Kes tegid heast näitlejast Ülle Lichtfeldtist suure näitleja?

19. aprill 2015 TIIA LINNARD

Ülle Lichtfeldt raudse naise Vassa rollis.

Miks linnatüdruk Ülle Lichtfeldt maale kippus? Ja mida teeb Indrek Saar sel ajal, kui tema naine Kõrboja Annana talus rassib? Ja kas Lichtfeldt harrastab bodypump‘i või bodybalance‘i või step– ja strippaeroobikat, et nii hea välja näeb? 

Teie kui Karjapõllu talu perenaine − kas aknalauad vohavad tomatitaimedest, paprikataimedest, astritaimedest ja veel paljudest taimedest, mille seemned on pistetud potti, jälgides noorkuud, vanakuud või mis tahes kuufaasi need roheliste näppudega inimesed jälgivad? 

Täpselt nii see on, tomatitaimi peaks hakkama juba istikualustelt suurematesse pottidesse ümber pikeerima.

Te olete ju linnatüdruk, Rakveres sündinud ja kasvanud. Mis häda teid maale elama ajas?

Ma pole kunagi ennast linnatüdrukuks pidanud. Kõik koolivaheajad lasin ma linnast jalga maale vanavanemate juurde. Olen maatöödega vägagi kursis, oskan isegi lehma lüpsta. Peenarde rohimine, heinakaarutamine, marjade korjamine ja sigade söötmine olid minu lapsepõlve lahutamatu osa ja kuulusid töökasvatuse juurde. Kord juhtus nii, et unustasin 1. septembril kooli minnes kingad jalga panna, sest olin ju suvi läbi jooksnud paljajalu.

Eelmisel sügisel täiendasin külameeste juures künnioskusi, sest kartulimaa vajab harimist. Juba lapsena teadsin ja teatasin oma vanematele, et mina linna ei jää.

Ajakirjandusest võis lugeda, kuidas te algusaastatel maal rassisite, raiudes tõelise Saare naise kombel võsa, juurides põõsaid, sikutades palke ja tassides kive. Ja lõppu pole sel tööl siiani näha? 

Olen nüüd oma vanemadki linnast tagasi maale meelitanud. Nad on pensionil, isa elab minu juures, ema käib aeg-ajalt linnaprouaks. Meil on tööjaotus: isa paneb kartulid mulda ja seemned maha, meie emaga rohime. Kasvuhoone on siiani isa pärusmaa, minul jääb üle vaid vilju noppida ja isa kiita. Nii me seal üheskoos toimetame, oleme isaga plaaninud ka jänesed ja lambad võtta, aga eks näis.

Mida Saar ise − Indrek Saar − sel ajal teeb, kui tema naine Kõrboja Annana oma valdustes müttab? Parandab maailma? Ja teie peate minema küla pealt sulaseid otsima?  

Mäletan, et kui me ligi 15 aastat tagasi maale kolisime ja ma seal oma aias rassisin, vaatasin Indrekut ja tänasin teda mõttes, et ta minuga minu hulluses osaleb. Olen tänulik siiani. Ei ole paremat viisi end argimuredest ja tööpingetest vabastada kui näpud mulda pista, kive tassida või seenekorviga metsa joosta. Me elame pealegi uskumatult toredas külakogukonnas, kust on alati abikäsi võtta. Talust tallu toimuvad suuremate tööde tarvis talgud, ka sõpradega käime vastastikku abis. Hädapärasemad meestetööd teeb Indrek vastu vaidlemata ära, olgu see siis tuulemurrus viltu vajunud ja ohtlikuks muutunud puu langetamine või katuse lappimine.

Ma ei tea, millal te oma aeda jälle jõuate, sest teid ootab ees ju meeletu proovide maraton! Juunis esietendub Rakvere teatri suur suvelavastus “Maailma parim küla”, mille lava Rahvaaias juba ehitatakse. Juulis on Kukruse mõisateatris esietendus − “Kui seda metsa ees ei oleks”. Varasemad lavastused aga tahavad ju ka mängimist  nii koduteatri seinte vahel kui võõrsil , nii et… Või on see teile tavapärane tamp? 

Nagu öeldakse: kes teeb, see jõuab! Olen ju aastaid nõnda hakkama saanud, eks näis, mis tulevik toob, sest ega aeg minulegi halasta. Praegu on see nii ja teisiti ma ei oska. Samas annan endale aru, et peagi tuleb hakata valikuid tegema.

Teid nimetatakse Rakvere teatri primadonnaks ning publik armastas teid juba enne, kui kriitikud hakkasid tunnustust jagama ning te saite parima naisosatäitja aastapreemia. Aga noored näitlejad hingavad kuklasse ja kui võtad tempot vähemaks, võib juhtuda, et ühel päeval oled hoopis müürilill ning primadonnaks nimetatakse kedagi teist. Kas see hirm on olemas? 

Ma ei ole ennast kunagi primadonnaks pidanud. Eesti teatrimaastik ja rahvaarv on nii väikesed, et siin pole primadonnadele ruumi. Kui ma siiski peaks kedagi primadonnaks nimetama, siis need oleksid hoopis − kuigi ma tean, et saaksin neilt oma sõnade eest nahutada − Ita Ever, Ines Aru, Luule Komissarov, Helgi Sallo… Istusime kunagi enne etendust Ita Everiga ühe väikese kultuurimaja kitsukeses garderoobis ja ma küsisin naljatades ta käest, kus on proua Everi treilerid isikliku garderoobi, massaažilaua ja puhkenurgaga, nagu kuuldavasti mujal maailmas selle kaliibri näitlejatel on.

Või siis teine näide, Ines Aru kohta. Rakvere teater käis mõne päeva eest Rannus etendusega “8 armastavat naist”. Meie startisime Rakverest, Ines tuli liinibussiga Tallinnast Tartusse, et seal ümber istuda ja Rannusse sõita. Kus on tema limusiin ja autojuht, kes uksi avaks? Nii elavad Eesti primadonnad. Hirmu, et keegi mu “troonilt” kukutab, mul pole. Nooremana oli küll.

Naisnäitlejad seisavad paratamatult ühel hetkel valiku ees, kas täita kohustus looduse määratud ülesande ees − kanda elu edasi − või otsustada karjääri kasuks. Mul on häbi, et olen isegi selliseid mõtteid mõelnud ja ennast nendega piinanud. Nüüd tagantjärele saan aru, kui naeruväärsed need mõtted olid. Ilma lasteta oleksin ma poolik, ilma nendeta ei oleks ma see, kes ma olen nüüd. Lapsed on teinud minust selle, kes ma olen. Julgustan alati noorkolleege mitte mõtlema mõttetuid mõtteid, vaid langetama õigeid otsuseid. Seda ei ole vaja karta, et äkki jääd kõrvale, sest teatrisse võib tulla keegi uus ja huvitav. Kõik me oleme ainukordsed!

Parima naisosatäitja aastapreemia tõi teile mehetapja Katariina Izmailova roll Ontika mõisas mängitud lavastuses “Mtsenski maakonna leedi Macbeth”. See on Eili Neuhausi lavastus nagu ka “Kaasavaratu”, kus te mängite tütrekupeldajat Harita Ignatjevna Ogudalovat, ja nagu ka Kukruse suveteatris mängitud “Vassa Železnova”. “Peaosad neis lavastustes on teinud heast näitlejast Ülle Lichtfeldtist tõepoolest suure näitleja,” tõdes Jaak Allik. Müürileht kirjutas pärast “Vassa” esietendust, et Ülle Lichtfeldt peaosatäitjana väärib Veatu Sooritaja medalit ning liigitub selle rolliga tõsiste meelelahutajate väärikasse nimekirja. Alliku hinnangul on teist Vassana saanud Liina Reimanni ja Linda Rummo väärikas mantlipärija. Tunnustust ja väärikust tuli uksest ja aknast! Neist kolmest edu toonud näitemängust kaks lavastati Ida-Virumaal. Te ei pane ometigi pahaks, kui ma idavirulaste saba kergitan ning Allikut parafraseerides kilkan, et Eili Neuhaus ja Ida-Virumaa, kus riigiteatrit polegi, võimaldasid heal näitlejal Ülle Lichtfeldtil saada suureks näitlejaks!

Eiliga seob meid pikaajaline sõprus, meil on teatritegemistes ja materjalide valikus n-ö üks maitse. See oli puhas juhus ja õnn, et Eili leidis Ida-Virumaal Ontika mõisa, mida tol ajal alles renoveeriti. Nüüdseks on saanud Ida-Virumaal teatri tegemisest meie missioon. Eesti ei lõpe Sämi sillaga. Ida-Virumaal küll riigiteatrit pole, kuid on imelised inimesed, kes teevad Narvas teatrit Ilmarine ja Jõhvis Tuuleveskit. Viimasega oleme nii mõneski lavastuses koostööd teinud.

Imelised inimesed − töökad, oma kodukanti ja teatrit armastavad − on ka Kukruse polaarmõisas, kus ma veedan juba viienda teatrisuve. Nemad ongi minu  tagasituleku põhjustajateks. Nii nagu varasematel aastatel, on ka tänavu eestvedajateks Etti Kagarov ja Kaja Kama. Meiega on liitunud Kohtla vallavanem Hannes Lumiste. Ilmselt saavad tööd ka kõik need viis aastat meiega koos ühise eesmärgi nimel pingutanud vabatahtlikud. Ja mis kõige tähtsam: publik, kes meid armastab, meid vaatamas käib ja meile kaasa elab. Sügav kummardus teie ees!

Räägime ka teie välisest vormist, mis on nii hea, et võiks arvata: suure osa oma olematust vabast ajast veedate te hoopis treeningsaalides, tehes bodypump‘i ja bodybalance’i ja bodyattack‘i ja bodycombat’it ja bodyvive‘i ja zumbat ja step– ja strippaeroobikat ka. Öelge nüüd kõikidele teid kadestavatele naistele, et nii see ongi: tulemus on saavutatud, valades higi, verd ja pisaraid!

1998-2011 mängisin ma Pipi Pikksukka 3-4 korda nädalas. See roll oli füüsiliselt higi ja vaeva nõudev ning etenduse lõppedes polnud mu kehal kuiva kohta. Mõnikord viskasime kolleegidega enne etendust nalja, öeldes: “Aeroobikat alga!” Minu repertuaaris on alati mõni roll, mis nõuab head füüsilist vormi, kuid kõikidest nendest uhketest treeningkavadest pole mul halli aimugi. Minu treening on mu töö, mu aed ja seenemets; aastas nädalake-paar saab ka mäesuusatamisega tegeldud. Nii et ma pean teid kurvastama − ei mingeid imetrenne. Küll aga võin öelda, et oma osa mängib selles ka geneetika.

Kelle sõnad on “Pane oma tõupuhtad hobused kinni! Ja ära ülbitse!”?

See on võetud Indreku videopöördumisest reformierakondlaste poole. Me ju hoiame teineteise tegemistel ikka silma peal.

Tegemist on jah Indrek Saare terava vastulöögiga Reformierakonnale, kui sealt tuli süüdistus, et sotsist haridusminister Jevgeni Ossinovski pöörab hariduselu Elsa Gretškina pimedasse venestamise aega. Vähe sellest, et teie abikaasa on suure, Eesti Sotsiaaldemokraatliku Erakonna peasekretär, eelmisel nädalal sai temast ka kultuuriminister. Kas te mõtlesite, et “oli nüüd seda veel vaja”, või olid teie tunded kahetised, rõõmustades samas, et kultuuriministeeriumi etteotsa on saanud kompetentne inimene?

Eks ikka muretsed, kuidas sellised muutused hakkavad su lähedaste inimeste elu mõjutama. Kultuuriinimesena olen muidugi rõõmus, sest tegu on kompetentse, kainelt ja tervelt mõtleva ning inimestesse uskuva mehega.

Kuigi sotsid on valitsuses, ei lähe täitmisele erakonna esimehe Sven Mikseri lubadus tõsta miinimumpalka 800 euroni. Mis nüüd saab? Võtate Mikseril pea maha, seekord mitte enam pandiks nagu riigikogu valimiste eelses reklaamis?

Kui sotsid oleksid valimised võitnud, küllap nad oma lubadust ka täidaksid. Tegu on sõnapidavate inimestega, Sven Mikser kuulub vaieldamatult nende hulka.

Valimispäeva õhtul pani Delfi üles pika pildisarja Indrek Saarest ning postituse sinna juurde, et “pealtnägija sõnul oli poliitikul pikk ning meeldiv vestlus blondipäise neiuga laua taga, mida näeb ka piltidelt”. Kas neid kaastundlikke pilke − või siis kahjurõõmsaid − oli järgmisel päeval palju, mis rääkisid seda keelt, et Lichtfeldt, vaata ette, varsti oled oma mehest ilma?

Eks paparatsod ja seltskonnakroonikad pea ka oma leiva kuidagi lauale saama. Avaliku elu tegelastena tuleb sellega harjuda.

Kui televiisor lahti teha, on tunne, et Rakvere teater on sinna pesa teinud. On see “Õnne 13″, on see “Ohtlik lend”, on see “Tuulepealne maa”, on see “Kättemaksukontor”, on see “ENSV”, on see “Viimane võmm” − Rakvere teatri näitlejad vaatavad igast seriaalist vastu, ja tuntust muudkui tuleb. Enne valimisi oli paksu pahandust, kui Indrek Saar sarjas “Õnne 13″ ekraanile ilmus, mängides teie tegelaskuju Are eksmeest. Aga see selleks. Kui palju te olete oma abikaasaga üldse koos mänginud? Temast sai ju peagi pärast lavaka lõpetamist hoopis Rakvere teatri direktor − kõigi aegade kõige noorem teatridirektor Eestis. Ta oli siis 26aastane.

Indreku tegelane Raim Raidver käib aeg-ajalt ikka minu tegelast Are Prillopit Õnne tänaval kummitamas. See oli valimisteaegses hüsteerias ajakirjaniku poolt pastakast välja imetud probleem, millega ta noort stsenaristi kimbutas, muud midagi.

Me oleme Indrekuga mänginud peale Õnne tänava lugude veel nii mõneski lavastuses. Ta mängis ka Rakvere teatri direktoriks olemise ajal, et õpitut mitte unustada ja olla meie probleemidega kursis. Pikemat lavaaega oleme jaganud etendustes “Dracula”, “Reedel ja alati”, kus me jagasime ka lapsevanema kohustusi, sest meie noorem tütar oli etendustel kaasas. Siis “Mtsenski maakonna leedi Macbethis”, kus tal jäi kanda mu maha löödava abikaasa roll; “Rasputinis”, kus Indrek mängis nimiosa; siis “Vargamäe varjus”, kus mina olin Mari ja Indrek oli Juss.

Vaadates Indrekut Jussi mängimas, tõdesin ma, et tegu on suurepärase näitlejaga. Me mängisime seda lugu Vargamäel kolmel suvel ja kõigil nendel kolmel suvel ma armusin oma mehesse taas.

“Pipi Pikksukka” mängiti 13 aastat ja kui see lõpuks mängukavast maha võeti, olite te 41aastane. Ma ütlen teile, mis saab näitlejast, kes suudab sellises vanuses mängida Pipit nii, et publik saalist ära ei jookse − mis saab temast siis, kui ta on 80 ja pealegi. Temast saab laste lemmikvanaema lavastuses “Vanaema õunapuu otsas”!

Nii toredat tulevikku pole mulle keegi ennustanud! Ma tänan ja loodan mitte pettumust valmistada!