“Minu koju tuleb tuhkur!”

29. aprill 2015 TIIA LINNARD

Valgetuhkur Debby

“Mõni ütleb tuhkru kohta, et loll nagu lauajalg. No ei ole! Ülikiiresti saab selgeks, mida ei tohi, ja veel kiiremini leiab ta viisi, kuidas sama asja teha teisiti: äkki siis võib?” muigab 5aastase tuhkruproua Debby omanik Siret Naber, tutvustades seda väikest, kuid teravate hammastega loomakest lähemalt.

Mis juhtus, et te ühel päeval endale tuhkru võtsite? Heast peast juba sellist otsust ei tehta.

Idee ja soov tekkis juba palju aastaid enne seda, kui üldse esimene tuhkur, Debby vanaema Tikker, Soomest Eestisse jõudis. Nimetan Tikrit Debbsu vanaemaks, kuna just Tikri esimesest pesakonnast sai alguse Eesti esimene tuhkrukasvatus ja ühtlasi Eesti tuhkrute liit.

Loomulikult said saatuslikeks dr Dolittle’i raamatud ja filmid, raamatusari “Meie pere ja muud loomad” ehk siis lugenud olin varases lapsepõlves nendest vahvatest tegelastest palju, filmiekraanidelgi tegutsemas näinud, aga päriselus kohanud polnud. Ja kui levisid kuuldused, et tuhkur on veelgi ägedam, targem ja palju-kõike-muud-sinna-juurde kui rott, siis oligi otsus tehtud. Loomulikult oli mul vaja vahepeal veenduda, et ka rott on vinge kaaslane…

Kuigi koera ja kassi pidamine on nii tavaline, kui tavaline annab üldse üks asi olla, pole ootamatused ka nende loomade puhul välistatud. Mida siis veel tuhkrust rääkida. Mitu kilomeetrit internetti te enne läbi lugesite, kui Debby koju tõite?

Kilometraažist minu puhul rääkida ei saa, pigem ikka aastatest. Idee küpses, soov kasvas, infot kogunes juba enne, kui internetist Eestis tavaline nähtus sai. Ma arvan, et umbes 15 aastat. Ma käisin ka Tikri esimest pesakonda uudistamas. See kogemus sai määravaks ja kuna Tikri omanik oli nii tore ja lahke ning jagas infot, vastates ka minu kõige totramatele küsimustele, mida välja suutsin mõelda, siis see osutus viimaseks piisaks karikas: minu koju tuleb tuhkur!

Kui palju teil tuli oma kodu Debby pärast muuta? Ja kas ta silkab teil kodus ringi, kus ise tahab, või on tal oma kindel elamine ikka ka  oma magamistoa ja tualetiga?

Elamist iseenesest muutnud polegi. Tegemist on tubli tuhkruga! Ei ole ta huvitunud juhtmetest − muidu tuhkruid kisub nende poole − ja ei ole ta kipsseintesse auke uuristanud. Päris vabapidamisel ta elanud mul ka ei ole. See on pigem tema enda huvides. Turnida oskavad tuhkrud ülihästi ja mõelda, et ta oma üüratus uudishimus kuuma supipoti sisse satub või laealuse riiuli otsast koos lillepotiga alla sajab − tänan, ei! Kui mina lähen kodust ära, siis Debbsul tuleb minna oma puuri kiikedesse magama. Kuna mul oli enne juba koer, siis ega Debbsul polnudki väga mahti auke kaevata ja juhtmeid närida. Loom õpib loomalt ja mu koer teadis täpselt, kui Debbsu paha peale läks ja et ta tuleb sealt eemale peletada.

Paar aastat tagasi ehitasime Debbsule oma elamise − ilusa kollase majakese eemaldatava katusega, et päike ligi pääseks. Ja akendega, et meie näeksime teda ja tema meid. Kuna maja on korralikust vett ja tuult pidavast materjalist, elabki Debby aasta ringi meil rõdu peal. Kui see vesi vaid talvel ei jäätuks, oleks tal seal igati tšill olemine. Aga talvel õpib loom tarvitama joogiks ka lund ja jääd, nii et väga hullu pole midagi.

Mida tuhkur sööb? Kilode kaupa spetsiaalset tuhkrute toitu või laseb koerakrõbinatel hea maitsta või tuleb talle toorest liha osta?

Ideaalne ju oleks, et tuhkrutele mõeldud spetstoit oleks temale parim. Koerakrõbuskid maitsevad ka, kuna lõhn on ikka tugev. Kahjuks peab aga tuhkruomanik säilitama “maitsvate palakeste” puhul kainet mõistust, lähtudes sellest, et tuhkur on kiskja: liha peab olema tema menüüs põhiline. Seega kuivtoidu valikul saabki määravaks just liha sisaldus. Siiani on olnud kassitoidud kõige liharikkamad, seega on Debbsul 24/7 ees kassikrõbinad, lisaks saab toorest vutimuna ning ka kanasüdameid − ikka toorelt, kes neile metsas neid keedab…

Tuhkrut on võimalik ka toortoidul pidada. Tema väljaheide on siis minimaalne ja haiseb vähem, aga mässamist on  tublisti rohkem. Üritasin teda ühe aasta toortoidul hoida, kuid Debbs oli laisk närija: ta pigem nälgib, kui sööb konti, näiteks kanatiiba. Toortoitumisel on aga väga oluline, et loom saaks kana koos sulgedega, kuna kõik kana osad sisaldavad mingeid aineid, mida loomale vaja. Tean kasvatajaid, kes hoiavad oma tuhkruid pooleldi toortoidul, st vahel harva annavad ka krõbinaid, enamasti on aga loomadel 2-3 korda päevas värske tibu või rotipoeg kausis ootel.

Kui koer paneb plehku, on alati lootus, et ta tuleb tagasi, leides kodutee. Kui tuhkur paneb plehku, siis… Arvata võib, et ollaksegi temast ilma. Mis selle vastu aitab? Spetsiaalset tuhkrualarmi, mis pistaks üürgama “Tuhkur väljas! Tuhkur väljas!”, vaevalt et on leiutatud.

Tuhkur muide reageerib väga hästi oma nimele, kui on viitsitud õpetada. Ja enamasti pole kodus kasvanud tuhkur loll: tema instinktid vaenlase ees on väga hästi säilinud. Suunataju on suisa hämmastav. Ma usun, et kui Debbsu mul kodu lähedal pargis peaks rihmast pääsema ja ta imekombel ei tule minu juurde kaitset otsima − Debbsu kardab meeletult vareseid jm linde, ta ju pisike, 780grammine loomanääps −, siis 500 m raadiuses võtab ta küll suuna otsejoones kodu poole. Tuttavatega viskame vahel nalja, et kui metsa seenele minna, siis tuhkur kaasa ja äraeksimise võimalus on kaduvväike, kuna oma kiigest, maitsvast ninaesisest ja soojas kapuutsis tukkumisest nad juba nii naljalt ei loobu.

Tuhkur on ju tegelikult ööloom, kes looduses alustab oma jahti pimeduse saabudes. Kuidas teie elu temaga välja näeb? Teie lähete magama ja tuhkur ärkab; tuhkur läheb magama ja teie ärkate? Elu nagu Koidul ja Hämarikul või ikka näete ka teineteist?

Debbsul oli küll see rumal komme, et niipea kui tuli kustunud, hakkas puuri varbadega “rebaseid tulistama” või niisama laamendama. Panid tule põlema, siis  magas peagi sügavat und. Tuli surnuks ja otsast peale − nagu kardaks pimedas üksi puuris olla. Asi lahenes, kui ta transpordipuuriga vanni tõstsin. Pime ruum ja uks vahelt kinni − 10 minutit möllas ja siis magas rahulikult hommikuni. Muidu vastab küll tõele jah, et mida hämaram ja jahedam, seda aktiivsem tuhkur on. Samas pole ta mingi kuri-tige-murdja loom, vaid naudib tähelepanu. Kui ta keset magusat und pesast välja kakkuda ja öelda, et nüüd on müramisaeg, siis jookseb-mürab-mängib ka omaniku soovi peale. Tuhkru ööpäevane tsükkel on 20 tundi und ja 4 tundi aktiivset jahti ehk siis veidi jookseme ja palju magame!

See loomake olevat üsna uudishimulik. Kas on nii, et kui käekott on jäetud põrandale lahtiselt, võib sealt seest peagi tuhkru leida? Kappide sisu revideerimises olevat ta samuti maailma tšempion, pealegi oskavat ta ise uksi lahti teha − ja ka lillepottide sisu ei jäta ta üle vaatamata. Kas pahandused on iga päev garaneeritud?

Kui anda pahandusteks võimalus − loomulikult! Aga nad on ka hästi õpetatavad. Mõni ütleb küll tuhkru kohta, et loll nagu lauajalg. No ei ole! Ülikiiresti saab selgeks, mida ei tohi, ja veel kiiremini leiab ta viisi, kuidas sama asja teha teisiti: äkki siis võib? Kui uks pole korralikult lingis − muidugi urgitseb ta selle lahti. Kotilukud kaevab lahti. Just kaevab, sest ega ta ei hoia lukku hammaste ja ka mitte esikäppadega kinni, vaid teeb kaevamisliigutusi luku kelgu peal. Ja kui tekib väike avaus, siis kaevab lukku nihutades edasi.

Osal tuhkrutel on jalanõude vastu nõrkus. Debby eest tuleb kõik tossud kõrgustesse panna, vastasel juhul on üks kapis kampsunite vahel peidus ja teine nt pesas või köögikapi all.

Kas tuhkru peale on üldse võimalik pahaseks saada? Ma olen lugenud, et kui ta teebki pättust, teeb ta seda nii naljakalt, et riielda temaga ei raatsikski.

No jah, kui ta üritab su jalas olevaid tosse kogu oma jõu ja sihikindlusega kätte saada, siis mis pahandus see on − see on naljakas… Täpselt sinnamaani, kui ta lõpuks hambad sügavale tossuninasse lööb ja sa valust röögatad. Eks palju sõltub inimesest endast: kui tegemist on lootusetu optimistiga − ega ta jah kurjaks saa ja loom teebki, mis tahab, hammustab, millal tahab jne. Õpetamata kraematerjal! Kui aga esimesed 2-4 kuud hammustamisega, potitreeninguga ja kodukorraga vaeva näha, siis on edaspidi kodus vägagi viisakas loom. Seda muidugi mitte külaliste arvates. Tuhkur on loom, kes vajab õpetamist ja sotsialiseerimist vaata et rohkemgi kui koer. Vastutulevat koera sa ikka kuuled-näed, kui aga lahtine tuhkur otsustab sind kapi alt ootamatult hammustada või halvimal juhul jälitada ja kannas kinni rippuda, siis jagub külalistel kisa taevani. Tuhkru puremishaare, muide, on võrreldav bullterjeri omaga: kui hambad sisse lööb, siis lahti enam ei lase ning tema lõuad tuleb kellelgi lahti kangutada. Kuid nii on see ainult tigeda puremise puhul. Kui ta aga enese vabastamiseks hammustab, siis on üllatus suur, kui nelja augu asemel − kihvu on ju 4 − avastad verd kuivatades, et tegelikult on üles paistetanud käe sees 7-13 auku. Sel hetkel, kui inimene näeb-tunneb heal juhul kahte hammustust, on tuhkur tegelikult hammustanud juba 4-5 korda.

Kas te Debbyga õues jalutamas ka käite? Mina, kes ma pole elu seeski ühtegi tuhkrut näinud − ma jääks küll üksisilmi vaatama, kui keegi mulle tänaval tuhkruga vastu tuleks.

Ja muidugi käime! Ega siis ainult puuris magamisest ja toas tossude vedamisest ning koera joogikausi ümberkeeramisest talle ei piisa! Loomulikult on vaja talle igasuguseid asju tutvustada, sest arg tuhkur on samuti päris kohutav nähtus. Kui tuhkur tunneb ohtu, hirmu või ehmub soolasambaks, siis seda haisupilve on ikka väga kaugele pikka aega tunda. Jääb vaid loota, et inimene selle sisse ei satu, vastasel juhul on saunaminek garanteeritud. Jah, tuhkrul on haisunäärmed, mis kogu aeg seda kirbet kohutavat lõhna eritavad. Enamasti ei ole see igapäevane eritus nii kole-kohutav, et hinge mataks. Pigem haiseb märg koer rohkem ja hullemini kui tuhkur. AGA kui ta oma haisunäärmed enesekaitseks tühjendab, jooksevad silmad vett ja hing jääb kinni ning mõistlik oleks aknad-uksed valla päästa ja ise kodust põgeneda. Seega õpeta, harjuta ning veel kord harjuta.

Oma üllatuseks avastasin, et meil on olemas Eesti tuhkrute liit ja et tuhkrutega käiakse näitustel! Et toimub tõeline tõuaretus. Kuidas Debbyl on näitustel läinud?

Eesti tuhkrute liiit on täitsa olemas ja toimub standardaretus. Ei saa öelda, et tõuaretus, kuna tuhkrutel otseselt tõuge ei ole. ETL tegeleb teadliku tuhkruaretusega, st jälgitakse sugupuus esinenud haigusi, värskendatakse vereliine, et geneetiline baas oleks võimalikult mitmekesine, ning kindlasti välditakse suguluspaaritusi. Teadlik aretaja ei miksi tuhkru värvusi näo järgi ja oma suva silmas pidades − on siiski kindlad reeglid ning endale antakse aru, et kui mõni värvus, luustik vms nässu keeratakse, siis tagasi seda enam ei saa. Või noh saab, aga see nõuab megatööd ja mitmeks aastaks ja kannatajaks pooleks on siiski see vaene nässu keeratud loomake, keda enam “parandada” ei saa.

Debbsuga oleme käinud Eestis korraldatavatel näitustel, kaks korda Soomes ning korra ka Lätis “Pet Expol”. Üldiselt on tal päris hästi läinud, mina olen rahul.