Marko Kalduri reisiraamat 350 Eestimaa paigast viib koordinaate kasutades ka kohale

2. juuli 2015 TIIA LINNARD
Palju käinud, palju näinud rännumees Marko Kaldur ütleb, et suudab oma uue reisiraamatuga üllatada Ida-Virumaa koha pealt ka idavirulasi endid.

Palju käinud, palju näinud rännumees Marko Kaldur ütleb, et suudab oma uue reisiraamatuga üllatada Ida-Virumaa koha pealt ka idavirulasi endid.

Järgmisel nädalal näeb ilmavalgust Ida-Virumaa tuntuima rännumehe Marko Kalduri viies, interaktiivne reisiraamat, mis juhatab nutiseadmega loetava koodi abil Eestis 350 paika, kus tasub ära käia. Absoluutselt!

Sa oled Eestis nii palju rännanud, et sul endal ei ole siin vist enam ühtegi tundmatut paika.

On ikka. Ma pean tunnistama, et näiteks Prangli saarele pole ma oma jalga veel tõstnud.

See on ju lihtne! Istud Leppneeme sadamas reisilaevale ja oled vähem kui tunniga kohal.

Selles asi ongi, et see on minule liiga lihtne. Samal põhjusel ei tõmba mind Naissaar ja samal põhjusel ei torma ma erinevalt paljudest Saaremaale jaanipäeva pidama. Need paigad on turistidest üleküllastunud.

Kas sa kuulud seljakotimatkajate hulka, kes kasutavad enamasti vaid kondiauru? 

Ei, ma olen rändaja. Matkajate eesmärk on jõuda punktist A punkti B võimalikult piinarikkalt. Minu eesmärk on näha, kogeda ja nautida, mitte seljakott seljas meeletuid kilomeetreid maha tampida. Näiteks Soomaal on kahe matkaraja vahel 20 km tolmavat kruusateed. Väga igav lõik, mis on mõttekas autoga maha sõita. Võidetud ajaga saab veel kolmandaski huvitavas kohas käidud.

Sa tutvustad raamatus rohkem kui 350 kohta Eestimaal. See on muljet avaldav arv.

Need on jagatud 86 peatüki vahel ära. Mõni peatükk on pühendatud ainult ühele paigale, mõni peatükk annab aga ülevaate ka kümnest paigast, näiteks  matkaradadest või siis hüljatud kirikutest. Aga jah, kui tahta kõiki raamatus olevaid kohti läbi käia, siis neid tuleb kokku 350 ja pealgi. See on tegelikult vaid murdosa sellest, kus ma ise olen eri aastaaegadel käinud. Raamat ongi üles ehitatud aastaaegadele, alates minu suviste rännakutega ning lõpetades kevadistega. Samas ei keela keegi minna suvel sinna, kus mina käisin talvel, ja vastupidi.

Mida ma peaksin näiteks Soomaal suvel tegema? Mõned paigad on ju vägagi aastaajas kinni. 

Soomaad teatakse jah rohkem kui viienda aastaaja piirkonda, kui seal uputab. Natuke teatakse ka talvistest räätsamatkadest rabal, kuid tegelikult on seal põnevaid kohti ja radasid, kus tasub teistelgi aastaaegadel käia. Ma näitangi Soomaad ja veel mõnda paika hoopis teises võtmes, kui ollakse harjunud.

Kas sa suudad raamatus ka meid, idavirulasi, oma kodumaakonna puhul üllatada? 

Ma ei usu, et kõik idavirulased oleksid näinud nõiaahjusid.

Kas need on seotud tööstusmaastikuga? Tööstusmaastiku imed?

Just. On nõiaahjud, kust kaudu kaevurite gaasid töölemineku eel söödud hapukapsast ja hernesupist välja jõuavad [muigab], ja on nõiakaevud. Need on Tuhala kaevust palju võimsamad. Pealegi on Tuhalas vaid üks kaev, meil on ainuüksi Kose taga metsas neid paarimeetriste vahedega kolm.

See on Ida-Virumaa tööstuspärand, mida meie turismiaktivistid häbenevad ning keelduvad tutvustamast, põhjendades seda Ida-Virumaa maine kahjustamisega. Nemad rõhuvad n-ö pehmetele väärtustele − mõisatele, kindlustele, promenaadidele −, kuid neid mõisaid, kindlusi ja promenaade on terve Eesti täis. Need ei kogu Facebookis like‘isid, kui aga postitada sinna pilte Narva “helesinistest laguunidest” − Eesti ja Balti soojuselektrijaama settebasseinidest −, tahavad kõik teada, kus sellised imeasjad on.

Kus veel peale Ida-Virumaa saab näha terasmadu, mis lookleb läbi looduse? Mitte kusagil mujal Eestis! Tead sa, mis asi see on?

Terasmadu, mis lookleb läbi Ida-Virumaa looduse…

Jah, 12 km pikk. Mõista, mõista!

Ojamaa kaevanduse lintkonveier.

Täpselt. Enne Ojamaa kaevandust on veel üks huvitav asi − lainetav tee, mis on tekkinud kaevanduskambrite vajumise tagajärjel. Seal on kiirusepiirang 50 ning sellest tasub kinni pidada, vastasel juhul hüppate autoga teelt välja.

Tunnistan üles, et kuulun nende hulka, kes pole näinud ühtegi nõiaahju, ühtegi nõiakaevu, ühtegi Narva “helesinistest laguunidest” ega ka terasmadu. Ma ei oskaks neid otsidagi!

Raamatus on iga peatüki juures paiga koordinaadid ära toodud nutiseadmega loetava QR-koodina. Peale selle on need raamatu lõpus kirjas numbriliselt, et GPSi laadida. Nii et teelt eksimist pole vaja karta.