mind selle parteiga midagi. Mu oma laiskus oli, et taipasin alles tänavu kevadel sealt välja astuda. Ega see lugu mulle ei meeldi, aga ma ei salga, et see oli mõnes mõttes pealesunnitud käik, millel pole mingit pistmist maailmavaatega.

Olete Kiviõlisse tulles rääkinud, et ilmselt astute Keskerakonda, kuna see partei on teid linnapeaks valinud.

Ma pole seda teinud ja ehk ei tulegi seda teha. Loodan, et mind ei hakata selles ka survestama. Ma eelistan olla Kiviõli huvide eest seisva meeskonna, aga mitte mõne partei liige.

Töötasite mitu aastat Georgi Bõstrovi kõrval, kellest on jäänud sellise Maardu tsaari kuvand. Tänu millele on tal õnnestunud nii pikalt seal võimul püsida ja mida temalt õppisite?

Ta on tore inimene. Ta on ehtne selline hea majavalitseja või vene keeles öelduna hozjastvennik’u juhitüüp ning sealsele kogukonnale see ilmselt sobib. Tal on hea kuulmine, aga teisi ta eriti ei kuula. Mina ei ole sellise autokraatse juhtimisstiili harrastaja.

Järgmised kohalikud valimised on juba 2017. aasta sügisel. Mis peaks selleks ajaks olema Kiviõlis teistmoodi?

See aeg pole pikk pooleli olevad asjad tuleb lõpuni viia. Minu meelest on pika vinnaga ettevõtmiste elluviimisel väga tähtis ka  stabiilsus, et võimul olevale seltskonnale antakse toimetamiseks aega. See mõttelaad, et kui kõike soovitut kiiresti ei tule, siis anname linnapeale kinga, elu paremaks ei tee.