Ellujääja kirjutas traumast taastumiseks põneva raamatu

3. juuli 2011 TEET KORSTEN

Tarmo Jõeveer: "Läbielatu kirjapanek on levinud viis traumadega toimetulekuks. Kohati oli raske toimunu peale mõelda ja samas oli hea, et ma selle mõtestasin."


Kui Atsalama päritolu Tarmo Jõeveeri nimi jõudis suure osa Eesti inimeste teadvusesse tema imelise pääsemise tõttu Haitil nelja meetri paksuse betoonilasu alt, kuhu ta sattus maavärina tagajärjel, siis paljudel kohalikel on temaga palju isiklikum side. Miks meid ikka nii väga erutavad erinevad ellujäämislood?

Meie ajaleht on ikka õnnelik, kui leiab mõne Ida-Viru päritolu põneva tegelase, kellest kirjutada. Teie paraku jõudsite meie lehe veergudele pelutavatel asjaoludel…

Ei ole kindel, et see on parim moodus leheveergudele sattuda. See, mis minuga Haiti maaväringus mullu juhtus, oli küll õnneliku lõpuga. Aga juhtunu on minuga ja jääb minuga igaveseks – sellest ei pääse. Mul hukkus sel päeval 102 sõpra ja kolleegi ÜROst.

Teie äsjailmunud raamatust “Minu Haiti. Ellujääja” selgub, et olete suht õnnetustealdis.

Idee kahest varasemast õnnetusest kirjutada tuli Eesti ajakirjanikelt. Mingis artiklis mainiti, et maaväring oli mulle kolmas kord üle noatera eluga pääseda. Keskkooli alguses oli bussiõnnetus, kui sõitsin Iisaku koolist koju, ja hiljem Jõgeval langesin kallaletungi ohvriks, kus katkise pudeliga lõigati mu nägu pooleks.

Jõgeval juhtunu ajal olite juba politseinik. Reaktsioon oleks võinud parem olla?

Rünnak oli väga ootamatu. Alati on ründaja eelis üllatusmoment.

Siiani pole politseinikuamet Eestis kõige populaarsem. Miks valisite omal ajal selle kutse?

Keskkooli lõpp hakkas lähenema ja valik oli vaja teha. Paari klassivennaga jõudsime mõtteni, et läheme kõik miilitsakooli.

See vabastas vist ka kohustusest Nõukogude Liidu armees aega teenida?

See boonus oli küll. Aga nagunii hakkas NLi aeg otsa lõppema.

Ega te sõjast pole seetõttu pääsenud?

Otseselt sõjategevuses – nagu sõda Afganistanis – ma pole olnud. Olen olnud Bosnias ja Kosovos vahetult pärast sõjategevuse lõppemist. Kindlasti olid seal ohud olemas.

Kahtlustan, et teil on teatud kirg adrenaliini järele?

Vahest küll, aga see ei väljendu konfliktikollete otsimises. Pigem köidab mind tööl ÜRO juures töökeskkond, töökaaslased, eri rahvused – see on niivõrd mitmekesine, värvikirev.

Oma raamatus kõnelete, kuidas lahkusite omal ajal kodust. Enne seda hoidsite nö ema põllesabast…

Väiksena oli mul samuti teadmishuvi ja tahtsin maailma näha, samas ei kujutanud ette, et julgen kunagi selleks sammu astuda. Üksteise järel kaotasin kallid inimesed – vanaisa, ema ja lõpuks vanaema. Sealt oli juba lihtsam minna.

Teil ei esine mingit reisifoobiat? Eks igal inimesel ole enne pikemaid sõite teatud reisipalavik.

Enam ei ole. Mäletan väga selgelt, kui läksin Bosniasse, oli see mu elu esimene lennureis. Olin väga elevil, aga samas ka ärevil. Et kuhu ma lähen – ikkagi nii kaugele. Sellest ajast saadik olen töö tõttu pidanud lendama väga palju ja väga erinevatesse kohtadesse. See on muutunud osaks elust, mida võtad kui paratamatust.

Loetlete ehk siinkohal paigad, kus olete olnud missioonil.

ÜRO missioonil olen olnud Bosnias, Kosovos ja Haitil. Nüüd töötan ÜRO peakorteris New Yorgis. Aga tööga seoses tuli reisida Euroopas, käia Aafrikas ning Haitil olles ka Kesk-Ameerikas.

Kus teie pere praegu elab?

New Yorgis.

Fotode järgi on teil armsad kaksikud ja ühel on eesti nimi.

Mõlemal on eesti nimi – Sander ja Sirja.

Teie mustanahaline abikaasa on “Eesti keskmise” mõttes väga eksootiline. Ega Mamie pole pidanud Eestis kogema solvanguid, rassistlikke rünnakuid?

Absoluutselt mitte. On olnud uudistavaid pilke, aga suhtumine on väga sõbralik ja heatahtlik.

Kuidas leidsite teineteist?

Kohtusime Haitil. Ka Mamie oli just sinna tööle tulnud, USA merejalaväe poolt sinna suunatud. Abiellusime märtsis 2006.

Teil on väga militaarne perekond – isa turvatöötaja kriisijuhtimise osakonnas ja ema merejalaväelane.

Mamie on nüüdseks erukapten.

Kummal siis on kõrgem aukraad?

Ikka naisel. Mina sain politseiakadeemia lõppedes nooremleitnandi auastme.

Kuidas on olla kapteni abikaasa?

Väga hea.

Kas tema närvisüsteem on eelnenud ameti tõttu karastunud?

Loomulikult treenitum.

Kui juhtus Haiti katastroof, oli siiski loomulik, et Mamie ei saanud magada?

Kindlasti. Tema oli teadmatuses, aga mina teadsin. Ehkki oli sada asja, mille pärast muret tunda ja karta, teadsin, et sellel hetkel olen elus ja terve. Kirjutan ka raamatus, et esimesel õhtul, mil sain ühendust oma meeskonnaga, andsid nad talle satelliittelefoni teel teada, et olen elus. Ikkagi on väga närvesööv teadmatuses oodata.

“Minu…”-sarja peatoimetaja Kairit Lillepärg tunnistas, et luges oma töö tõttu “Minu Haiti” tervikkäsikirja läbi kaks korda ja mõlemal korral lõpupeatükkideni jõudes nuttis. Seda pole sarja toimetamise ajaloos varem olnud.

Varingu all olles “helistasin” oma naisele ja see oli ühtlasi lubadus, et tulen koju. See andis jõudu, ehkki ma teesklesin, et mul on side.

Klaustrofoobiat – st suletud ruumi kartust – teil samuti pole?

Õnneks pole seda kogenud ja mul on vastav näitaja null. Fakt, et mul oli kõige minimaalsem ruum liikuda, ei olnud lõksus olles murettekitav. Lihtsalt teadsin, et pean välja saama.

Teie raamatust inspireerituna vaatasin äsja klaustrofoobilist filmi “Buried” (“Elusalt maetud”). Seal näidatakse kogu filmi jooksul meest, kes on maa all kirstus ja kel on käepärast vaid tühjeneva akuga mobiiltelefon.

Mul polnud mobiilist muud kasu peale selle, et sain seda valgusallikana kasutada.

Mind hämmastas teie raamatu juures kõige enam, kui hästi see on kirjutatud.

Aitäh. Petrone Prindi omanik Epp tegi ettepaneku see raamat kirjutada juba paar päeva pärast minu koju jõudmist Haitilt. Suures eufoorias ja õnnejoovastuses polnud mu mõtteprotsess veel eriti adekvaatne. Pärast ühepäevast mõtlemist ütlesin suure hurraaga: teen ära!

Kui mõte hakkas juba paremini jooksma, lõin vedelaks. Et pean raamatu valmis kirjutama ja ma polnud varem kirjandusvallas midagi kirjandist pikemat kirjutanud. Alguses oli raskusi käivitumisega. Mida rohkem asi edenes, seda paremini hakkas sulg jooksma.

Tean, et enamik kirjanikke naudib loomeprotsessi. Saite hamba verele?

Protsessi tõesti ei naudi. Tagasi minna toimunusse ja kõik taas läbi elada, mõelda kogu aeg hukkunud kolleegide peale oli raske. Aga nautisin momenti, kui raamat sai valmis. Tunne, et sain millegi olulisega hakkama, oli väga hea.

On olemas näiteks loovkirjutamise kursused. Kust teie kirjutamisel abi saite?

Kui olin väike, aitas mind vanaema kirjandiideedega. Mu abikaasa on praegu elukutselt ajakirjanik. Temalt sain häid näpunäiteid – ehkki lootsin rohkemat. Ta ütles: “See on sinu raamat, sa pead ise kirjutama.”

Üks teie raamatu vaieldamatu pluss on, et olete seal aus ja siiras.

Kolmandaks võiks lisada, et keskkoolis oli mul väga kõva käega eesti keele ja kirjanduse õpetaja.

Epp Petrone mainis ka seda, et raamatu kirjutamine oli teile ühtlasi ravi.

Samal ajal, mil raamat valmis, käisin ka psühholoogi juures, kes rõõmustas, et seda kirjutan. Läbielatu kirjapanek on levinud viis traumadega toimetulekuks. Kohati oli raske toimunu peale mõelda ja samas oli hea, et ma selle mõtestasin.

Paljud lugevad eestlased on Haitiga esmalt kokku puutunud Graham Greene`i raamatu “Komödiandid” kaudu.

Mainin raamatus ka Oloffsoni hotelli Port-au-Prince`i südames, mida Greene kasutas oma fiktsionaalse hotelli Trianon prototüübina ses romaanis. Mõned eesti meremehed on kindlasti Haitile sattunud.

Teine märksõna maailma jaoks Haiti kohta on wodoo. Olete sellega kokku puutunud sel maal?

Minimaalselt. Tegu pole asjaga, mida sulle peale surutakse. Ehkki wodoo on väga levinud ja täiesti legaalne, eksisteerib ta ikkagi pealispinna all. Tegemist pole nõiakunstiga, vaid see on religioon. Kohapeal näeb ikka vastavasisulisi tseremooniaid ja ohverdatakse koduloomi ning see on katoliiklusega läbi põimunud.

Praegu kuuleme Euroopas iga päev nö ebaõnnestunud riigist – Kreekast. Miks Haiti on maailma plaanis ebaõnnestunud?

Haitil on korruptsioon väga juurdunud. 200aastase ajaloo jooksul on olnud vähe riigipäid, kes on oma valitsusaja lõpuni teeninud. Sageli on nad kas maalt välja aetud, tagasi astunud või mõrvatud. Üks faktor ongi stabiilsuse puudumine.

Kindlasti on tegu väga ilusa Kariibi mere saarega. Loodan, et asjad lähevad seal paremaks. Olen näinud kohapeal oldud ligi kuue aasta jooksul, et asjad läksid paremaks. Siis tuli maavärin, mis arengu taas seiskas.

Millest tunnete Haiti järel enim puudust – elades nüüd New Yorgis?

Kohalike avatus ja sõbralikkus ning see, kui lihtne on nendega asju ajada, on oluline. Ka see, et jalutades kodunt välja, võid otse tänavanurgalt osta eksootilisi puuvilju.

Olete Haitilt midagi oma kodukööki kaasa võtnud?

Haitil on levinud Liibanoni-päritolu suupisted kibby`d, millele on lisatud laimilõigud ja teravamaitseline salat piklis. Kala ja kana kreoolipäraselt tomatikastmes on samuti väga maitsev. Kindlasti ei saa märkimata jätta Haiti rummi, mis on kohalik uhkuseallikas.

Miks kõiksugu ellujäämislood on niivõrd populaarsed?

Eks see ole see, mis müüb – õnnetused ja kannatused. Ja kõigile meeldib, kui sel on happy end. Õnneks minuga läks nii.

Praegu käib kampaania “Talendid koju!”. Kuidas saaks teie peret Eestisse?

Ma ei tea, mis mu talent on. Kindlasti pole välistatud, et tuleme koju tagasi.

Teie lapsed mõistavad eesti keelt?

Mõistavad ja saavad aru. Praegu elame siiski ingliskeelses keskkonnas.

Üks boonus idavirulastele teie raamatus on mälestused lapsepõlvest maakonnas. Kuidas on maakond mujalt tulnu pilgu järgi muutunud?

Sõites Jõhvi sisse, näeb, et palju on muutunud. Õnneks on järel ka palju vana ja armsat. Kodukülas Atsalamas on osa maju renoveeritud ja küla vahel on parem tee, aga samas on vana armas lapsepõlves kogetu samuti alles.

Olete öelnud, et 12. jaanuar 2010 on teie teine sünnipäev. Mida surmaga silmitsi seismine õpetab?

Kindlasti annab surmasuust pääsemine elule teistsuguse vaate. Tuleb elada elu sellisena, nagu ta on antud. Ikka tuleb seada uusi eesmärke, aga samas peab olema rahul sellega, mis on. Negatiivsust on meie ümber nagunii liiga palju – me ei pea seda juurde tekitama.