Puidukäsitöö kodu perenaine

21. juuni 2015 SIRLE SOMMER-KALDA
Eveli Tooming oma puidukuningriigis. Pehmete sangadega laastukotid ja puidust valgustid esindavad E. Straussi tootepere uuemaid liikmeid ja on puiduaidas kenasti eksponeeritud.

Eveli Tooming oma puidukuningriigis. Pehmete sangadega laastukotid ja puidust valgustid esindavad E. Straussi tootepere uuemaid liikmeid ja on puiduaidas kenasti eksponeeritud.

Enne jaani viiendat sünnipäeva tähistanud Avinurme puiduait on Eveli Toominga lapsuke, mille kuulsus ulatub Ida-Virumaalt Alaskani. Lisaks pereettevõtte E. Strauss puidutoodetele on see arvestatavaks müügikanaliks ka teistele kohalikele meistritele.

 

Kui puiduait avas uksed, unistasite, et sellest saab kogu Avinurme puidukäsitöö kodu. Kas oskasite ette näha, et see läheb sellise hooga käima ja leiab nii palju fänne?

Ma lootsin küll, et teeme asja, mis toimib ja mille rahvas üles leiab.

Tallinna vanalinnas oleks rahvamassidel teid märksa lihtsam leida kui Avinurme metsade vahelt…

Jah, aga kui oled ise selle koha patrioot, siis sa ei mõtle niimoodi. Alguses öeldi meile väga palju, et mis te selle maja siia teete, sellel oleks mõtet Tallinnas. Aga mina olen vastupidisel seisukohal.

Traditsioone, mis on siin kohapeal, ei saa Tallinnas tekitada. See on ju ka koha eripära, mida me pakume. Kliendid hindavad, et igal asjal on oma lugu, et neid asju tehakse kohapeal ja neid on siin juba aastasadu tehtud. Turiste tuleb lihtsalt Tallinnast kaugemale meelitada.

Teil on see üllatavalt hästi õnnestunud, arvestades, et külastajanumbrid ulatuvad aastas kolmekümne tuhandeni.

Jah, ei saa kurta, et meil väga kliendipuudust oleks, meie juurde on jõudnud inimesed ka Alaskalt ja Austraaliast.

Kui turistid on kolm korda Tallinnas ära käinud, siis sõidavad nad hea meelega kusagile mujale. Meid on aina rohkem üles leidnud ka Eesti oma inimesed − suust suhu reklaam mõjub eestlaste seas väga hästi.

Olen kuulnud, et umbes sama palju külastajaid on Eesti põllumajandusmuuseumil Tartus. See oli jutuks ühel konverentsil ja siis mõtlesin, et meie oleme nende kõrval ikka väikesed tegijad. Nii et ei saa kurta.

Eriti teevad rõõmu külastajad, kes tulevad ikka ja jälle tagasi.

Ja kes loodavad alati näha midagi uut?

Jah, iga kord küsivad, mis teil uut ja põnevat on. Sellepärast tegeleme tootearendusega kogu aeg. See on eluliselt vajalik, kuigi ausalt öeldes tüütu, arvestades, et E. Straussil on üle 600 toote, mis tähendab laohoidjale parajat peamurdmist. Aga muudmoodi ei saa − pead olema pildis ja midagi uut pakkuma.

Meil on praegu töös uus sari − laastukorvitehnikas valmistatud kotid −, mis läheb nagu soe sai. Sellega on meil plaan vallutada ka uusi turge.

Kui kaugele sihite?

Meil on väga hästi läinud ja Prantsusmaa turg on meid ise üles leidnud. Prantslased kuulasid maad, kas me oleme nõus tegema koostööd sisustuspoodidega, kes müüvad kataloogi kaudu. Nad käisid kohapeal ja valisid neile huvi pakkuvad tooted välja. Tegelikult on ka Taani näidanud huvi sellise teema vastu.

Meile on see põnev selles mõttes, et laastukottides on kasutusel traditsiooniline laastutehnika, aga materjal on natukene teistsugune ja sangana pole kasutatud vitsa või laastsanga, vaid linast materjali või nahka. Eks ta näeb teistsugune ja moodsam välja, aga sel on ka uus otstarve − kui siia midagi peale maalida, on see täiesti käe- või rannakoti eest.

Teiseks uudiseks on puidust kuivainetopsid. Leidsin sellise eestiaegse topsi ühelt vanavaralaadalt, varem polnud ma puidust varianti näinud, ikka plekist. Aga kui sa oled puidukiiksuga, siis sa märkad selliseid asju. Mõtlesin pakkuda kuivainetopse nüüdisaja võtmes.

Milliselt redelipulgalt te oma vanemate asutatud perefirmas alustasite? 

Minu tööstaaž algas 12aastaselt, kui läksin autoteeninduskotta koristajaks, aga seejärel tulin sama töö peale Uku Avinurme jaoskonda (rahvakunstimeistrite koondis), mis oli E. Straussi eelkäija. Olin ka pakkija ja laohoidja. Rohujuure tasandilt üles kasvamine on tegelikult väga oluline, sest sa tead, kuidas süsteem toimib.

Müügitöö sobib teile kui valatult, aga kas on midagi, millega te perefirmas jänni jääte?

Tegelikult olen õppinud kultuurikorraldust, aga kui hakkasin tööle E. Straussi müügi- ja turundusjuhina, tuli see oskus elu käigus. Tuleb lihtsalt kuulata klienti ja jälgida, kuidas ta käitub. Kliendid väga hästi kasvatavad.

Aga tootmise poole peale ma oma nina väga ei topi. Isa Enno on tootmises A ja O, tema teab puidust ja selle tootmisest kõike, mida teada on vaja. Ema Eve on raamatupidaja ja firma alustala. Raamatupidamine pole samuti minu teema, kuigi arveid ma teen. Noorem vend on firmas tehnikajuht.

Teine vend on ainsana perefirma haardest pääsenud? 

Jah, mulle meeldib rääkida, et vanem vend on aia taha läinud, sest tema ei ole iga päev siin. Ta on ortopeed.

Ehkki turismimessidel on temagi alati puiduaida boksis kohal ja valmis ettevõtet esindama?

Eks ta tunneb seotust kindlasti ja on võimaluse korral alati olemas. Sealjuures on tema ainus meie perekonnas, kes reeglite kohaselt otsast lõpuni korvi oskab punuda. Käsitööoskus on temal kõige tugevamini sees ja oma esimese autoraha teenis ta just korvipunumisega.

Puiduaida populaarseima, laastukorvi punumise töötoa läbiviija on ka pereliige, teie vanaema Helju Tammik, kelle käsitööoskuse on jäädvustanud filmilindile Eesti rahva muuseum.

Jah, vanaema just paar päeva tagasi ütles: “Te ei usu, aga tegelikult mul on seda kõike vaja.” See, et ta siin käib, hoiab teda vormis, sest muidu tal oleks 101 häda ja ta ei saaks kunagi kodunt välja. Aga nüüd, kui ma helistan, et grupp on tulemas, teeb ta endale kulmud pähe ja tuleb. Ja vanaisa toob ta kohale, nii et kõikidel on oma roll.

Kas näete oma poega ja tütart tulevikus samuti perefirmat edasi viimas ja maast madalast sellega seotuna?

Nad võiksid kuidagi seotud olla, et saaksid eluks kaasa töökasvatuse. See oli väga oluline, et saime lastena aru, kust ja kuidas raha tuleb. Tahaks, et minu lapsed seda ka mõistaksid. Kas nad just siin alustavad, ma ei tea.

4aastane tütar ütles just hiljuti: “Emme, mina ei taha küll puiduaita tööle tulla!” Ta oli just aru saanud, et vanavanaema ja vanaema ja ema on seal… Ma ei taha, et minu lapsed tunneksid, nagu nad oleksid kohustatud siin töötama, aga ma arvan, et nad kasvavad selle asja sees ja see jääb natukene külge.

Kas teil hakkas ka ühel hetkel ohutuli vilkuma?   

Ma arvan, et see juhtub mingil aja kõigil. Esiteks juba elamine maal − mõtled, kas ma ainult selleks olen võimeline. Mingi periood oli elus küll, kus ma mõtlesin, et nüüd võiks ära minna, aga jumal tänatud, et mul see ei õnnestunud. Elus juhtuvad asjad põhjusega. Ma isegi käisin tööintervjuudel ja kandideerisin, kuigi ega ma väga suure innuga seda ei teinud ja mul polnud ka eriti kahju, kui mind nendele kohtadele ei valitud.

Ma pole kunagi arvanud, et suured väljakutsed peavad olema suurlinnas, pigem tahtsin kogeda värskeid tuuli. Aga kui saad aru, et sul on võimalus pereettevõtet teises suunas edasi arendada, leida oma nišš ja näidata oma võimeid, siis ei teki vajadust midagi muu teha.

Hiljuti võtsite siseministrilt vastu regionaalmaasika − regionaalarengu auhinna panuse eest, mida AS E. Strauss ja Avinurme puiduait on andnud kohalike puutöömeistrite pärandi hoidmisel, arendamisel ja tutvustamisel. Mida see auhind teile tähendab?

Mul on väga hea meel, et selle saime. Kunagi Aune Past [suhtekorraldaja − toim.] ütles ühes loengus, et eestlased alati mõtlevad: kui mind kiidetakse, siis pean vaatama maha, et ah, mis nüüd mina. Tegelikult tuleks öelda “aitäh!” ja “väga tore!”. Võtsin selle õppetunni endale kaasa, et kui kiidetakse, tuleb sellest rääkida.

Võib-olla mõned arvavad teistmoodi ja mõtlevad, miks ma olen kogu aeg tähelepanu orbiidis, aga meile on väga oluline, et märgatakse − turismisektoris sa muidu tööd ei tee. Usun, et tänu puiduaidale on Avinurme ka piirkonnana Eestis rohkem nähtav.

Jaanilaupäeval voorivad rahvamassid traditsiooniliselt Avinurme, et külastada juba 15. korda toimuvat tünnilaata. Mis teil sel päeval varuks on?

Laadaplatsile me välja ei lähe, sest meil on väga raske oma maja selga võtta. On kindel, et kui me valime välja mingid tooted, siis tuleb klient ja tahab just seda, mida meil kaasas ei ole. Pigem ootame, et klient jõuaks meie juurde, kus ta saab täispaketi, nähes, kuidas toode mõjub ka sisustuses. Puiduaidas on kõik ilusti presenteeritud.

Selles mõttes on laadapäev natukene eriline, et avame ülemisel korrusel jälle restorani, kindlasti on väljas uudistooted ja sooduspakkumised.

Teie ema oli omal ajal üks laada algatajaid. Ka teil on ette näidata päris oma üritus, mis pole küll nii rahvarohke, aga oma külas väga menukas. Jutt on kümme korda toimunud Ülejõe taliolümpiast.

See sai alguse siis, kui Kristina Šmigun ja Andrus Veerpalu veel medaleid võitsid. Eks me siis sõpradega suurustasime, et ega meie ka kehvemad ei ole ja teeme oma olümpia. Ütlen kohe ära, et see on lõbus seltskonnaüritus ja keegi medali pärast ei võitle. See on üritus, kus sõbrad ja sugulased saavad kokku, ning see toimub ükskõik millise talvega.

Traditsioonilisteks aladeks on laske- ja murdmaasuusatamine, Soome kelgu ralli ja meeste lemmik jäähoki. Küla perenaised küpsetavad kukleid ja keedavad suppi. Kõik saavad medaleid nagu kord ja kohus.

Laulate Avinurme naiskooris − kas pungilaulupeo repertuaar on juba peas?

Ma pole veel ühtegi pungilaulupeo laulu näinud, aga ma tean, et me sinna läheme. Talvel olen väga usin kooriproovis käija, aga suvel kiirel ajal kukun ära. On juhtunud niimoodi, et meil on puiduaidas kaks perenaist ja mina juhatajana ning me kõik laulame naiskooris. Kui on vaja esinema minna, siis igal juhul peab keegi poppi tegema ja tööl olema.

Aga jah, inimene peab mingil ajal akusid laadima ja midagi teistsugust tegema. Sel aastal õnnestus ühe naiskoori juubeli puhul tehtud eriprojekti raames mängida kontrabassi. Olen muusikakoolis klaverit õppinud ja polnud kunagi varem kontrabassiga kokku puutunud, aga õppisin kõik duurid ära ja see oli küll vahva taaskohtumine pilliga.

Kuidas veel rutiinist välja astute?

Mulle meeldib väga oma perega kusagil käia või lihtsalt niisama olla. Kui sul on kodus ikka 4aastane, kes viskab iga päev kildu, ja 9aastane, kellel ajab tarkust üle ääre, siis nendega koosolemine laeb väga hästi.