Mees, kes unistab laulu- ja tantsupeost Narva-Jõesuu rannas

6. juuli 2015 ILJA SMIRNOV
Jevgeni Timoštšukil kujunesid armastus kultuuriürituste vastu ja vastupandamatu tõmme lavale välja lapsepõlves tänu isetegevusringidele Kreenholmi vanas Vassili Gerassimovi nimelises kultuurimajas.

Jevgeni Timoštšukil kujunesid armastus kultuuriürituste vastu ja vastupandamatu tõmme lavale välja lapsepõlves tänu isetegevusringidele Kreenholmi vanas Vassili Gerassimovi nimelises kultuurimajas.

Suvituslinna Narva-Jõesuu meelelahutusprogramm on põhiliselt pandud ühe linnavalitsuse töötaja õlgadele. Nii avalikus kui erasektoris töötanud Jevgeni Timoštšuk näeb pilti üsna suurelt. Veelgi enam, ta on ise alati valmis esinejate ja artistidega koos lavale astuma.

 

Alustuseks öelge, mida huvitavat ja ebatavalist olete selleks suvitushooajaks Narva-Jõesuus välja mõelnud.

Suvitushooaeg on alati selline ebatavaline aeg neile, kes siia mujalt tulevad, aga meile on need tegelikult tavaliselt tööpäevad. Kuid igal aastal tahaks pakkuda midagi uut ja sellel aastal mõtlesime välja uue ürituste formaadi “Juuli neljapäevad Päikese pargis”, kus osalevad mitmed esinejad. [Vaata intervjuu lisa.]

Kalurite päev [12. juulil] jääb kõige tähtsamaks ürituseks ja mulle tundub, et külastatavuselt ületab see isegi linna päeva.

Linna päeval [8. augustil] on tänavu läbiv teema sport, millest  kõik on veidi segaseks läinud. Ka karnevalirongkäik on sportlik, nagu kõik teisedki üritused, isegi laat.

Missuguse auditooriumiga te kõikvõimalikke üritusi kavandades tavaliselt arvestate?

Suvel on Eesti elanike ning Leningradi oblasti ja Peterburi elanike suhe umbes 50:50. Kui vaadata olukorda väljaspool hooaega, sügisest kevadeni, siis on peamiselt kohalikud elanikud. Eraldi statistikat me ei pea, kuid saame inimestelt tagasisidet, aga ka hotellidest öeldakse meile, keda neil suurte pühade ajal rohkem on. Tean, et kalurite päevaks pole üheski hotellis enam vabu kohti.

Omavalitsus kulutab kõikvõimalikke ressursse, kuid saab turistidelt oma eelarvesse ainult pisku. See tähendab, et tegemist on maineüritustega?

Tegelikult küll. Linn saab turistidelt otseselt ainult parkimistasu, kõik ülejäänu jätab turist eraettevõtetesse: hotellidesse, restoranidesse ja mujale. Linnale on seda vaja oma staatuse tõstmiseks. Teatavasti on äril oma eesmärgid ja avalikul sektoril omad.

Suur naaber Narva korraldab suvel samuti palju üritusi. Kas selles valdkonnas kahe linna vahel konkurentsi ei teki?

Vaevalt, isegi kui arvestada, et meie linna päev langeb alati kokku ajaloofestivaliga Narvas. Mäletan, et ühel aastal leppisime kokku nad eri päevadel korraldada, kuid siis jõudsime järeldusele, et selles pole midagi halba: inimesed ise jagunevad huvide põhjal. Kõik võidavad, kui siia piirkonda koguneb rohkem rahvast, ja kõige parem reklaam on see, mis liigub suust suhu − see tähendab, kui üks inimene räägib teisele. Seepärast tuleb pingutada. Ja isegi avalikus sektoris, kus me sellega tegelikult midagi ei teeni, püüame ikkagi teha nii, et inimestel jätkuks nii leiba kui tsirkust. Kõik meie üritused, nii väikesed kui suured, kujundavad linna näo.

Millest on Narva-Jõesuus ja võib-olla terves Narva piirkonnas suveürituste mõttes puudus? Mis suunas areneda?

Tahaksin isegi näha rohkem temaatilisi üritusi. Praegu on meil selliste ürituste eeskujuks mitmesugused  jooksud ja muu spordiga seotu. Hiljuti toimus arvamusfestival − see oli Narva jaoks täiesti uus formaat ja on kahju, et seda külastas nii vähe linlasi. Või sellised üritused nagu džässikontserdid Narva kolledžis.

Kas teil on unistus korraldada ise midagi sellist, mida varem olnud ei ole?

On mitu isiklikku projekti, sest jõudu, energiat ja tuju jätkub tegelda kultuuriga mitte ainult tööl, vaid ka väljaspool seda. Üks idee on korraldada Eesti kõige pikem laulu- ja tantsupidu meie kõige pikemas rannas. Ja teha seda programmi “Eesti Vabariik 100″ raames 2018. aastal. Kui ausalt öelda, siis oleks see meie regioonile huvitav ja kasulik.

Tundub, et kõikvõimalike vabaõhuürituste korraldajad riskivad alati ilma silmas pidades väga palju. Kas teil on sel puhul olemas ka plaan B?

Ilusa ilma korral naljatame, et suurema osa ürituse eelarvest loovutasime taevasele kantseleile. Kui aga tõsiselt, siis suuremal hulgal juhtudel mõtleme läbi variandid ning ainult selliste suurte ürituste nagu jaanipäeva, kalurite päeva või linna päeva tähistamisel ei ole meil alternatiive ning siis jätame halva ilma korral osa üritusi lihtsalt ära ja osa toimumisaega muudame. Näiteks kontserdisarja “Juuli neljapäevad Päikese pargis” puhul on meil spaasanatooriumiga Narva-Jõesuu kokkulepe, et niru ilma korral toimub üritus seal.

Teid ennast võib sageli lavadel ürituste juhina näha. Kust selline huvi?

Selle olen ma ilmselt oma vanematelt saanud: kui ma väike olin, oli Narvas elus Vassili Gerssimovi nimeline kultuurimaja ja ma käisin seal mitmes ringis. Sellest ajast siiani olen lava lummuses, ürituste läbiviimine annab mulle elujõudu. Peale selle, kuna mul on korraldustöö kogemus lava taga, tean, kuidas üldse elu eri valdkonnad töötavad.

Ürituste läbiviimisel, nagu ka igas muus asjas, ei saa olla professionaal lõpuni ja ma tahan endas arendada − seda on eriti vaja meil Eestis − ürituste ja ekskursioonide läbiviimist kolmes keeles [Jevgeni on atesteeritud giid − I.S.]. Selles on nii isiklik areng, hobi kui ka lisateenistus − tegelikult see ongi elu.

Kas tuleb mõelda ka enda kreatiivsusele, nagu praegu räägitakse, oma töö loomingulisusele? Kuidas saab endas seda omadust arendada?

Mulle tundub, et loomingulisus võib end ilmutada sõltuvalt ellusuhtumisest ja tujust mingil ajahetkel, aga ka isiklikust soovist, usust unistusse ja oma jõusse. Isegi traditsioonilistele üritustele võib lisada midagi uut, julget ja olla kindel, et kui see sulle endale meeldib ja see on hingega tehtud, siis meeldib see ka teistele, vabalt aitavad mõelda ja teadvust, tavalise piire laiendada lähedased inimesed, minul eelkõige naine ja lapsed. Üldiselt tuleks püüda vabaneda hirmust, et midagi välja ei tule, tuleb uskuda kõikide mõtete teoks saamist. Kuigi juhtub ka nii, et väsid seatud ülesannete olmelisusest ja üheülbalisusest − teha traditsiooniline üritus, nagu näiteks kalurite päev, ja arvestada samas kohalike ja külaliste kõiki huvisid.

Siin on nagu igal pool mujalgi: kui korraldajal on huvitav, siis ta teeb seda armastusega, avatud südamega, sellesama kreatiivsusega, loomingulise lähenemisega, ja ka kõikidel teistel on huvitav. Seda mõistnud, hakkasin lihtsalt välja mõtlema, leiutama. Ei tohi karta, et kellelegi su mõte ei meeldi, et see on kallis või lihtsalt võimatu. Toon näiteks jälle meie uue projekti “Juuli neljapäevad Päikese pargis” − seal osalevad kallid artistid, jah, ja see on koormus eelarvele, kuid niipea, kui ma olin otsustanud, et tahan seda meie uues pargis teha, leidusid ka vahendid.

Kreatiivsus sõltub veel ka sellest, milline on su kontakt välismaailmaga − nii tundub mulle. Käin sageli kõikvõimalikel üritustel ja viimane, kus mul oli õhtujuhi roll, laiendas veel veidi mu ettekujutust sellest, mida ja kuidas üldse võib teha: see oli firmaüritus Tallinnas, kus tsehhis tööpinkide vahel mängis sümfooniaorkester. See tähendab, et teha võib ükskõik mida, peamine, et silmade särades ja kogu hingest.

Kunagi (see oli 2009. aastal) mõtlesite Narva-Jõesuus välja sellise asja nagu silmuralli, kuid tulid loomakaitsjad ja ütlesid, et neid ei tohi mõnitada. See oli ülikreatiivne mõte, mis lõppes tegelikult läbikukkumisega. Või ei?

Tookord hakkasime koos töötama linnapea Andres Noormäega ja selle silmuralli puhul me lihtsalt ei oodanud sellist reaktsiooni, ehmusime veidi, sest need olid ju rohelised, keskkonnaministeerium ja nii edasi. Kuid see ei olnud läbikukkumine, sest mõte ise elab endiselt edasi ja see saab veel teoks…

Ja nüüd, kui Andresega kohtume, on isegi lihtsas vestluses nii palju ideesid ja loomingulisust! Ta võtaks otsekui õhust mõtteid, ideesid ja annab neile füüsilise vormi. Mul on väga vedanud, et ma alustasin temaga oma tegevust ürituste korraldamisel ja tema õhutusel tulid Narva-Jõesuusse nii silmufestival, puhkpilliorkestrite lahing kui ka toosama promenaad, millesse keegi algul ei uskunud.

Ürituste korraldamise mõttes on väga tähtis, et oleks selline liider, kes usub oma ideesse − ja tema järel tulevad inimesed. Siis ongi huvitav.